Kindral Laaneots

[Lemet]

http://www.ediu.ee/index.php?id=10575

Juhatuse nõunik:
Alar Laneman, brigaadikindral (r)
Tel: +372 56 990 779
E-mail: Alar.laneman@ediu.ee

[Lemet]

Ants Laaneotsa intervjuu.

aaneots on olnud Eestis kõrgemas tipus ehk kaitseväe ülem. Praegu töötab ta NATO peastaabis, mis on endisele Nõukogude Liidu polkovnikule uskumatu kannapööre.

Liialdamata võib Ants Laaneotsa (65) pidada Eesti üheks võimekamaks sõjaväelaseks. Seda näitab ka tõsiasi, et ta on eelmise aasta sügisest Brüsselis NATO peakontoris neljaliikmelises independent advisor’i tiimis, mis annab NATO sõjalisele komiteele nõu rahvusvahelise staabi reformimiseks. Meeskonda kuulub üks ameeriklane, hollandlane, itaallane ja üks esindaja Eestist. Kui ameeriklane või mõne teise rahvuse esindaja võib olla sinna valitud poliitilistel kaalutlustel, siis eestlasel peab olema öelda midagi, mida tahetakse kuulata. Võimalik, et ta tunneb vaenlast?

Paradoksaalne on Laaneotsa karjääri puhul asjaolu, et ta oli viisteist aastat noores Eesti Vabariigis kõrgeima sõjaväelise väljaõppe ja kogemustega mees, kuid kaitseväe juhatamist talle poliitilistel põhjustel ei usaldatud. Samal ajal sõjaväe tipust läbi käinud mehi on keeruline iseloomustada kui silmapaistvalt võimekaid. Ent 2006. aastal sai Laaneotsast Eesti kaitseväe juhataja.

Teie lapsepõlv möödus Siberis?

Märtsis 1949. aastal küüditati kogu pere. Meil oli talu Saarde vallas, kuus kilomeetrit Kilingi-Nõmmest. Kes kodust kätte saadi, see läks: ema, mina, kes ma olin aastane, ja onu – ema vend. Isa võeti varem kinni – 1948. aasta sügisel, ta oli metsavend. Ta oli olnud piirikaitse rügemendis. 1944. aastal ei läinud ta koos sakslastega ära, vaid varjas end metsas, elas punkris. Hästi rumalalt kukkus sisse.

Olime üheksa aastat Siberis. Ema suri, kui olin nelja-aastane, ja isast ei teagi midagi rohkem kui seda, mis olen kuulnud. Kasvasin üles koos onuga.

Milline oli Siberi elu?

Iseenesest oli küla tore – Krasnojarski krai lõunaosas. Mitte väga kõrged mäed, ümberringi taiga, must muld – keegi ei teadnud mitte midagi väetisest, kõik kasvas mühinal. Külast voolas läbi jõgi, kus me poisid saime ujuda ja kus oli palju kala. Suvel oli 40–45 kraadi ja talv oli vastavalt külm. Kontinentaalne kliima. Tervikuna ei saa öelda, et oleks paha olnud.

Kas mäletate esimesi muljeid Eestist?

1958. aastal tuli Hruštšovi amnestia. Olin kümneaastane. Sõitsime kuus päeva rongiga Eestisse, neli perekonda koos. Lastele oli sõit põnev. Eesti oli muidugi uudne, sest kauplustes oli midagi müügil. Siberis sai poest osta ainult suurte sinakate kamakatena suhkrut, hiljem tekkisid mingid kommid, alati oli müügil kolmeliitristes purkides povidlo ning elementaarsed jalanõud ja puhvaikad. Mäletan, et Eestis sai jäätist süüa, ma polnud sellist asja näinudki, ei teadnudki, et olemas on. Siberis polnud õunu, aga Eestisse jõudsime just õunaajal, sain kirsse, isegi pirne – minu jaoks oli kõik eksootika.

Kuidas Eestisse sisseelamine läks?

Olin neli klassi käinud vene koolis ja eesti keele grammatika oli kehv, kuigi me onuga olime kodus rääkinud eesti keelt. Ainuke eestikeelne raamat Siberis oli piibel, vanas gooti stiilis kirjatähtedega. Istusin laua taga ja pidin iga päev lugema kolm lehekülge, samal ajal onu toimetas. Hirmus tahtmine oli viilida, sest tekst oli igav.

Kas saite aru, mis seal toimus?

Arvate, et ma väga süvenesin? Mõni koht oli huvitav, aga mõni ei olnud ka – aga igal juhul olen piibli läbi lugenud.

