Kapten Trumm kirjutas:Trumm, ei ole Sinuga nõus ja arvan, et oman siinkohal isikliku näite põhjal piisavat argumenti. Jutt ei ole 10K eurost, vaid sellest, et tuleb tagada ajateenijale minimaalsed vajadused, s.t. transpordi kulu, hügieenitarbed ja mõningane maiustus, mida aktiivne sõdur vajab (magusaisu oli vaatamata rikkalikule EKV toidule suur), eriti füüsiliste tegevuste puhul.
Keskmiselt 100 eurot kuus nägu just need vajadused enamvähem katavadki. Ma ei ole uurinud kui palju maksis riik varasemalt transpordiettevõtetele kompi sõdurpoiste tasuta veoks, kuid praegune süsteem, kus sõdurpoisid saavad ise valida, kuidas transpordi jms osas raha kasutada, meeldib mulle enam.
Võta seda kui ajateenistuse maksumuse osa. Kuigi EKV ajateenija varustus on üsna tasemel, siis alati on nipetnäpet asju, mida ajateenija oma mugavuse/heaolu osas omale soetab - pealambid, erinevad mütsid/sallid, paremad kindad jms, mis makstakse nagunii oma taskust. Ja kui ütled, et toetuse ja ajateenistuse populaarsuse vahel puudub seos, siis eksid. Ka väga patriootlikult mõtlev ajateenija võib muutuda riigikaitse osas ükskõikses kui talle igas küljes peale k*stakse.
Tekkis nüüd aega enda seisukohti tiba paremini selgitada.
Mul pole midagi selle raha maksmise vastu, nagu ütlesin, makske poole rohkem, siis oldakse veel rohkem rahul. Veel parem oleks konditsioneeritud kasarmud ühekohaliste normaalmõõdus vooditega. (ilma igasuguse irooniata, tahaks näha, kuidas 190 cm mees seal naril välja magab).
Küsimus on lihtsalt selles, et kas nimetatud kulu on vajalik teha, kui see annab kokku märkimisväärse summa ja meestele nt soomuse andmine venib nagu härja ila.
See on aga erinevalt sokolaadist või pealampidest ellujäämise küsimus. Muidugi rahuajal selle peale keegi ei mõtle, aga olen enam kui kindel, et kui õhus lendab metall ja taevas mürisevad MiG-id, siis kui selsamal mehel on valida, kas Snickersi, pealampide ja muu headusega Unimog või 20a vana BTR, Pasi või M113 (eeldusel, et mõlemad võrdselt toimivad), siis mis arvad, palju neid on, kes sinna Unimogi kasti tahaks ronida? Kui keegi ütleb, et varjume, siis miks neid Pasisid ja Mambasid missioonile vaja oli? Võiks ka jalutada põllul ja kui tina lendab, pikali visata.
Mis neid isiklikke argumente puudutab, siis on nähtud umbes 150 inimest, see pole mõistagi see, mida väljaõpetajad igapäevaselt näevad, aga mingi ettekujutus tänapäeva 16-18. a tegelastest mul siiski on. Kellega metsas sõda peetud on ja toidupakkidest sai ammu koristatud kallid maiustused (mida siin vaat et ajateenistuse vältimatuks osaks tunnistatakse), mida karmimaks on läinud tingimused, seda suurem on soovijate arv, eriti menukas oli patrull-laagri pakkumine -25 kraadiga ja pikkade jalgsirännakutega. Mõistagi korjati ära igasugu nutividinad jne. Täna olen seisus, et ei jätku enam varustust välja anda. Sellest ma järeldan, et taolistel asjadel motiveerib ikka päris palju justnimelt soorituse raskus, mitte selle juurde loodud mugavused. Inimesed saavad suurepäraselt hakkama männiokastest ja pohladest keedetud tee ja sambla peal magamisega, alguses pelgasin seda, aga nüüdseks olen taibanud, et mugavusega motiveerib hulka kehvemalt kui mõtestatud võimalusega iseennast ületada ja sisukalt/huvitavalt korraldatud tegevusega.
