Loomulikult ei soovi ma antiigiäri keelustamist või kriminaliseerimist. Lihtsalt antud juhul, kus hr Dreving tahab omakasu saamata annetada ajaloolisi esemeid "headesse kätesse", siis tuleks eelistada muuseume või institutsioone, mis samuti omakasu peal väljas ei ole. Sest oleks pehmelt öeldes keskpärane lugu, kui Dreving annab heauskselt esemed isikule, kes need hiljem raske raha eest mõnele muuseumile (heal juhul) või välismaale maha müüb. Seega pidasin ma silmas seda, et ANNETUSTE puhul tuleks välistada nende sattumine ärihuvide objektiks!
Mis puudutab kollektsionääre, siis eks neid ole ka igasuguseid nähtud. Ei maksa neid idealiseerida. Mõnel mehel kapid või riiulid tihkelt asju täis kogutud aga ei kiputa nendega midagi nii väga avalikkuse ette. Kui asju ka muuseumitesse antakse, siis enamasti deponeeringuna ning poole aasta või aasta pärast, kui kollektsionäär oma nodi muuseumist ära viib, vaadaku muuseum ise millega vitriinis laiutavat auku täita. Ka on kollektsioonide puhul küsitav see, mis saab kollektsioonist pärast kollektsionääri surma? Kui pärijad asja vastu huvi ei tunne kantakse kollektsioon nelja tuule poole laiali. Aga nendel teemadel kollektsionäärid vist väga pikalt rääkida ei taha?
Lühidalt mõned mõtted.
Ei näe midagi halba selles, kui midagi müüakse välismaale või ostetakse välismaalt. Tähtis on, et ese säiliks. Pole tähtsust, kas ta asub Valgas või Valkas. Iga tõsine koguja spetsialiseerub mingile kitsamale alale ja suudab sel alal tihti rohkem ära teha, kui mingi muuseum.
Kui koguja sureb, siis pole ka sellel (peale pärijate) tähtsust, millise hinnaga need esemed laiali lähevad. Peaasi et lähevad, mitte ei rikne oskamatutes kätes. Küll kõik esemed leiavad endale uue kodu, väärtustades uusi kollektsioone. Nii see toimubki, üks pidev liikumine.
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Põhimõtteliselt võib asjale ka nii läheneda. Samas ise vaatleks asju natuke laiemalt ning ei unustaks teema juures ka ühiskondlikku aspekti. Oluline ei ole ainult ajaloolise eseme säilimine vaid ka selle eksponeeritus ning kontekst kus ta asub. Kui asi seisab aastakümneid mõne koguja seifis 10 luku taga ning hiljem liigub teise koguja seifi jne jne, siis sisuliselt ese küll võib säilida füüsilisel kujul kuid ühiskonna ja kultuuriruumi seisukohalt võib teda pidada kadunuks. Näiteks Arsenali püstolkuulipilduja omaks eksponeerituna mõnes Eesti muuseumis hoopis suuremat märgilist, ajaloolist ja kultuurilist tähendust, kui mõne koguja erakogus olles või eksponeerituna mõnes Ameerika või Hispaania muuseumis, kus külastajad seda ilmselt sama (või suhteliselt) ükskõikselt vaataksid, kui mina mõnda Peruu püstolkuulipildujat.
Kusagilt lugesin, kuidas eesti poisid napsutasid koos mingi staabikirjutajaga, kellel oli juurdepääs kõikvõimalikele autasudele. Mehed riputasid rinna vidinaid täis ja jäädvustasid ka fotopaberile need lõbusad hetked.
Kahjuks jõudsid fotod hiljem ohvitseride kätte ja poisse ähvardas sõjakohus. Kuidagi siiski lõppes asi vaikselt.
Seega ei saa ka omaaegseid fotosid väga tõsiselt võtta.
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Vastused kogunenud küsimustele!
Sääre ajalootoale mõned mündid olemas, mis leitud puhtjuhuslikult kaevamiste käigus Tehumardilt. Vanus aastast 1743. Edastan rõõmuga, see ju Teie ajalugu.
Teine klaasimuuseum Järvakandis.
Sõjas kadunute kohta on kõige lihtsam teha päring Eesti Punase Risti kaudu. Nende käes on ka meie kartoteek langenute nimedega. Nii saate vastuse kõige kiiremini.
Kärstna asjast niipalju, et sealt leitud langenud on tuvastatud, nendest 16 olid teadmata kadunute kirjas. Esemed, mis sealt leiti, anti sakslastele nii nagu leping ette näeb.
Kuna see risti teema pidevalt esile kerkib, siis peatuks sellel teemal pikemalt.
