Ma ei saa aru, mida taotletakse selle "lääs elab mugavustsoonis" ja "ei liiguta ajusid, mitu ühikut metalli me suudame 1 euro eest vastase pihta saata". Lõpuks taandub ju kõik filosoofilisele küsimusele - miks? Relvastus ja sõjaasjandus ei ole olnud muud, kui vahend poliitika jätkamiseks. Kui me kangesti soosime relvastumist on see märk, et meie tahe on ajada poliitikat relvastatud viisil - kas me tegelikult seda tahame. Kindlasti tullakse rääkima, et võimekad relvajõud on hea poliitika ja rahu pant, paraku tegelikkuses, mida me ajaloost, maailmast või täna USA näitel näeme, mida suurem ollakse sõjaliselt, seda kergekäelisemalt oma poliitikat sõjaliste vahenditega ka aetakse. Võiks ka küsida, mida on USA II ms järgselt sõjaliselt sekkudes poliitikas saavutanud. Üldistatult kehtib reegel, mida rohkem riigid relvastusse investeerivad, seda tõenäolisemalt oma investeeringuid üritatakse sõjaliselt tagasi teenima panna - rohkem sõda, koos kõige kaasnevaga - sureb palju asjasse puutumatuid inimesi, rahvad, riigid, maailm kujundatakse ümber.
Lääne, euroopa juurde tagasi tulles, küsiks miks peaks lääs vältima mugavustsooni ja relvastuma. Ajalooliselt Euroopa Liit loodi põhjusel, et kaoksid ära euroopa riikide omavahelised sõjad - tundub, et toimib. Külma sõja lõppemisel kadus ära kommunismitont oma maailmavallutuslike plaanidega. Tekib küsimus, miks peaks euroopa valima relvastumise, miks. Ainuke milleks euroopa (taas)relvastumine saaks kasulik olla on osalemine USA imperialistlikes sõdades. Selles suhtes on euroopa pikaaegse USA julgeolekusõltlasena käitunud isegi targalt - vältimaks USA küsitavates sõjaretkedes osalema, on selleks parim võimalus, kui sul relvi ei ole enamaks, kui enda hädapäraseks kaitseks, ja sedagi hüpoteetilise vastase ja sõja puhuks

Teisalt, USA sõjaline suskimine meie kontinendil on reaalne oht, mis paiskab erinevaid piirkondi kaosesse, millel on tagajärjed ka euroopale, seni veel enamasti humanitaarsed - miljonid sõjapõgenikud euroopasse. Võiks küsida, kas USA sõjad Iraaki, Afganistani on lahendanud kasvõi ühe probleemi, miks sinna mindi, või on vastupidi, probleeme on nüüd rohkem, suuremad ja ennustamatumad nii ajaliselt kui ulatuselt.
Ukraina teemat vaadata, ei näe ma sellel suuremat seost euroopa julgeolekuga, kas sakslased, itaallased, prantslased, britid tõsimeeli tunnevad end Ukraina sündmustest ohustatuna - arvan, et mitte. Sellel on ka omad sisulised põhjused, Ukraina ei ole kunagi olnud lääne mõjusfääris, ei ole ju viimase 20 aasta jooksul lääs näidanud mingit huvi Ukraina suunal - miks peaks tänane, läänes käimatõmmatud huvi olema enamat kui silmakirjalik ja kunstlik. Seevastu Venemaal on Ukrainas kogu aeg olnud selged poliitilised, majanduslikud, julgeolekupoliitilised ja sõjalised huvid - seega Venemaa huvi poliitiliselt ja majanduslikult pankrotistunud Ukrainas on pigem loomulik ja ennustatav, ja lääne huvi seevastu .. silmakirjalik või arusaamatu.
Lõppeks on küsimus, kelle huvides oleks mugavustsoonist väljuva euroopa riikide ükseteisevõidu relvastumine, ajalooliselt on see viinud üheni - Saksamaa domineerimiseni ja poliitika jätkamiseni sõjaliste vahenditega. Kes on huvitatud, et euroopa riigid hakkaksid oma poliitikat ajama enam sõjaliste vahenditega - ei näe, et see saaks olema Eesti huvides. Ja loota, et võidurelvastuv euroopa toimib meie huvides võib lahenduda meile ebasobival viisil, nagu ta seda ajaloos korduvalt väikeriikidele on lahenenud. Eestil väikse riigina tuleks olla hoolas, kuivõrd meie huvides on õhutada poliitika ajamist sõjaliste vahenditega - kas see poliitika saab olla see, kus meie domineerime või kus (sõjalise)poliitika kulg sõltub meist ja kulgeb meile soodsas suunas.