Esmalt – ma ei taha öelda, et meil ideaalis poleks vaja rohkem soomusega kaetud üksuseid – olgu selleks siis second-hand soomustransportöörid a la Pasi, võibolla isegi mingid „kodumaised rahvasoomukid“, kuigi ma olen skeptiline selliste masinate „odavuse“ suhtes. Aga eelkõige tahtsin ma selgitada, et need konkreetsed USA pakutavad „tasuta“ MRAP-id meie tingimustesse küll eriti hästi ei sobitu.
Mis puudutab juttu ajateenija toetused vs see kraam, mida sama raha eest saaks hankida, siis meenutab selline kaitse-eelarve sisene vastandamine natukene neid inimesi, kes makrotasandil ütlevad, et kaitsekulude peale läheb kole palju raha, mida saaks pigem kasutada sotsiaalkulude katteks või regionaalpoliitika arendamiseks vms.
Esiteks on see vastandamine rahalises mõttes üsna alusetu. Kui vanas rahas läks selle lõbu peale umbes 60-70 miljonit krooni, siis eurodes teeb see 3,8-4,4 miljonit eurot, mis nt 2013. aasta 360 miljoni eurosest kaitse-eelarvest moodustab umbes tühised 1 kuni maksimaalselt 2%. Investeeringukuludeks on samast eelarvest ette nähtud aga tervelt 40% (
http://www.kaitseministeerium.ee/et/eelarve), nii et ma küll ette ei kujuta, kuidas selle 1% liitmisega (sest ajateenijate toetust ei saa ju täielikult nulli keerata) lisamisega 40-le oleks kuskil võimalik saavutada mingit märkimisväärset kvalitatiivset või kvantitatiivset võitu. Kümne aasta jooksul on ju ajateenijatele-reservväelastele nende sadade miljonite investeeringumiljonite eest soetatud sidevahendeid, vaatlusseadmeid, soomukeid, veokeid, maastureid, haubitsaid, isiklikku varustust, laskemoona, TT-raketisüsteeme ja ÕT-raketisüsteeme, ehitatud korralikke kasarmuid, harjutusvälju ja ladusid jpm. Seega ma eriti ei näe seda kohta, kus ajateenijate toetuse kärpimise või kaotamise arvelt tulevate paari lisamiljoniga oleks saanud saavutada mingit suurt hüpet, eriti arvestades seda, et need ajateenijate toetusrahad jagunevad ühtlaselt paljude aastate peale, aga hankelepingud on meil tavaliselt maksimaalselt 3-4 aastased.
Nüüd ajateenija toetusest endast. Kui öeldakse, et praegune toetuse keskmine suurus (suurus varieerub ametikoha, auastme ja teenistusaja pikkuse lõikes, aga keskmiselt on see ikka kuskil ca 100 eurot) on liiga suur ja raiskajalik, siis kui suur oleks optimaalne? 100 euro asemel 50 eurot? Aga kust siis see suur rahaline võit tuleks? Või äkki 100 euro asemel keskmiselt 10 (kümme!) eurot, nagu see oli kuni 2006. aastani, mil reamees sai vist umbes 150 krooni kuus ning jaoülemast seersant 180 krooni. Ise ma teenisin aega 2001.-2002. aastal, mil ajateenija toetus oligi just sellise suurusega ja siis oli reaalne olukord selline, et nädalavahetuseti läksid linnaloale need, kes elasid enamvähem sama asula (Tallinna) piires, kus linnasisene ühistransport oli ajateenijale tasuta, või siis need, kellel olid rikkad vanemad. Suur osa Tartust, Võrust ja Valgast pärit vaesematest peredest pärit ajateenijaid aga käisid kodus heal juhul kord kuus, sest rohkemaks kui üheks edasi-tagasi-sõiduks sellest 150-eurosest toetusest lihtsalt ei piisanud. Ja seda ajal, kus 150 krooni just kõige väiksem summa ei olnud.
2007. aastast kehtestatud uued, pea kümme korda suuremad toetusid tundusid tol hetkel ehk tõesti pisut suured, aga võiks meelde tuletada, et paari aasta pärast tabasid neid toetusi mitu kärbet (mis toimusid samas tempos kogu ülejäänud Kaitseministeeriumi valitsemisala palgakärbetega) ning minu teada ei ole need toetused masu-eelsele tasemele tagasi jõudnud ka täna, kuigi elukallidus on vahepeal päris kena hüppe teinud.