Nagu hiljem selgus, oli tegemist EK teise klassiga. Kogu lugu sai alguse ühest kohalikust ajaloohuvilisest, kes pidevalt kogu tööd jälgis ja ka ajakirjanduse kohale vedas. Suuremalt jaolt saigi sellest ristist just rüütlirist tänu sellele inimesele. Ei eita, et olime siis väga suured võhikud märkide alal, kuna olime algajad. Kuid see oli ju üsna ammu. Olen olnud isegi nii võhik, et 78. a. leidsime maapinnalt zetooni ja ei osanud asrvata, mis asi see on. Loodan, et saate aru-inimene õpib kogu elu.
Muidugi oli sellest raudristi loost suurt rõõmu Arnoldile, kes on ju välja öelnud, et ma ennast lolliks tegin. Muideks seda, et see nii oli, ma tõesti ei eita. Küll aga tahaks nüüd foorumlastele eestis tehtud lolluste üle veidi mõtlemisainet anda.
Paar aastat kaevas üks ülikooliharidusega arheoloogist riigiametnik Vesneris ühe saksa kalmistu lahti. Nimekirjade järgi pidi sinna maetud olema 14 sõdurit. Tegemist oli ridamatusega st. oli üks matmisrida.
Asjast oli möödunud üks aasta, meie olime Saaremaal. Järsku saksa koordinaator helistas ja käskis ruttu Vesnerisse sõita. Meie ainus sõiduvahend oli hetkel CAZ-52, suur rõõm oli sellega Saaremaalt Vesnerisse sõita.
Kui ükskord sellega kohale saime, leidsime 11 lahtist hauda ja 2 kurva näoga elusat sakslast. Selgus, et 3 langenud sakslast oli rea keskele lihtsalt sisse jäetud, kuna puujuured segasid kaevamist. Paraku olid need kaks elusat sakslast seal ühe langenu pojad. Leidsime siis selle kadunud isa sealt üles. Oma tekitatud augud ajasime kenasti kinni. Ametniku tekitatud jätsime nii nagu olid. Need seal võibolla siiani kenad vaadata.
Samas on ajalooharidusega inimene see, kes siin foorumis pidevalt kõiki õpetab ja ähvardab. Loodan, et kui inimene ennasti ära tunneb, siis ei maksa pikka viha pidada-tegijatel juhtub. Kuid siiski küsiks, kes on lollim, kas mina, kes ma algajana ei tundnud ära risti, või haritlane, kes on erialaspetsialist? Siinkohal olgu öeldud, et leidude teemat ma niiväga just teadma ei peagi, kõik leiud vaatab üle saksa ekspert.
Mis puudutab esemete andmist, siis võin garanteerida, et kõik on antud üle õigetesse kätesse ja seda dokumendi vastu. Ma ei näe põhjust miks peaks nüüd pahane olema kogujate peale?. Kes keelab riigil osta kokku kogusid ja teha kokku üks korralik muuseum?. On ju suurem osa sõjaajalugu just erainitsiatiivil päästetud.
Valdan mitu aastat konkreetset infi, kus inimene oleks täpselt nõus näitama, kus on üks tank, ainult, et selle infi eest tahab ta 50 000. See tuleb maksta siis, kui huviline on tanki käega katsunud. Tekib küsimus, kas riik maksab selle raha? Arvan, et riik konfiskeerib ja nii see asi seal edasi mädaneb. Kus on siin loogika?
Mõned päevad tagasi tuli läbi üks foorumlane. Mees nägi pealt, kuidas maanteekraavi kaevamisega tulid välja säilmed. Tark inimene kogus säilmed kokku ja leidis ka zetooni.
Nüüd on leitud zetooni põhjal võimalik öelda, et seal on 39-langenuga sõjakalmistu mille kohta inf puudus.
Küll aga oli leidjaga ühendust võtnud mingi Juri, kes tahtis kõike kohe omale saada, väites, et on minu koostööpartner. Ütlen, et mingit Jurit ei tunne.
Palun minge üles tagasi ja vaadake, millise ettepaneku tegin. Loodan ikka selles osas arvamusi kuulda.
Said ära panna Ära ainult üle soola - mingit 11 lahtist hauda seal ei olnud ja ei ole vist eriti viisakas siin musta pesu pesema hakata - Sa jääksid sel juhul väga haledasse seisu
Esialgne teema pealkiri oli - Välitöödest lahingupaikadel.
Nüüd aga on, vaata et algusest peale, juttu vaid säilmetest, ja kontidest, ja kasuahnetest laibaröövlitest, ja matmistegevusest, jne., jne. samas laadis. Võiks arvata, et mingist lahingupaigast ülevaate saamiseks ja oma huvi rahuldamiseks mingist võitlustandrist, tuleb end kõigepealt läbi võitluses langenute kihi kaevata (vähemalt 1 kiht laipu, ja pole välistatud, et ka enam kihte). Millegipärast pole oma seniste kogemuste põhjal (julgeks väita, et need nüüd lausa minimaalsete hulka mitte ei kuulu) küll sellist nähtust täheldanud.
