Ikka saad tellida.
Pealegi,ei edasta sina põllult oma tuletellimust otse haubitsa meeskonnale, vaid ikka oma üksuse juhtimispunkti.
Need omakorda saadavad andmed(oma võimsamate saatjatega) suurtükiväe juhtimispunktidesse.
Kus andmeid töödeldakse ja edastatakse tulekäsud juba konkreetsele tulerühmale.
Sedasi käib see täna, kuid taolise tuleulatusega relvadele on see kahjuks üsna raiskav kasutusviis.
Käsitsi, kompassi, häälside, värisevate käte ja kaardi probleemiks on eksimused, mis võimenduvad tule andmisel 40 km tagant sadadeks meetriteks.
See tähendab eellaskmist, korrigeerimist, mõjuvtule avamist, vajadusel uuesti korrigeerimist - kõik see 2000 üksus passib ju kohal kogu selle aja kohapeal.
See on pikamaarelvade puhul "secondary use".
Taolistest relvadest kostitatakse vastast ammu enne, kui ta üldse jalaväe rühma vaatevälja satub.
Brigaadi UAV (või lennuväe luure-Tornado) avastab märgi, koordinaadid lendavad viivitamatult brigaadi juhtimispunkti lauale.
Patareid keeravad torud vajalikku suunda - toimub võibolla 1-2 proovilasku.
Seesama 20 milline Cobra radar määrab nende järgi kindlaks kõrvalekalde võrreldes arvutuslikuga (tuul, sademed, niiskus, temp).
Enne kui need proovilasud lõhkevad, lükatakse paranduse järgi mõjuvtuli järgi. Iga pauk eri trajektooril, iga relv 6 pauku, 24ne pataljon siis 144 pauku.
Enne kui need 144 pauku tabavad, masinad juba sõidavad minema. 95% kindlusega tabatakse vajalikku ala.
Vastutule kaelasaamise võimalus on nullilähedane.
Kogu protsess kestab vastase eetris (mille järgi see avastatakse) võibolla 45 sekundit.
Aga selleks et seda teha, on vaja ka muud puuduvad "digital battlefield" elemendid.
Mitte värisevate kätega ja ragiseva häälsidega "reservi seersandid", kellel on tihtipeale kaardil oma asukoha leidmisega tegemist.
Mehitatud luurevõrgustiku loomine võiks nii ehk naa toimuda mesilaskärje meetodil, kus väiksemad luuregrupid asuvad üksteisest vähem kui 20km kaugusel, ei ole teada täpne asukoht, kuid teada on, et "minu" üksuse 15km raadiuses on veel paar sellist üksust teatud suunal, kes vajadusel "minu" soovitud tulesoovi koordinaatide põhjal edastab.
Kui 60km sees on nt. kolm sellist sissi/luuregruppi, kelle sidevahendid tagavad side 20km taha, ongi see 60-80km sidet loodud. Vahendid siinkohal ei pea olema überkallid Harrised jms, saab ka lihtsamalt. Kes ei ole veel Juhani Putkineni sissikoolitustel käinud, siis soovitan
Need riigid, kes taolisi relvi tarvitavad, omavad nö reaalajalist ülevaadet lahinguväljast, igasugu erinevad lennukid (Jointstarid), UAV-d, erinevad sensorid (aktiivsed-passiivsed). Seal ei joonista arvutajad midagi millimeeterpaberile. Tuleprotsessi kiirus haubitsa lahinguomaduste arvelt on ainult pool tõde - enamik ajavõidust tuleb hoopistükkis sealt, et taolised protsessid (üks siss teatas teisele Icomiga ja see helistas mobiilile) jäetakse vahelt välja. Kui pataljoni ette ilmuv vastase tankikolonn, siis teab brigaadi juhatus seda enne kui pataljon selle müra kuulub. Tuld selle pihta antakse ammu enne kui "reservi seersant" oma värisevate kätega bussooli sättima asub.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.