Kas Eestis elasite samuti onuga koos?

Onu ostis oma talu tagasi ja elasime temaga kahekesi metsatalus. Laupäeviti tuli ta mulle vankri või reega Kilingi-Nõmmele internaati järele ja sõitsime koju. Onu kinkis mulle 16-aastaselt üheraudse püssi ja sain kohaliku jahiseltsi liikmeks. Vahva elu oli, mina ei oska nuriseda.

Miks te tegite keskkooli lõpus kaks klassi ühe aastaga?

Onu oli viimased aastad olnud väga haige ja küsimus oli rahas. 1964. aasta sügisel rääkis kooli direktor Hillar Hansoo, et tal lõpetas üks koolivend kaks aastat ühe aastaga. Olime onuga kõik suved koos töötanud – vaigutanud ehk mändidelt vaiku kogunud, saatsime selle kokkuostu. Kogusime parkimiseks pajukoort. Vanemana käisin puidu-tsehhis tööl. Teenisin raha, et saada ülikond, talveriided, jalatsid.

Saite aru, et kui teie raha ei teeni, siis ei teeni seda keegi?

Teadsin, et onul raha ei ole. Mõtlesin, et kui üks mees sai kooli kahe aastaga ära lõpetatud, saan mina ka. Direktor laitis mõtte maha, et teadmised jäävad pealiskaudseks, ja tagantjärele mõeldes oli tal õigus. Kukkus nii välja, et olin koolis päeval ja õhtul. Kui oli arvestuste aeg, siis tuupisin. Kevadel lõpetasin, muuseas koos Kersti Kreismanniga. Olin õppimisest nii tüdinud, et ei suutnud terve suve raamatut kätte võtta. Onupoeg Tallinnas ütles, et raudteel võib tööd saada. Töötasin Pääsküla jaamas, aga nad hakkasid kauplema, et mine raudteeinstituuti õppima. See oli küll viimane koht, kuhu minna!

Miks viimane?

Huvi oli mujal! Mõtlesin, et kui lähen ülikooli ajalugu õppima, siis millest ma elan? Juba 13. eluaastast oli mul huvi sõjaasjanduse vastu. Pärnus oli suur garnison ja pood Vojennaja Kniga ehk Sõjaväe Raamat. Raamatud olid odavad, lugesin sõjaajaloo raamatuid. Vahel vaidlesin ajalooõpetajaga, kui ta minu meelest midagi valesti ütles. Lugesin palju Teisest maailmasõjast, tolleaegset tõlgendust loomulikult.

Kuni 10. klassini ma end õppimisega ei vaevanud. Mõistus hakkas pähe tulema, kui olin keskkooli lõpus kaks aastat tuupinud ja hakkasin mõtlema, et mis mul õieti on. Käed on, aga kui teadmisi ei ole – niimoodi kaugele ei jõua.

Varakevadel läksin Tallinnas Kalinini rajooni sõjakomissariaati ja teatasin, et tahan sõjakooli. Kangesti surusid Leningradi Frunze-nimelisse kõrgemasse mereväekooli. Onu ja kõik sugulased olid sõjaväe vastu ja ütlesid „ära mine”. Oli pakkuda veel jalaväe- ja tankikool. Mõtlesin, et olen liiga laisk, selleks et joosta nii palju kui jalaväelastel vaja, äkki on tankiga parem. Vaatasin, et Ukrainas peaks soe olema, lähen Harkovisse kõrgemasse tankivägede kooli.

Siberist oli teil vene keel suus ja ka Eestist eemal olemine ei tundunud hirmus?

Vene sõjakool oli karm. Päevas oli poolteist tundi vaba aega, põhimõtteliselt elasin neli aastat kasarmu olukorras. Harjusin rutiiniga ära ja sain aru, et ilma süsteemita töötada ei saa: igas töös tuleb planeerida ja süsteem luua. Lõpetasin cum laude ehk punase diplomiga.

Kas suviti saite Eestis ka käia?

Talvel, kui tegin sessi hästi, siis sai kaks nädalat puhkust ja august oli vaba, kui võlgnevusi polnud. Mõlemad onud ja tädi olid Eestis. Käisin kord ühe, kord teise juures. Kus mul minna oli?

Pärast kooli Eestisse ei saanud tulla?

Kadetipataljoni kursuseülem lubas, et kes lõpetab cum laude, saab valida sõjaväeringkonna. Olin hasarti täis, sest lootsin saada Balti sõjaväeringkonda. Lõpetasin ära ja Kiievi sõjaväeringkonnast tuli kiri, et parimad lõpetajad tuleb ringkonda jätta.