Ootaks selle teema alt siiski midagi enamat, kui vaid ümbermatmisega seonduvat arutelu. Tegelikult vääriks see valdkond (militaararheoloogia) foorumis omaette alajaotust paljude teemadega (sealhulgas muidugi ka langenutega seonduv teema).
Aga, kui huvi on, miks mitte! Kellele, või millele keegi spetsialiseerunud on, on nende oma asi (ainult, et siis peaks teema pealkiri teine olema).
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Hillarti ettepanek on igati tervitatav ja kui keegi teemade lahkulöömise teoks teeks, siis mu on "raisakotkaste" teemale ka sobiv nimi olemas:
"kondiklubi"
Mitte et ma selle teema vastu oleks, vaid siis ei eksi keegi "pahaaimamatult" nende tegemisi - vestlusi oma tääduslik-alghariduslike küsimustega segama ...
See müntide jutt on huvitav, sest ilmselt satutakse haudu otsides ja muidu kaevates lahingupaigadel vanemale ajaloole.See on aga hoopis teine teema.Aga vast need mündid Tehumardil olid kusagilt talust suveniirideks võetud?Küla jäi ju tegelikult kaugemale vana tee äärde.Küll oli aga samba juures I ms aegsed kaevikuliinid.Kas I ms ohvreid ka keegi otsib?
Esialgne teema pealkiri oli - Välitöödest lahingupaikadel.
Teema alustaja sellise pealkirja valis ja jutu teiste abiga sinna viis, kuhu ta parasjagu jõudnud on
Minule on mõiste "välitööd" olnud alati mingi korrektse, mõtestatud, sihipärase ja dokumenteeritud tegevuse sünonüümiks. See on vist külge jäänud aastatepikkuse arheoloogilise välitöökogemusega, kuigi ma ei ole kõrgharitud erialaspetsialist, nagu Ville siin arvab, aga ta kipubki pidevalt üle soolama - selline tüüp lihtsalt
Kuigi olen foorumi abiga saanud omale häid uusi tuttavaid, kelle teadmiste ees võtan mütsi maha, siis selle välitöö osas julgen arvata, et langenute ekshumeerimine on üks korralikumalt dokumenteeritud tegevusi ja need andmed ka säilivad vastavates arhiivides. Mida paraku ei saa öelda ülejäänud huviliste "välitööde" kohta. Kui keegi minu võimaliku väärarusaama ümber lükkaks, oleksin kui mitte õnnelik, siis vähemalt ülimalt rahul.
Hobi võib olla enamat kui võdin selgroos detektoripiiksatust kuuldes, aga selleks tuleb muidugi veidi vaeva näha, õppida, laiskusest jagu saada, mingit missioonitunnet omada! Ilma selleta on see kõik üks võsas tilbendamine ja teineteisele pilt.ee-s jubinate demonstreerimine.
Sina tõnu v w või misiganes ole d ost müük k rubriigis üsna vihane ?
Mida sa üldse mõtled selle elu väärtustest?
Mina pole kunagi ühtki hauda rüüstand --- kuda on sinu müüdud asjadega?
Mis ma nüüd ütlema peaks?Mina eelistan pööningutel ja aitades kolada.Muidugi omaniku loal.Seal parem kola.Sakslase maine vara, kelle suvel välja kaevasime nüüd vaatamiseks väljas Sääre ajalootoas.Kiiver ja tääk ootavad puhastamist.Seni pole leidnud usaldusväärset meetodit selleks tööks.Ilmselt tuleks muuseumi restoraatori kätte viia, aga kas ta viitsib jännata?
Mis minu müüdavasse kolasse puutub, siis suvel saab 30 aastat, kui ma vanavara kogun. Võin julgelt öelda, et asjadel iseenesest ei ole mingit väärtust.Jäävad vaid teadmised ja mälestused nendega seoses.
Mis puutub minu süüdistamisse selles, et ma käin Muinsuskaitse sildi all vanainimesi petmas, siis jäägu see süüdistajate südametunnistusele.
Sääre ajalootoa rajamisel oli kaks põhjust: esiteks et nats vanavara ka Eestisse jääks.(Olen minagi ju asju välja müünud).
Teiseks see, et inimesed aru saaks, et enne meid ja hot doge, olid mehed rauast ja laevad puust.Ja see ka veel, et lapsed vanavara käega katsuda saaks, mitte nagu Saaremaa muuseumis, kus "eksponaadist" valvurimutt karjub:Ära näpiii.
Tõnuv kirjutas:Ja see ka veel, et lapsed vanavara käega katsuda saaks, mitte nagu Saaremaa muuseumis, kus "eksponaadist" valvurimutt karjub:Ära näpiii.
