Kui räägime Unimogidest, siis kõige parema eur/kilo hinna suhtega on välja töötada terasest või alumiiniumist kast, mis sobib seeriakasti kinnitustega ja mis põhja alt kaitseb kildude eest (nt auto alla visatud granaat) ning horisintaalsuunas 7,62 kuulide eest, mille külgedes on laskeavad ja mis on piisavalt kõrgete portedega, et varjata lamades tulistavaid võitlejaid.
Sellesse pangi me ei peaks enam mitte astuma. Sarnased ideed põlesid juba I MS-s läbi. Ja väga ruttu, muideks. Tuletage meelde neid läänerindel üürikest aega kasutatud soomustatud kastiga veoautosid, millistel kabiiniosa aga sageli isegi ilma katuseta oli, soomusest rääkimata. Kuigi loogika peaks nagu juba enne taolise üllitise valmistegemist tööle hakkama, seda ometi ei juhtunud. Igatahes ei olnud sellise konstruktsiooni väljamõtlejaks mitte mehed, kes toona ise kuulide all olnud või on. Ikka kauges ministeeriumi kabinetivaikuses tehti taolised projektid, missugused juhi ja selle kõrvalistmel olija lausa vihma alla, kuulidest rääkimata, jätsid. Võib-olla on meil täna tegu samalaadse fenomeniga?
Ma nagu seda valdkonda tiba põhjalikumalt uurinud, ja olen paraku iga kandi pealt vaagides järeldusele tulnud, et ikkagi on (võta või jäta) kõige odavamaks, universaalsemaks ja ka praeguse EV tingimustes jõukohasemaks esmasprojektiks tanki teema all juba vää-ääga põhjalikku käsitlemist leidnud UR-416 elementaarvariant. Pean silmas konstruktsiooni, missugust omaaegses Rodeesia Armees 70-ndate keskpaiku üksuse töökoja tasemel valmis tehti. Mis ei tähenda muidugi, et seda sama varianti ei saaks, või ei võiks või ei peaks edasi arendama. Ja see edasiarendamise potentsiaal on sellel mudelil igatahes kõvasti olemas. Tuletan meelde samast baasmudelist lähtuvaid juba olemasolevaid viimaseid edasiarendusi, millisteks on TM-170, Condor, Barracuda jt. (eriti see viimane!!).
Vaat, kui esiteks taolise suhteliselt odava ja käepärase mudeli masstootmisküpseks tegemisega hakkama saadakse, siis ... Noh, siis võib lugeda, et tegu on nö. tegijatega, kellega arvestada võib.
Ja mis puutub tükiarvudesse, siis juba EKV, KL ja Politsei tarve taolise omamaise toodangu järele on ja saab olema nii tohutu (EV maastaabis
), et seda produkti tootev firma (firmad) võivad rahumeeli stabiilse aastaringse tellimusega aastateks arvestada. Noh, näiteks kas või 2-3 masinat kuus, või isegi rohkem, mis oleks kohe väga kõva sõna. Kas-või juba seepärast, et selleks ajaks, kui viimased uued masinad teenistusse suunatakse, vajavad esimeste partiide masinad juba väljavahetamist. + tehnohoole lepingud jne. Ja pealegi on masinate elutsükli järgmiseks ringiks firmas (firmades) arvatavsti toimunud ka tootearendus. Ja nii see asi arenekski. Aga kohe kindlasti mitte "nüüd ja kohe" teaduse-tehnika kõrgustesse.
Just-kui millegi madalamaga tegelemine käiks eneseväärikuse pihta, või nii.
Noh, see on minu nägemus asjast. Ja vähemalt omast arust ma arvan, et oma seisukohtade kujundamisel baseerun ma täiesti reaalsetele numbritele ja olukorrahinnangutele. Ning, mis peamine, põhiliselt ikka maailmas juba toiminud ja seal ka oma efektiivsust tõestanud tegevusmallidele.
Ei ole tarvis tegelda ebareaalsete unistustega ja endale fantaasiavalda kuuluvaid ideid sisendada. Jah, võib-olla kunagi me sinna tasemele jõuame. Ja kohe kindlasti jõuame, kui selle poole püüelda vaevume, selmet praegu end ilmselt ülehinnates ennast ebareaalsete projektidega ruineerida.
Seega on arusaadav, kui tähtsad isad ei taha kahe jalaga samasse ämbrisse teist korda hüpata.
Aga ometi seda ju tehakse. Ikka ja jälle. Ja raha kaob, ja aeg kaob. Ning pisitasa ka viimane enesekindluse kübe, missugust juba praeguseks õige väheseks jagub. Millest me siis räägime.
See, et me ISE omas riigis seda ja teist OMA TARBEKS teeme, on meie riigile eluliselt oluline. See, et need "tähtsad isad" sellest aru ei saa, pole mitte ainult nende endi õnnetus. See on meie riigi õnnetus. Jah, seda küll, et mitte nüüd ja täna, kuid pikemas perspektiivis kindlasti. Aga ega meie riik ainult tänaseks päevaks pole! Situatsioon meenutab olukorda, kus olles omas köögis proovinud korra suppi keeta ja selle põhja kõrvetanud, ollakse omas köögis omakäelisest söögivalmistamisest hoopis loobunud ja eelistatakse hoopis naabri köögilaua ääres head maitsta. Eks ta mugavam ole ja vastutama ei pea ja toiduaineid ise ostma ei pea ja ..., aga kui naabrimehel sellest tüütust külalisest kord kõrini saab, või kui naabrimehel oma heale tuttavale lihtsalt enam miskit anda pole, või kui naaber teid üldse mitte enam enda juurde sisse ei lase, mis siis? Aga sellele tuleb mõelda, kui vaid ainult tänases päevas ei elata.
Kõrvaltvaatajale meenutab situatsioon meie kaitsetööstusega juba ammu seda vana anektooti. Mäletate küll? Venelasest, kes muudkui hüppab, et laes rippuvat viinapudelit kätte saada.
Tuletan paari sõnaga meelde, sest see lugu kah juba mõnele vahest liigarhailisesse ajaperiood kuulub.
Teaduslikud katsed ühes uurimisinstituudis. Uuritakse loomade ja inimeste intellekti ning õppimisvõimet. Algul võeti katsealuseks šimpans. Riputati puurilakke banaanid, puurinurka pandi puukastid ja lasti loom sisse. See siis algul hüppas ning püüdis puurilaest maiuspala kätte saada, kuid edu need ettevõtmised talle ei toonud. Seejärel hakkas tark loom ringi vaatama ja nägi käepäraseid kaste, millistest siis kärmesti endale vastava postamendi kokku seadis ning lõppkokkuvõttes banaanid ka kätte sai.
Järgmiseks katsealuseks oli keskmine vene mees. Maiuseks oli talle aga toalakke ilus ja kristallne täispudel viina pandud. Esialgne katse areng oli sarnane šimpansi tegevusega. Hüppas ja hüppas. Ikka hüppas ja hüppas. Väsis ära ja puhkas pisut ning taas hüppas, hüppas ja hüppas. Katse läbiviijad üritasid tasahilju katsealust suunata ja soovitasid tal mõelda. Vastus oli aga kiire ja resoluutne. Hüpete vahepealt kostis lõõtsutades: "Dumat netševo, prõgat nado." ("Pole siin midagi mõelda, hüpata on vaja!").
Kumba varianti õppimisvõimest meie välja näitame?
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
