Väga hea artikkel. Kui sealt nüüd mingigi osa tõele vastab, siis teen sellest järgmised järeldused oma väikese peakesega (võtke heaks või lükake ümber):Kalakala kirjutas: Mr Poroshenko straddles east and west, with businesses in Russia as well as Ukraine. During his presidential campaign in May, he presented his ties to Russia as an advantage. “Of course I know Putin well,” he said..
- Poroshenko on nagu meie Päts- arvab, et ta suudab saatanat üle kavaldada (teate küll, loll vanapagan ja kaval rehepapp). Tema õnneks ei ole Putin just Stalini sugune kuri geenius, aga kes ütleb, et Poroshenko on edukam oma mängus kui Päts?
- Poroshenko püüab jätkuvalt istuda korraga kahe tooli peal- sebida venelaste ja Euroopa/USAga ning võtta parim mõlemast. Ambitsioonikas, aga rumal- kuldne kesktee viib alati p...se. Proovige näiteks kahe naisega korraga sebida, jääte lõppkokkuvõttes mõlemast ilma.
- Poroshenko ei mängi õnnemängu mitte ainult Ukrainaga, vaid selliste riskantsete avantüüridega paneb ta ka meid halva edu korral otsese löögi alla. Täiesti lubamatu, aga see ei tundu teda häirivat. See räägib palju tema moraalse ja eetilise tausta kohta. Seniks on tal/meil vedanud, aga kauaks?
- Hingelt tundub Poroshenko olevat pigem vene ärimeeste kambajõmm, kes rahva tahtel (demokraatia!?) on sunnitud Läänemeelset mängima, kuid kes hundi moodi vahib ikka metsa poole.
- Minu jaoks avanesid veidi need tagamaad, mis selgitavad Venemaa igatsust autoritaarsete naaberriikide juhtide järele. Juhil peab olema piisavalt võimu, et see rahvaga oma tahmist mööda mängida saaks. Kui juhi tahe võrdub riigi tahtega, siis piisab ühe mehe kontrollimisest kogu riigi kontrollimiseks. Odav, efektiivne ja oskusi neil selleks jagub. Mis saab olla haaravam, kui pokkerimängus visatakse lauda mängupanusena 40 mijoni elanikuga riik? Iga Venemaa juht võib ja saab niimoodi teha ja sellisena ühe võimuahne poliitiku märg unenägu. Noh, aga üksi ju igav mängida ja need demokraatlikud liidrid pole miskid partnerid selle jaoks...
- Poroshenko järelikult hoiab trumpkaarte varuks (kui mitte varrukas), seetõttu U.-s leitud vene sõdurite avalikustamise ähvarduse jutt tundub olevat tõenäoline. See selgitaks ka vahepealseid puhastusi DNR-LNR huiloode hulgas ja vajadus formaalse sõjaväe järele- sinna saab oma mehi ajutiselt ümber vormstada ja täna tundub see JOKK skeem toimivat (ehk siis Prososhenko trumpkaart on löödud). Lisaks veel peatne DNR-LNR ühendatud lennuväe ilmumine, mis võib mängu pea peale pöörata. Igatahes panused kasvavad...
- Poroshenko näeb oma mängu seisu halvenevat ja loodab Läänele, et need annavad talle mõne trumkaardi juurde (majandustoetus, kõrgtehnoloogiline relvastus). Lääs aga ei soovi (loodetavasti) hasartmänge Ida-Euroopa rahvaste ja riikidega oma finants- ja poliitilise kapitali arvelt toetada. Tõsi, nad ei saa lasta ka Poroshenkol kaotada. See paneb Lääne sundseisu ja ainuke võimalus on kasutada üürikest ajamomenti selleks, et U. veel jõulisemalt reforme läbi viia. Selleks aga Poroshenkol ilmselt motivatsiooni pole (tal niigi hea; haljale oksale jõudis korrumpeerunud süsteemis; demokraatia võõras mängumaa ja oskused puuduvad- valimistel sisuliselt kaotas Jatsenjukile, enamus säilis Raadas tänu majoritaarsele valimissüsteemile), nii USA suursaadik selle teemaga otse rahva poole pöörduski.
- Putin hea taktikuna on endast oluliselt suurema vastase tasakaalust välja löönud ja tal on kasulik hoida asjade seisu niimoodi maksimaalselt kaua. Kuigi tal edasist plaani pole, siis ei saa ka vastane seetõttu selle vastu töötada. Jätkuvalt on mäng kaardilaual selgusetu ja see annab väikese manööverdamisruumi Putinile. Seega saab Putin ülihästi olukorrast aru, aga on psühholoogiliselt harjunud olukorraga ja ei ole veel kuidagi alla andnud. Väike osav nõks võib veel olukorra enda kasuks pöörata, nüüd hädasti väikest nõu vaja... Tema häda selles, et ümber samasugused tühmarid nagu ta ise ja teisi usaldada ei suuda.
Kustutatagu, kui vaja.