Ukrainas tegin pärast kooli üsna kiiresti karjääri, lõpuks jätsin pataljoni staabiülema astme vahele ja sain ühe auastme hea teenimise eest ennetähtaegselt.

Sellega sai teil keskhariduse jagu auastmeid läbi teenitud.

Pärast seda, kui olin olnud kolm aastat pataljoniülem, kandideerisin Moskvasse Malinovski-nimelisse tankivägede akadeemiasse. Konkurss oli tihe. Mul oli cum laude diplom varasemast taskus ning Moskvas oli tingimus, et kui esimese eksami ehk taktika saad hindeks viis, siis ülejäänud eksameid ei pea tegema. Sain viie ja vaatasin, kuidas teised vaevlesid.

Kas teisse suhtuti teistmoodi, sest olete Baltikumist?

Nimega oli kõige rohkem probleeme: nad ei osanud seda ei kirjutada ega hääldada. Hruštšovi-aegne sula oli suhtumist muutnud ja ka Brežnev jätkas loosungiga „tuleb valmistada ette rahvuskaader kõikidel erialadel”. See võttis kagebešnikutel hoogu maha, aga tausta uurisid nad hoolikalt. Vend, kes selle eest Moskvas vastutas, oli mu trepikojanaaber, natuke viinanina. Võttis teinekord laenuks raha, mille ta palgapäeval maksis ausalt tagasi. Noor ja kena poiss. Ükskord purjus peaga ütles „ma tean sinust kõike, aga kirjutasin, mida vaja”. Venelased võivad mõnikord nii teha, eestlased aga vaevalt.

Kas Moskvas oli teil juba proua kaasas?

Jah, proua võtsin ära leitnandina, ilus ukraina tüdruk. (Viskab nalja.) Hästi ilus, nüüd oleme kõik juba vanad.

Kaks last, poiss ja tüdruk tulid ka Moskvasse kaasa. Prouale ühest kohast teise kolimine väga ei meeldinud, sellest tekkis ka vastuolusid. Mis teha, sõjaväelase elu on selline.

Pärast Moskva kooli saite samasuguse tünga nagu Harkovi koolis?

Moskvas sõjaväeakadeemias lubati samuti, et kui lõpetad hästi, siis saad valida sõjaväeringkonna või saadetakse armeegrupi juurde – Ungarisse, Poola, Tšehhi või Ida-Saksamaale.

Lõpetasin cum laude, aga määrati Kesk-Aasiasse. Olin üheksa kuud polgu staabiülem, seejärel sain täiekoosseisulise tankipolgu ülemaks Hiina piiri ääres.

Päris kiire tempoga karjäär?

Sattusin just selle aja peale, kui oli suur inspektsioon, mille eesotsas oli tolleaegne sõjaväeringkonna ülem, hilisem kaitseminister marssal Dmitri Jazov. Näitasime end kõige paremast küljest. Ilmselt jäi talle minu ebatavaline nimi meelde. Ta on fantastilise mäluga, aga kalk ja karm vend. Mind kutsuti Alma-Atasse sõjaväeringkonna staapi ja öeldi, et lähed Jazovi juurde, aga pead ära õppima Hiina armee organisatsiooni ja võitlusviisid, Nõukogude lahingu- ja üldmäärustikud, kaitseministri ja ringkonna juhataja normdokumendid. Nädala õppisin.

Läksin Jazoviga kohtuma. „Mul soovitati panna teid polguülemaks, aga enne vestleme.” Hakkas pinnima: kuidas lahingumäärustiku järgi on, kui polk on pealetungil, siis mis parameetreid tuleb arvestada, missuguseid otsuseid vastu võtta; missugune on polgu tehnika, iseloomusta igat liiki. Isegi üldmäärustikku küsis. Seejärel leebus ja hakkas õpetama, et on pikka aega polguülem olnud. Soovitas oma töö korraldada nii, et teeksin tüüpkalendri nädala ja kuu peale. Ütles, et polgu ülemat, nagu hunti, toidavad jalad, mis tähendab, et nädala jooksul peab tegema ringi kogu majapidamises ja polgus on see suur. Igal pool peab käima – sööklas, kasarmus, ladudes, tehnika üle vaatama. „Pead teadma tegelikku olukorda, siis oskad õigesti reageerida.” Jumala õige jutt.

Polguülem võeti maha ja mulle sattus majapidamine, mis oli kehvakene ja algul oli päris raske: õhkkond ja moraal olid alguses kehvad. Aga saime hakkama.

