Välitöödest lahingupaikadel

[hillart]

"Võin julgelt öelda, et asjadel iseenesest ei ole mingit väärtust.Jäävad vaid teadmised ja mälestused nendega seoses."
Täpselt naelapea pihta. On minulgi mõni tuttav, kes ilmses mõistmatuses seda roostetanud rauda vaatab ja kaastundlikul pilgu vargsi "112" psühhi eribrigaadi väljakutseks valida püüab.
Mida aasta edasi, seda enam soovin leitud esemete uurimisega sügavuti minna, kuid seni olen selles liinis, pean ausalt tunnistama, täielik diletant. Asi puudutab tõsiasja, et tegelikult on mingi eseme leidmisel tähtsad väga paljud detailid - selle leidmiskoht, asend, seisukord jne., jne. Sellises kontekstis on leiul mingit ajaloolist väärtust ja see pole vaid suvaline roostekamakas või mingi ebamäärane narts, millele keegi nime ei oska anda (nagu sageli ka siin foorumis küsimusi olnud on).
Nagu juba öeldud, olen iseõppijast asjaarmastaja, kuid kardan, et vaid hea tahte, aga kasinate reaalsete teadmistega selles valdkonnas, võin oma tegevusega tõenäoliselt nii mõnigi kord tahtmatult korvamatut kahju tekitada. Ei tea aga, kuidas seda tegevust õieti läbi viia. Kuidas täpselt dokumenteerida, missuguseid parameetreid kirja panna, missuguses järjestuses seda teha jne., jne.
Omaette teema on leidude säilitamine ja, vajadusel, restaureerimine. Selge see, et mõnikord võib isegi leiu tema leiukohast eemaldamine viia selle täielikule hävimisele või vähemalt totaalsele väärtustumisele. (Nähtud ka siin foorumis mõningaid pilte oma oskamatusest tekitatud kahjustustest ja rikutud esemetest.) Kuid selleks on vaja asja teada ja tunda. Kust saada vastavat teavet? Võib-olla viia siin foorumis mingi selline lühikursus läbi ja seejärel siis foorumiseminarina asja jätkata?

[Pahandus]

Oleks kena jah kui saaks siin foorumis lühikursuse läbi viia, sest ega kõik kel huvi ei saa ju kohale tulla, kes kaugelt ja muud põhjused

[Grenader88]

Oleks ka lühikursusest täiesti huvitatud, kui seda siin üldse võimalik korraldada on.

[Õpetaja]

Kahtlen, kas seda on võimalik nii teha. Põhjustena tooksin esile vajaduse reaalselt "maastikul ja ninapidi mullas" selgitada. Samuti esemete puhul vajaks see nö keemiaseminare - praktikume.
Virtuaalse õpetamise tulemusel võime kaotada (loe: võib teise ilma minna) nii mõnegi kaasvestleja ...

Ka õpetajate osas tekib küsimusi ...

Tegelikult võiksidki sellised "õppepäevad" kujuneda militaarneti oma üritusteks, kuhu siis erinevaid õppejõude kutsutaks ...

õ

[Frundsberg]

Minu meelest oli selel teema algataja idee igati tervitatav - kuna me siin kõik ju teema vastu vähem või rohkem huvi tunneme, nii mõnedki meist käivad ka lahingupaikades kolamas ja kaevamas, siis miks mitte Drevingi jutt ära kuulata? Õpetada oleks tal kui teemaga aastaid tegelenul nähtavasti enamusele meile väga palju.

Võiks näiteks kusagil suve poole korraldada ühe näitliku 2-3 päevase "seminari" kui see termin on siin sobiv. Osa teooriat, osa praktilist välitööd.

Mis aga puutub esemete ostu-müüki, siis mina küsiksin hoopis vastupidise küsimuse: kuna Eestist on raske mingit konkreetset eset normaalse hinna eest leida, siis kas on eetiline siia esemeid sisse osta?

