Välitöödest lahingupaikadel
Juhul,kui kogu story pole kedagi eemale peletanud annan teada järgmist: Oli kull plaanis veidi juttu puhuda märtsis,kuid paraku pean möned reisid ette vötma,nii pakun välja ajaks 18 veebruar kell 12.00 Meleski klaasimuuseumis. Koht pea eestimaa keskel ja köigil vördne maa tulla.Ka on siin sobivad ruumid olemas.Kes tuleb palun andke privas teada mitmekesi tulete. Kuna kokkusaamist nimetada õppepäevaks on siin tabu siis toimub lihtsalt uks kokkusaamine.Tulla vöivad ka need,keda siin foorumis kiibitsejateks ja marutõbisteks koerteks kutsutakse,uks ei ole kellegi ees suletud.
Pole alljärgnev vist õige pealkirja all,kuid eks igasugune otsimine käib kaudselt välitööde alla.Olen siin kirja pannud uhe mehe mälestused.1941.a.suvel tulid Utsalist üle raba Läti punased sakslaste selja taha.Narva poolt oli rinne juba kinni ja nad ei saanud enam Venemaale läbi.Roka metsavaht Siniväli tõi Laashoone kontori juurde teate: punased tulevad.Läti punaseid tuli meie õue 170 meest,ema luges ära.Kõik erariietes.Isa rääkis nendega vene keelt.Meilt tahtsid lätlased ainult suua,aga külas põletasid mitu maja maha.Siis tulid sakslased.Lätlased pidasid Lätkalus nendega lahingut.Sakslased põgenesid,jätsid jalgrattad ja kaks autot maha.Ühe auto lükkasid lätlased jõkke,punaseristi auto viisid üle raba kaasa.Oli kuiv suvi auto võis ule raba sõita.Lätlased läksid Utsalisse tagasi lükkasid sakslaste rattaid käe kõrval. Seega siis mindi marsruudil Laashoone - Utsali üle Torni raba.Väga kahtlen kas nad selle autoga ikka kohale jõudsid?.Ehk mõni lugeja on Utsali poolt pärit ja teab midagi?
Mul on sellised andmed, et lätlased või vähemalt osa neist liikus Põltsamaa peale. Tee ääres pandi jõukamatele taludele tuli otsa ja lasti talumehi maha. Kuskil Laashoone kandis oli natuke külameestega laskmist. Tean inimesi, kes selle aja sündmusi täpsemalt teavad.
Kolga-Jaani lahingutes lätlased kindlasti ei osalenud, sest seal olid positsioonidel venelased. Ka Põltsamaa lahingutes minu teada mitte, sest seal oli Pasternaki eesti hävituspataljon ja vene regulaararmee väeosad. See teema sobiks II maailmasõja alla.
Kolga-Jaani lahingutes lätlased kindlasti ei osalenud, sest seal olid positsioonidel venelased. Ka Põltsamaa lahingutes minu teada mitte, sest seal oli Pasternaki eesti hävituspataljon ja vene regulaararmee väeosad. See teema sobiks II maailmasõja alla.
Lätlasi ju Laashoonele,küll maetud,mis asjaoludel seda ei tea.Lätkalu lahing oli kindlalt nende antud.Baseerun ulaltoodu põhjal ikka lätlaste peale,kuna mälestused pärinevad Potase talu praeguselt peremehelt.Kindlasti teate,kes see on?Asja võiks muidugi huvi pärast üle küsida,kuid mehega on veidi raskusi kuna ta ei kuule.
Kogemata laual "Alati avangardis: Eesti miilitsa minevikust ja tänapäevast" (1971), kus B. Borgsi lugu "Lätlased Kalevimaa kaitsel" (lk 136-145). Selles ka Põltsamaa ja Kolga-Jaani kandi juttu. Sisu muidugi sama "ilus" kui loo pealkirigi.