Eestis on levinud sõjaväejuttude žanr, kus reamehed räägivad Vene sõjaväe suurtest lollustest ja dedovštšinast. Kuidas teil oli?

Meil oli täisvereline lahinguüksus, millel oli lahinguülesanne umbes 500 km piiri katmisel. See tähendas ainult sõjaväelist väljaõpet ja raha selleks kokku ei hoitud. Ajateenijatel oli ainult üks unistus: välja magada, sest tamp oli tohutu. Ma ei mäleta ühtegi dedovštšina ilmingut – kõik olid koos ühes supis, vanemad ja nooremad. Arusaamatused olid rahvuste vahel. Kui olin juba diviisi staabiülem, siis huvi pärast lasin personaliülemal üle lugeda, et meil oli 46 rahvusest inimesi. Vahel oli nääklemisi, vahel kasutati rusikaid, aga see polnud dedovštšina.

Sealt oli vist päris raske Eestis käia?

Puhkuse ajal lühidalt käisin, sest perekond läks Ukrainasse ja seal on elamine 65 kilomeetrit Kiievist – naise vanemate maja koos aiaga on Desna jõe ääres. Ukrainas on suvel soe, sai lastega jões sulistada, aiast oma saadusi võtta. Eestis surid onu ja tädi ära ja ega mul ei olnud kuhugi tulla, ainult teise onu juurde.

Kas te kuidagi pingutasite ka, et lastel eesti keelega mingi seos tekiks?

Ega mul selleks aega ei olnud. Meie lapsed olid venekeelsed, õppisid vene keeles. Palju ma kodus sain olla? Eesti keele õppisid ära, kui Eestisse kolisime.

Märtsis 1987 saadeti teid Etioopiasse hoopis ilma pereta.

Sinna ei saanudki peret kaasa võtta, käis kodusõda, pere kolis selleks ajaks Ukrainasse naise vanemate koju. Ega mujale polnud ju minna, lapsed käisid koolis edasi. Mind hoiti Etioopias kaks ja pool aastat, enne kui tulema sain.

Teile oli see päris sõtta minek.

Seal käis sõda – mitte nagu praegu Afganistanis, kus käib partisanisõda. Konfliktid olid brigaadi, diviisi ja armeekorpuste tasemel. Mõlemal poolel osales tuhandeid mehi, raskerelvastus ja soomustehnika.

Teil oli ju ka risk, et lähete Afganistani. Naine vist ei rõõmustanud?

Oi, meil oli kodus selle peale palju skandaale. Ta nõudis, et ma keelduksin. Teadsin, mis keeldumine tähendab. Karjääri lõpp olnuks kindel, aga see oleks võinud lõppeda ka sõjatribunaliga.

Teid kutsutakse Tanki-Antsuks. Kas te ise ka tunnete, et tank on vinge relv?

Ta on ikkagi pealetungirelv! Psühholoogiliselt on tankistid alati agressiivsed, mina olen nüüd muidugi loduks muutunud. Meid õpetati peale tungima, ründama. Isegi kui tankid on kaitses, siis on nad teises ešelonis, et vajadusel rünnata, kui vastane läbi murrab või jõuetuks muutub. Ma olen eluaeg õppinud ründama, vähemalt sõjaväes, aga muidu ehk ka. Paljudele see ei meeldi, et olen natuke agressiivne, terava keelega. Alati on parem rünnata. Sõjaväes on reegel, et püüa vaenlast ennetada kasvõi viis minutit – see on rünnaku juures kõige tähtsam.

Etioopiast tulite juba Eestisse ja mitu astet madalamale kohale.

Etioopias olin ühe aasta jalaväediviisi ülema ja teise aasta armeekorpuse ülema nõunik. Korpuses on juba üle 42 000 mehe, see on suur väekoondis. Väeüksuste juhid olid kohalikud, mina olin nõunik. Kusjuures seal sain ma inglise keele päris hästi selgeks, sest see on neil üks kahest ametlikust keelest.

Onu saatis mulle panderolliga Rahva Häält, teinekord ka Noorte Häält, kahenädalase hilinemisega jõudis kohale. Vaatasin, et siin läheb mölluks. Saatsin sõjakomissar Rein Põderile kirja, et soovin Eestisse tagasi saada. Ta vastas, et probleemid on, konsulteerib Vaino Väljasega, teeb, mis saab, aga kohti üldiselt ei ole.

Miks teil oli vaja Eestisse tulla?