Olen nõus kapten Trummiga selles osas, et ajateenijaid pole tõesti vaja nagu sitta pilpa peal hoida ja hellitada, ning välitingimustes toimiv karm ja askeetlik väljaõpe ongi mitmes mõttes üheks täiendavaks motivaatoriks. Aga antud juhul ei käi jutt ju sellest, et kas ajateenija peaks ööbima välitingimustes ilma telgita, vaid selles, et ajateenijal (aga ka Kaitseliidu vabatahtlikul) on ka mingi elu ja vajadused väljaspool välilaagrit ja kasarmumüüre. Ajateenija tahab tahab ju kah aegajalt hügieenivahendeid või sigarette osta, või sõdurikodust maiustusi, limonaadi ja krõpsu soetada (ja ära sa Trumm tule siin kohe heaoluühiskonna kaloritest kurtma, sest ajateenija higistab need rasvad ja suhkrud väliõppustel üsna ruttu välja). Ajateenija tahab aegajalt telefoniga rääkida ja peab seetõttu näiteks telefoniarvet maksma. Nädalavahetuseti (siis, kui on linnaluba) tahab ajateenija kodus käia, ning suurem osa meie väeosadest (Tapa, Jõhvi, Võru, Paldiski) ei paikne Harjumaa-Tallinna piirkonnas, kust objektiivsetel põhjustel on pärit suurim hulk ajateenijaid. Linnaloale saades tahab ajateenija äkki ka kinos käia (jah, seal on sooduspilet), või pubis paar õlut juua, või siis ööklubis tüdrukuga tantsida. Paljudel ajateenijatel on paraku juba ka väiksemad või suuremad laenud võetud, ning kuigi ajateenistuse ajaks peatatakse enamike laenude põhiosa tagasimakse, siis intresse tuleb ikka maksta. Ajateenija on täiskasvanud inimene ning ma ei usu, et oleks mõistlik kõiki neid kulutusi keerata ajateenija vanemate kaela, eriti, kui tegemist peaks olema vähemkindlustatud perekonnaga, kus võibolla iga euro täpselt arvel. Samuti ma ei näe, et erilist rahalist võitu saavutaks sellega, kui lükata nt transpordikulud omavalitsuste kaela (aga milline KOV maksab siis, kui ajateenija sõidab Võrust Tallinnasse?), sest päeva lõpuks peab see raha ju ikkagi kuskilt tulema.
Kogu selle jama vältimiseks meil ongi tegelikult üsna mõistliku suurusega ajateenija toetus – kord kuus saab ajateenija olenevalt teenistusaja pikkusest, ametikohast jms 100-200 eurot, ning edasi on juba tema enda asi, milleks ta seda kasutab. Ainult et ärgu tulgu pärast kurtma, et ei saanud rahapuudusel koju sõita, habemeajamisteri osta, või õppelaenu intresse ära maksta. Ja kui te olete tähele pannud, siis ajateenijad kurdavad küll paljude asjade üle (see on eestlaste tüüpiline ja paratamatu iseloomujoon), aga ma ei ole eriti kuulnud, et keegi (v.a. lollakad SMS-laenu võtjad, aga need on oma õnnetuses ikka ise süüdi) kurdaks selle üle, et ajateenijale pole rahaliselt antud vähemalt võimalust oma teenistusvälise eluga normaalselt hakkama saada.
Meeldib meile see või mitte, aga ajateenijad on meie ühiskonna peegliks, koos sellest tulenevate heaoluühiskonna hädade, tarbimisharjumuste ja vajadustega. Võiks muidugi proovida kusta vastu tuult, anda kõigile endiselt 10 eurot kuus toetust ja targutaval häälel rääkida sellest, et elu peab ka linnaloa ajal karm ja askeetlik olema, ainult et siis olekski ajateenistuse kuvand täna selline, et ajateenija on üks vallasant, kes peab 8-11 kuuks ära unustama isegi need tsiviilühiskonna osad, mis vahetult teenistust tegelikult ei sega.