*
Lätlaste salkade juhid otsustasid kõik salgad ühendada läti vabatahtlike polguks (u 1200 meest), komandöriks Augusts Zunis, asetäitja Vaskis,
staabiülem Dannenebergs, polgu komandöri asetäitja varustusalal Jefimov, pataljonikomandörid Augusts Pupa, Viksninsh ja Veisenfelds. Komissariks Edvards Liberts. 6. juuli 1941 õhtul jõudsid Viljandi. ENSV valitsuse esindaja palus lätlastel paikneda Põltsamaale. 7. juulil lähenesid Põltsamale, püssi- ja kuulipildujatuli vastu. Rood Tukumsi miilitsaid ja tööliskaardiväelasi tungis siiski linna. Nende järel teised. Vastane kaotas langenuna 3 meet ja taganes. Lätlastel langes võitleja Vevers, kes maetud Põltsamaale.
"Põltsamaal jätkus meie organiseerumine. Liikusime edasi Rutikverre. Seal võtsime valve alla silla ja hakkasime kammima metsi, kus paiknes fašistide käsilaste baas. Meie rünnak oli ootamatu ja vaenlane jäi ilma uuest veoautost, mis, nagu hiljem selgus, oli Tallinnast varastatud, 18 hobusest, 30 lehmast ja kahest 300-liitrisest vaadist piiritusega. Sattusime bandiitide peale parajasti siis, kui käis toidu valmistamine. Meie koka kui oma ala asjatundja arvates oleks lõunat jätkunud 200 inimesele.
Järgmine päev oli veelgi edukam. Meie võitlejad võtsid vangi kümme vastase luurajat. Sõja alguses polnud mingit kindlat, pikemat aega püsivat rindejoont. Seda kasutas hitlerlik väejuhatus ning püüdis saata oma luurajaid sügavale meie tagalasse ja sõjaväe paiknemisrajoonidesse, kus nad pidid tekitama paanikat ja mobiliseerima kaitseliitlasi. Nii oli ka seekord. Kuid sattunud meie haardesse, kaotasid hitlerlased pea ja andsid end ilma tõsise vastupanuta vangi. 14. juulil jõudsid 1. läti kütipolgu allüksused Kolga-Jaani, et jätkata bandiitide likvideerimise operatsioone. Siin peremehetsesid juba kaitseliitlased. Vabastasime kaks valla täitevkomitee liiget ning kolm aktivisti, keda bandiidid olid haavanud ja keldrisse kinni pannud.
Rinne lähenes. Järjest sagedamini tuli meil lahinguist osa võtta. Väejuhatus soovitas meil asuda ühe diviisi tiibu kaitsma. Siin said meie võitlejad ja komandörid oma tõelised lahinguristsed.
Tahaksin siinkohal ära tuua mõned lahinguepisoodid, mis iseloomustavad võitluse ägedust, meeste julgust ja vaprust. Polgu komandör A. Žunis läks koos rooduga, mida juhtis Jelgava linna prokuratuuritöötaja Visvaldis Mednis, Kolga-Jaani lähistele luurele. Nad jõudsid kuni seitsme kilomeetri sügavusse vastase tagalasse. Metsateel kohtasid nad vaenlase motoriseeritud väesalka. Hitlerlaste autosid saatsid koguni kaks tanki. A. Žunis ja V. Mednis leidsid, et on paras moment fašiste pisut õpetada. See oli esimene kord olla rinnutsi koos tankidega. Mehed aga ei löönud araks. Rood lamas tee ääres kiviaia varjus ja avas ootamatult tule. Vastase leeris tekkis segadus. Autod vänderdasid ühest tee äärest teise, püüdsid ringi keerata, kuid kuulipildujate ja vint püsside tule all langes nii mõnigi vallutaja. Tankid avasid tule, mis täkkis metsapuid, kuid meid jättis puutumata. Tankide pihta lendasid granaadid. Segadus kasvas. Ilmselt polnud hitlerlastel ettekujutust, kui suured on meie jõud. Tankid pöördusid ümber ja kihutasid tuldud teed tagasi. Ka üks auto jõudis ümber pöörduda. Teele jäid aga kaks purustatud autot ning 23 langenud või haavatud vastase sõdurit ja ohvitseri. Meie mehed tõmbusid tagasi, sest võis arvata, et vaenlane ei jäta seda niisama. Ja nii juhtuski, lahingupaigale lähenes suur hitlerlaste üksus, kes kuus tundi järjest kuuli- ja miinipildujaist umbropsu sood materdas, kus ammugi enam ühtegi hingelist ei olnud. Järgmisel päeval jõudis rood polku tagasi.