Mul hakkas tekkima tunne, et kui ma jään ripakile kusagile väljapoole, siis ei saagi Eestisse tagasi. Tahtsin ikka koju kobida, kui midagi juhtuma hakkab. Ühe õnnetus on teise õnn. Tartu sõjakomissar polkovnik Jüri Kallit sai vahetult enne 1989. aastat autoõnnetuses surma. Põder hoidis Tartu sõjakomissariaadis kohta tühjana, kuni ma tagasi tulin. Ametikoht oli küll minu eelmisest kolm korda madalam. Eestis oli kõik uudne, olin ju 23 aastat ära olnud. Loomulikult kõik suhtusid umbusklikult, sest ilmus ju välja hirmsa aktsendiga eesti keelt rääkiv polkovnik.

Mis oli teile siin uudset?

Esiteks ma ei saanud tuhkagi aru, mis siin toimub, ega keegi ei avanud ka, sest umbusk oli suur. Mina olin naiivne nagu poisike. Sõjas on lihtsam: siin on omad ja seal on vastane, olukord on must-valge.

Rüütel organiseeris 1991. aastal kokkusaamisi eesti sõjaväelastele, kes me siin olime, et kui midagi juhtub, siis... Kõik olid väga ettevaatlikud, seal oli ka vanemaid mehi, kes said sõjaväepensioni ja olid Nõukogude Liidust rohkem sõltuvad.

1991. aasta sügisel ütles riigiminister Raivo Vare: meil on vaja hakata riigikaitse peale mõtlema. Ühel päeval tulin Vene sõjaväest lihtsalt tulema. Eesti KGB-s oli info olemas minu Nõukogude Liidu vastase tegevuse suhtes, aga edasi seda infot ei antud.

Oktoobrist töötasingi Toompeal, Savisaar oli peaminister ja niikaua kui tema seal oli, ei saanud ma kordagi tema vastuvõtule. Tema pailaps oli Andrus Öövel. Ma ei süüdista Savisaart, nad olid Ööveliga varasemast tuttavad, mina olin võõras.

1990. aastatel käis Eesti sõjaväe tipust läbi uskumatuid tegelasi.

Praegu on natuke parem, aga ikkagi on ebaprofessionaalsust. Tookord juhtuski uskumatuid asju. Oli oktoober või november 1991. Valitsuskomisjon võttis vabariigi sõjakomissariaadi Rein Põderi käest üle. Põder ütles komisjoni ees mulle rõõmsalt, et kuule näe, akt on siin, võtmed on siin, mine võta vastu. Läksin üksi, ma olingi tookord üksi Eesti sõjavägi, kaitseväelane number üks, nagu ma ennast kutsusin. Maja oli tühi, kedagi polnud. Põder oli kõik ilusti maha jätnud, ainult side oli katkestanud, juhtmed seinast välja tõmmanud. Istusin Põderi kabinetti ja mõtlesin, et mis ma teen. Oli juba õhtul kaheksa-üheksa aegu. Tuli hea idee. Tallinna sõjaväekomissariaadis töötas tookord kapten Alar Laaneman, helistasin talle: „Sõjakomissariaat on üle võetud, vaja on organiseerida valve ja kaitse, panen selle ülesande teile.” (Laaneots naerab mõnuga.) Laaneman oli tükk aega vait. „Just nii!” Tunni pärast tulid mingid eesti mehed, kes tegelikult teenisid Nõukogude sõjakomissariaadis. Mina läksin magama, nemad madistasid edasi.

Seejärel sai kaitseväe ülemaks Aleksander Einseln ning teie ja Eesti kaitseväe teed läksid lahku.

Einselniga klappis meil alguses kõik, kuni ilmus välja Kitty Jürgens. (Toonane peastaabi töötaja, keda teravama keelega kommentaatorid nimetasid Einselni kaelaks ja pikajalgseks Kittyks – H. K.)

Nemad olid siniverelised ja mina olin punavereline. Ütlesin Einselnile, et kui meie koostöö ei suju, siis lähen ära. Mõtles tükk aega, kirjutasin avalduse ja ta mõtles veel tükk aega, enne kui lahkumisavalduse allkirjastas. Aga Urmas Sõõrumaa kutsus mu enda juurde ja andis mulle turvafirma Lõuna-Eesti filiaali ülesehitamise. Olin seal kaks aastat.

Kas proua tuli siis teile Eestisse järele?