Näiteks mina ostsin eelmisel aastal Austriast 2 M24 käsigranaatide metallkohvrit. Siit mul ei õnnestunud nimetatud asju leida normaalse hinnaga. Austriast aga küll isegi koos saatekuludega. Kui nüüd keegi Eestist kaks kohvrit kuhugi läände müüs, siis kas ta käitus kuidagi ebaeetilisemalt kui mulle kohvreid müünud austerlane?

Ei ole vaja elada illusioonide maailmas - Euroopas on pajud esemed jaba praegu kõvasti odavamad kui Eestist leitud. Seal on neid lihtsalt rohkem. Seega ma eriti ei usu seda juttu, kuidas "hauakaevurid" metsikult rikastuks või kuidas see saaks olla eraldi võetav tööstusharu. Palju saaks üks haud ikka sisse tuua - ehk erkennungsmarke, mõned roostes autasud, ussitanud kiiver.... Kuna müüjad ise reeglina käsi mullaseks ei tee, siis saavad kaevurid müügihinnast ehk 20-30%. Hea kui niigi palju.

[7,62]

Oskamatust kaevamisest tingitud eseme hävinemise hea näide. Sattusin kaevama piirkonnas, kus oli tõenäoliselt mingi remondibaas, või midagi sellist. Igaljuhul oli seal auto juppide konsentratsioon väga kõrge.. Vedrulehed, kardaanid jne. Järjekordne piiksatus detektoris.., millepeale labida hooletult maasse lõin. Mingi plekitükk tuli nähtavale ja veel juurikate all kinni.. Otsustasin veidi jõudu kasutada. Väänasin plekitüki kõveraks ja tõmbasin juurikate vahelt välja. Ohh siis neid fakke ja matte, mis kuuldavale tulid. Plekitükiks osutus saksa numbrimärk. Number oli selle hetkeni ideaalselt säilinud. Ta oli ainult tagurpidi ja seetõttu ei
tundnud ära. Kahjuks ei olnud ta pressitud, nagu tänapäevased numbrid, vaid tähed ja numbrid olid tõenäoliselt värviga peale kantud. Värv loomulikult koorus selle väänamise peale tükkidena maha.

[toomas tyrk]

Vastan teemasse sooviga osalejaid veidi maha rahustada. Mulle meeldis V Drevingu post kohe väga.

Ei mingeid isiklikke suheteklaarimisi, aga metalliotsijaga ringikolajaid on siin rohkem kui küll...

Kontide korjamisest on liikvel rohkem konte kui tõtt. Tõesti oleks hea kui inf oleks avalik, mille eest makstakse ning mille eest mitte.

Ma ei usu, et arheoloogiliste kaevamiste põhiasju saaks kuidagi webi teel kohale toimetada. Liiga keeruline.

Kui saaks kuidagi kohale toimetada selle infi, et iga leid on väärtus, mis on eelkõige seotud leiukohaga. Et leiukoha inf tuleb salvestada. Ning pärast seda maksab isegi esmapilgul täiesti tundmatu pilt, või rist või mis iganes palju rohkem...

[ormsö]

üks kummalisemaid paiku mis mina tean maetud sakslastest on n kohas minu vanaonu talu.nimelt ka tema olles ise saksa sõjavaes sattus sõja lõpupaevil .öösel kuidagi koju.oma üllatuseks avastas ta sealt 2 purupurjus saksa sõdurit,kes üritasid vagistada tema noort abikaasat.tema sõnul need sakslased ei olnud vaid raakisid mingit imelikku selle sektori murrakut.vanaonu on aga eriti akilise iseloomuga mees ja pikalt mõtlemata lasi ta need mehed maha.hommikul mattis ta nad aeda ja aastaid hiljem kui vana suitsusaun põles maha,ehitas ta uue sauna samale kohale kuhu oli matnud sõdurid.ise on ta öelnud,et ei anna neile seda kunagi andeks ja pesen ja vihtlen nende peal kuni surmani.
aidas on senini alles kaks frentsi ja sinel.mulle andis vanaonu vöörihma koos pandlaga.tean ka,et alles on üks mp aga vanaonu on öelnud,et peale tema surma võin otsida -kes otsib see leiab.
igaljuhul kui vanaonu enam ei ole lasen kindlasti ka sõdurid sauna alt selleks õigust omavatel isikutel üles kaevata ja matta sinna kus on nende koht,olid siis kes nad olid ja tegid siis mis nad tegid.rip.