Jaa. Esmalt tulime pojaga koos Eestisse. Ta lõpetas keskkooli Ukrainas, tuli Tartu ülikooli ettevalmistuskursustele, õppis eesti keele ära ja lõpetas ülikoolis majandusteaduskonna. Ta töötab ka praegu G4S-is. (Ervin Laaneots on G4S-i Eesti valvedivisjoni Lõuna osakonna juhataja – H. K.) Jätkab minu traditsiooni selles liinis. Tütrega oli keerulisem, tema tuli ka Tartusse, käis siin vene koolis ja lõpetas ka Elleri muusikakooli. Naine oli mul Tartus muusikaõpetaja, aga nüüdseks on ta Ukrainasse tagasi läinud.

Te olite Eestis pikka aega pagunite poolest mees, kes võinuks kaitseväge juhtida, teist nii kõva tegelast polnud kõrvale panna. Ometi teile ametit ei antud.

See on rohkem küsimus poliitikutele.

Kuidas teie sellesse suhtusite?

Ma mõistsin seda. No kuulge, siin käis madin kõigi punaste vastu! Usaldamatus oli suur, ma isegi ei solvunud.

Samal ajal juhtisid sõjaväge tagantjärele vaadates teist kasinema kogemusega mehed, näiteks Andrus Öövel.

Andrus oli andekas poiss, aga miilits ja mitte sõjaväelane. Professionaalselt oli diletantlus totaalne. Poliitikutega sõjalistest asjadest rääkides oli tunne, et räägid hiinlasega eesti keeles – ta ei saanud mitte midagi aru.

Alles 2006 saite kaitseväe ülemaks.

Mul ikka oli varem ka kõrgeid positsioone, kaks korda olin peastaabi ülem. 1999. aastal läksin ise ära. Tookord solvusin, et kaitseväe ülema kohusetäitjaks sai mees, kes on kõige rohkem pataljoni tasemel sõjaväge juhtinud.

Te räägite Urmas Roosimäest?

Nojah, ta võeti ju hiljem maha.

Eks seegi oli eripärane, et admiral sai kaitseväe ülemaks.

Mina ei anna hindeid, see oli poliitiline valik. Tarmo Kõutsi auks peab ütlema, et ta tunnistas oma puudulikku ettevalmistust ja ei häbenenud küsida nõu. Aga ta on tubli meremees. Ootamatult aga kutsuti mind 2006 Kadriorgu. Mõtlesin, et mis jama see nüüd on – ma juba valmistusin pensioniks. Laua taga istusid äsja valitud president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip ja Jürgen Ligi, kes oli kaitseminister: „Arvame, et võiksite asuda kaitseväe juhatajaks.” Ütlesin, et ma olen 58-aastane, kehtiv seadus lubas kaitseväe juhataja vanuse ülempiiriks 60. „Selle me õiendame ära,” lubas Ansip.

Teile tuli see täieliku üllatusena?

Täielikult, keegi ei hoiatanud. Ütlesin, et mul on oma tingimused: üldine sõjaväekohustus ja territoriaalkaitse süsteem. Ansip ütles, et see on juba lahendatud. Nii mind värvati. Mul vedas ka, kaitseminister oli Jaak Aaviksoo – ta on parim kaitseminister, kes Eestis on olnud. Ma olen temaga tohutult vaielnud, aga kui sa seletasid, et asi on vajalik või kasulik, siis see läks töösse. Kahju, et ta haridusministriks pandi.

Olete ju karjäärisõjaväelane ja kõrgeim on teil nüüd sõjaväelises plaanis saavutatud: olete olnud kaitseväe juhataja.

Tagantjärele vaadates hindan, et sain ülesandega hakkama. Sõjavägi on süsteemide süsteem, mis peab tervikuna hästi töötama. Kui üks hammasratas on katki, siis ei tööta terve mehhanism. Kardan, et noored poisid ei jaga seda, kuigi praegu läheb nii, nagu planeeritud.
President Lennart Meriga 1993. aasta 24. veebruari paraadi vastu võtmas


Kindral Ants Laaneots

Sündinud 16. jaanuaril 1948

1966–1970 õppis Harkovis kõrgemas kaardiväe tankivägede koolis.

1970–1978 Ukrainas tankirühma ülem, õppekompanii ülem ja tankipataljoni ülem.

1978–1981 õppis Moskvas soomustankivägede akadeemias.

1981–1982 Ida-Kasahstanis tankipolgu staabiülem.

1982–1987 Kasahstanis tankipolgu ülem ja tankidiviisi staabiülem.

1987–1989 Nõukogude Liidu sõjaline nõustaja Etioopias.

1989–1991 Tartu sõjakomissariaadi ülem.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on Laaneots end täiendanud Roomas NATO kaitsekolledžis ja Soome kõrgematel riigikaitsekursustel.