[hugo1]

Kahe päti pärast mina küll väärt sauna maha kiskuma ei hakkaks

[Arnold]

Saunast oleks kahju jah, aga jutt sinna Kreutzwaldi kanti kiskuv, niiet Eesti saunakultuur ei kannata

[ormsö]

Kreutzwaldiga ei ole siin midagi pistmist,see jäägu igaühe oma otsustada kas ta vana meest usub või ei.tegemist on sellist tüüpi saunaga,kus leil ja pesuruum koos ja keris koos põrandaga on ammu oma aja ära elanud.kui paar aastat tagasi oli plaan saun renoveerida ja leiliruum eraldi paigutada oli vanaonu sellele vastu ja ütles ,et tehku me mida tahame aga alles peale teda.on teine selline karm ja oma veendumustes kinni vana kooli mees.

[Pahandus]

Õppepäevi oleks vaja jah. aga ,ma olen selles kindel et 2-3 päeva ei saa paljud kohal olla , kui see toimukski kuskil vabas õhus.1 päevast peaks ehk piisama kui hommiku varem alustada .


see pahanduse arvamus

[Kessel]

No mina olen juba naisele maininud , et üks nädalavahetus mind kodus pole.
Paaripäevane kasulik ja aktiivne puhkus kulub alati marjaks ära.
Saab linnast välja ja vähe targemaks ehk ka.

[suurpomm]

Väike küsimus? Pole veel näinud saksa sõdurihaudade lahti kaevamist. Mis seal siis on peale kontide ja laibaka. Kas surnule jäeti kiiver pähe ja tääk vööle? Või maeti nad pool paljalt nagu venelasi.
Mäletan kunagi artiklit "Oma Saares",kus kirjeldati Kudjape saksa haudade ümber matmist. Seal oli kirjas, et kirstud olid mädanenud, kuid terved. kirstud olid tehtud kohalikus mööbli vabrikus. Kiideti tolle aja toodangut.

[vdreving]