1991–1994 ja 1997–1999 kaitsejõudude peastaabi ülem, 1997 kaitseväe peainspektor ja 1999–2001 Balti kaitseuuringute keskuse ülem.

1994–1996 ei töötanud Laaneots kaitseväes, vaid turvafirma ESS lõunaregiooni direktorina.

2001–2006 kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem ning 2002–2006 Eesti Vabariigi kaitseatašee Venemaal ja Ukrainas.

2006–2011 kaitseväe juhataja.

Alates 2011 peaministri nõunik.

Alates 2012 nõunik NATO peakorteris.

Kindralipagunid kinnitas Laaneotsa õlale president Toomas Hendrik Ilves.


Kas Eesti kaitsevägi on praegu õigel kursil?

Ants Laaneots: „Praegu on, aga ma olen mures uue arengukava (muu hulgas näeb see ette territoriaalkaitse põhiraskuse langemist kaitseliidule – toim) pärast, mis on ebaõnnestunud. Kaitseliitlased on tsiviilisikud, kes tegelevad riigikaitsega vabatahtlikult, vabast ajast. Kõigil neil on töökohad, pered ja kodused kohustused.

Oleme meie riigikaitse süsteemi NATO tippspetsialistidega läbi rääkinud, see on aktsepteeritud. Need asjatundjad on veendunud, et me teeme õiget asja ja mitte operetiarmeed. Praegust seisu on hea võrrelda maja ehitamisega – vundament sai tehtud, seinad püsti, katus peal ja osa ruume on isegi kasutusel. Kas siis, kui on rahaliselt kitsam periood, on mõtet lõhkuda pooleliolev suur maja maha, et ehitada lihtsam hoone? Kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi mõttehiiglaste tehtud arengukava lugedes tekivad mul suured kahtlused. Tahetakse lõhkuda terviklik riigikaitse juhtimissüsteem, sisuliselt likvideerida territoriaalkaitse.”

[Larry]

Krt, mulle Antsu olek ja stiil meeldib! Kahju ainult, et intervjuu just siis lõppes, kui põnevaks hakkas minema .

[John]

Hea intervjuu tõesti. Olen seda ennemgi öelnud: minu meelest oleks ta pidanud algusest peale EKV eesotsas olema. Kahjuks Eesti suguses ühiskonnas kipub "külamentaliteet" suuremat rolli mängima, ehk kui isikliku tutvust ei ole siis kiputakse ikkagi "oma jopesid" eelistama, mitte potentsiaalse kanditaadi enda omaduste/kogemuse/pädevuse järgi hindama. Näide: kasvõi siinsamas mainitud Savisaar and mr Öövel.

[tommy]

Midagi oli juba mõnda aega õhus ja nüüd ka kinnitus....
http://poliitika.postimees.ee/1362808/a ... nimekirjas

Vat sulle, millist erakonda kindral parimaks peab.
Erakonda, keda nii tihti iseseisva riigikaitse-vastasena kujutada armastatakse.

[allatah]

Erakonda, keda nii tihti iseseisva riigikaitse-vastasena kujutada armastatakse.

Aga KOV valimistel on kaitsevõimega suhteliselt vähe tegemist.

Ja pealegi, kui rääkida erakondade suhtumisest kaitsevõimesse, siis ehk peaks just Reformi või SDE või mõne muu kaitsevaldonda kärpida sooviva erakonnaga liituma. IRLi positiivne suhtumine on ju nagunii teada, aga ehk peaks teisi erakondasid just "seestpoolt" kasvatama.

[mb]

Arvamuslugu kindralilt http://arvamus.postimees.ee/1366614/ant ... ks-ajalugu

[Kapten Trumm]

Hea intervjuu tõesti. Olen seda ennemgi öelnud: minu meelest oleks ta pidanud algusest peale EKV eesotsas olema. Kahjuks Eesti suguses ühiskonnas kipub "külamentaliteet" suuremat rolli mängima, ehk kui isikliku tutvust ei ole siis kiputakse ikkagi "oma jopesid" eelistama, mitte potentsiaalse kanditaadi enda omaduste/kogemuse/pädevuse järgi hindama. Näide: kasvõi siinsamas mainitud Savisaar and mr Öövel.

See oli tõesti kummaline seltskond, mis läbi aja EKV eesotsast poliitikude käenduse abil läbi käinud on.
Seejuures tundub, et selle "vene polkovnikud üle parda" kampaania taga on justnimelt üks rahvuslik-konservatiivne erakond, kes end hirmsa totaalkaitse pooldajana reklaamib.
Senistest KVJ-test on Laaneots ainus, kellel on tegelikult vähemalt formaalne kvalifikatsioon ja süsteemne sõjaline haridus selle koha pidamiseks. Et rahvas ühte-teist räägib, teame.
Edasi on tükk tühja maad ja järgmine taoline on praegune Maaväe ülem (üllatus-üllatus - jällegi vene sõjakooli kasvandik).

[rbl]

Seejuures tundub, et selle "vene polkovnikud üle parda" kampaania taga on justnimelt üks rahvuslik-konservatiivne erakond, kes end hirmsa totaalkaitse pooldajana reklaamib.

Rahvuslik-konservatiivne erakond, mis loom see veel selline on?

"vene polkovnikud üle parda"

Kui vene polkovnikud eesti asja ajama hakkavad, kes siis vene enda armee eest hoolt kannavad, Vana-Vigala kokk-kondiitrid-keevitajad?

[Lemet]

Senistest KVJ-test on Laaneots ainus, kellel on tegelikult vähemalt formaalne kvalifikatsioon

Noh, tegelikult on Laaneots siiski ainus, kel on kogemus konventsionaalse sõja tingimustes suurte väekoondiste juhtimise kogemus olemas. Ülejäänud ei kvalifitseeru...

[Kapten Trumm]

No see asjaolu on mulle teada kah, ma lihtalt vältisin seda teemat, et teatud piirist mitte üle astuda, muidi tekib arutelu, justkui nõuka armee pidas sõda kuidagi diametraalselt teistmoodi kui meie peaks pidama ja seeläbi justkui nõuka keskastmediplom midagi ei maksa

Tegelikult see meie häda ongi, et kogemuste ja kvalifikatsiooniga tegelased on enamasti nõuka taustaga. Analoogne case oli ju pensile kupatatud Timberg Päästeametis, tegelikkuses kogu PA juhtkonnas ainuke tegelane, kes omas ettekujutust tegevusest siis, kui tõsisem kaka ventikasse siin minema peaks (siinkohal väldin hinnangute andmist PA moodsa RA juhtimise edukusele). Need Sisekaitseakadeemia ja muidu toredate välismaa lühikursuste vilistlased on siiski üks supiaur võrreldes Tsenobõli kogemuseega.

Peadirektor või KVJ aga pole mustkunstnikud ja kui ministeerium pappi ei anna, siis ka nemad kübarast jäneseid välja ei võta.

[aest]

Missuguse armee kogemustega Vabadussõja võitnud eesti ohvitserid olid?

[Kapten Trumm]

Vene (tsaari-) armee, mis rumalad küsimused
Seejuures oli oluline, kuid Kuperjanovi jt ajastutüüpiliste lahinguväljakangelaste taustal märkamata roll justnimelt "polkovnikutel", kes sõjapidamise õigele rajale sättisid ja selle lõpuni vedasid.
Kuperjanov oli ka ise tsaariarmee koolitusega.

[aest]

Just just....ja ei juhtunud sellest "vene taustast" hullu midagi. Isegi Laidoner ei müünud meid venelastele maha, kuigi tema näol oli tegemist...piltlikult öeldes....tsaariarmee GRU-lasega. Miks seda kirjutan? Sestap et ei saa lihtsalt aru, miks meil vene taustaga nn. punapolkovnikuid kahtlasteks peetakse?

[Kapten Trumm]

Küsimus pole usaldusväärsuses, ka täna kinni püütud reeturite hulgas ei domineeri "endised". Ehk siis pole kuidagitviisi tõendatud, et okupatsioonivõimu teenistuses olnud oleksid kuidagi ebaausamad ja reetlikumad. Ka siin on välja öeldud, et nõuka sõjaväelaste teenetest loobumise üks tulemus on näiteks teatud distsiplinaarprobleemide ja suhtumise vältimine, millega nt Läti hädas oli.
Samas võiks selles väites kahelda, sellist leitnantide ja praaporite karja, mis meil vaja läks, polnud nõuka armeest parima tahtmise juures võimalik võtta ja see tulnuks niiehknaa ise koolitada (kui me just ei tahtnuks vene keelt teenistuskeeleks). Lätis oli natuke teine olukord, nimelt venelaste osakaal vähe erinev ja vaevalt nüüd endised polkovnikud olekd dedovtsinaad juurutama asunud, dedovtsina on puhas vene blatnoikultuuri ja nooremohvitseride-vanemate-seersantide teema (minuarust ei oma tähtsust, kas KVJ või KJPS ülem on vene, soome või ameerika taustaga).