Paras aeg jälle veidi juttu puhuda. M.Laar oma raamatus Emajõgi 1944 kirjeldab päris hästi seda, mis toimus S-Emajõe suudmes 44. Paraku on seal ka mõned ebatäpsused. Venelaste trahvipataljon tuli tõesti üle jõe ja langes seal viimse meheni. Viimased põlesid luhavahi majja sisse, kui sakslased maja süütasid. Ei ole tõene väide, et kuulipildur, kes lahingu vastu võttis, langes. Surma sai kuulipildurite juures olnud radist miinikillust. Seda võin kindlalt väita, kuna kuulipildur, kellest jutt on, oli mu oma isa. Selles lõigus võitles 6. Eesti SS Piirikaitse Rügemendi tagavarapataljon. Nii om vähemalt kirjas dokumentides, mis selle rügemendi kompanii ülema Nõmmiku poolt on välja andud.
Kuna omakaitse jättis maha oma kaitse lõigu ja seda enam millegagi mehitada polnud, anti käsk väekoondis välja tõmmata. Väljaminek toimus öösel ja kiirustades. Soosaared on siiani täis igasugust sõjarauda, mõneti veel üsna korralikku. Mujal on alad koguaeg suurvee all ja sealt midagi otsida pole mõtet. Küll leidus külamehi, kes üht-teist ära peitsid. Tean vähemalt kahte kohta, kus midagi peaks olema. Oli ka kolmas koht, kuid see leiti 72. a. üles. Lugu lõppes sellega, et terve küla oli igasuguseid torusid täis ja üks õnnelik leidja proovis Sturmegewehri kaupluse hoovis. Kuulid jooksid seinast läbi ja kaabudega mehed olidki kohal. 2 päeva korjati asju kokku. Lugu juhtus Verevi külas.
Olen mõned korrad seda kanti metallikaga proovind. Igasugust prahti tuleb välja. Sealt ka see saksa lennuk, millest juttu on olnud. Üldse kukkus sinna piirkonda viis lennukit, mille kukkumiskohta tean. Alles pole suurt midagi. Küll räägitakse mingist kahest saksa soomukist, mis sinna kuhugi taganemise käigus ära kaotati. See aga on veel üsna segane teema. Küll olen sealt soost leidnud ühe Zimmfwageni ilma ratasteta ja mille mootori sealt ära tõime.
Ülal nimetatud väegrupp pidi liikumaViljandisse. Enne Valmat tuli ette saadetud mootorratta luure sõnum, et venelased on viljandis. 1939. a. kaardi järgi mindi üle Valma. Paraku polnud Valmavaheline sootee veel valmis. 3,5 kilomeetri pikkune voor jäi kinni.
Oleme seda metsateed kamminud. Leide on päris palju. Saime jutule ühe 96. aastase taadiga, kelle juhatuse peale ühele metsalagendikule läksime. 3 hektari suurune maa-ala oli sisuliselt asju täis maetud. Demineerijad töötasid seal 2 aastat. Muuhulgas leidsid ka 80 vinti ilma lukkudeta. Läheduses peab olema üks koht, kuhu on maetud sõjatorusid ja üsna palju. Leidsime küll oletatava koha üles, kuid otsija on liialt nõrk. Kuna on tegemist liivaluitega, siis arvan, et asi on lihtsalt sügaval. Ka on peale istutatud kuusik.
Soost läbi jõudnud sõdurid läksid uuesti välja Tartu-Viljandi maanteele. Uusana juurest mindi edasi vasakule mööda kõrvalisi teid, eesmärgiga jõuda Õisu mõisa. Riuma jõe ületamisel heideti osa raskemat kraami jõkke. Seal peaks puhkama ka minu isa kuulipilduja. Käisin kohta uurimas 9 MM padruneid jäi magneti otsa ja mingi saksa auto number koos porte tükiga tuli välja. Koht kuhu seal asjad loobiti, on küllalt mudane ja ei teagi, ukidas sealt midagi kätte saab.
Õisu mõisa juures toimus ka nimetatud väeüksuse laialiminek. Suurem osa relvi ja 2 mootorratast visati seal ühesse veekogusse. Vaevalt, et need seal enam alles on, kuigi kõik võib olla. Väga palju relvi vedas hobusega kuhugi ära selleaegne Õisu metsavaht.
Eks neid legende on palju. Nii ka Tapiku metsa sõjasihiga. Räägitakse, et kusagil seal on purustatud vene väeüksuse arhiividokumentide kast peidetud. Aga kes seal otsida jõuab, kõik kohad vene koli täis, mitte midagi asjalikku.
Olen käinud ühe "Surmametsas" sõdinud sakslasega sealkandis ühte ladu käinud otsimas, aga seal ka veidi kodutööd vaja teha.
Sinimägede ja üldse ümbruse kohta on palju head realiseerimata infi. Olen seal 3. germaani teraskorpuse ohvitseridega palju jalutanud. Minu valduses on ka rüütliristi kandija Langendorfi lahingupäevikute koopiad ja rindekaardid. Mõned kohad on veel täitsa puutumatud. Ise ma enam suur käija ei ole, kuid ei näe ka mingit põhjust, et kogunenud teadmisi peaks endale hoidma. Lõpetuseks olgu öeldud, et kõik mida tean, rajaneb vaid vanade inimeste jutule, kes ise sündmuste keskel olid. Mingit imet ei maksa loota, et kohe tuleb koormate viisi kraami. Enne ikka vaja tööd teha ja õnne peab ka olema. Kui aga otsida süsteemselt, jääb ära hulk tühja kaevamist.
Otsustage nüüd kokkusaamise osas midagi ära ja kui on huvilisi andke teada. See võiks toimuda lähiajal ja kevade poole siis üks korralik välilaager.
Raudristile: Homme panen saadetise teele. Võibolla on miskit rõõmu.

Lugupidamisega V. Dreving