Sellega ei olnud aga sündmustel lõpp. Ventsa luuresalk, kes oli Zunis-Mednise roodule appi saadetud, sattus juhuslikult vastase kahuripatareile, mis intensiivselt tulistas teed ja meie lahingupositsioone.
Märganud luurajaid, haaras vaenlase ohvitser parabellumi ja tormas meie meeste poole. Need ei kaotanud pead, vaid avasid patarei pihta tule ja laastasid tublisti kahuritoimkondi. Siis tulid luurajad omade juurde tagasi ja teatasid, kus patarei asub. Meie kahurväelased avasid otsekohe marutule. Korpusekomandör teatas ühel päeval, et 1. läti kütipolk allutatakse 10. laskurdiviisile. Diviisi komandöri kindralmajor Vedenski korraldusel anti meile välja sõjaväelase vormiriietus. Meie senine varustus, s. o. erariided ja miilitsavormirõivad olid juba äärmiselt haleda väljanägemisega. Saime ka relvi ja autosid.
20. juulil anti polgule käsk võtta positsioonid sisse kaks kilomeetrit Türi linnast kagu suunas."
*
Lätlaste salkade juhid otsustasid kõik salgad ühendada läti vabatahtlike polguks (u 1200 meest), komandöriks Augusts Zunis, asetäitja Vaskis,
staabiülem Dannenebergs, polgu komandöri asetäitja varustusalal Jefimov, pataljonikomandörid Augusts Pupa, Viksninsh ja Veisenfelds. Komissariks Edvards Liberts. 6. juuli 1941 õhtul jõudsid Viljandi. ENSV valitsuse esindaja palus lätlastel paikneda Põltsamaale. 7. juulil lähenesid Põltsamale, püssi- ja kuulipildujatuli vastu. Rood Tukumsi miilitsaid ja tööliskaardiväelasi tungis siiski linna. Nende järel teised. Vastane kaotas langenuna 3 meet ja taganes. Lätlastel langes võitleja Vevers, kes maetud Põltsamaale.
"Põltsamaal jätkus meie organiseerumine. Liikusime edasi Rutikverre. Seal võtsime valve alla silla ja hakkasime kammima metsi, kus paiknes fašistide käsilaste baas. Meie rünnak oli ootamatu ja vaenlane jäi ilma uuest veoautost, mis, nagu hiljem selgus, oli Tallinnast varastatud, 18 hobusest, 30 lehmast ja kahest 300-liitrisest vaadist piiritusega. Sattusime bandiitide peale parajasti siis, kui käis toidu valmistamine. Meie koka kui oma ala asjatundja arvates oleks lõunat jätkunud 200 inimesele.
Järgmine päev oli veelgi edukam. Meie võitlejad võtsid vangi kümme vastase luurajat. Sõja alguses polnud mingit kindlat, pikemat aega püsivat rindejoont. Seda kasutas hitlerlik väejuhatus ning püüdis saata oma luurajaid sügavale meie tagalasse ja sõjaväe paiknemisrajoonidesse, kus nad pidid tekitama paanikat ja mobiliseerima kaitseliitlasi. Nii oli ka seekord. Kuid sattunud meie haardesse, kaotasid hitlerlased pea ja andsid end ilma tõsise vastupanuta vangi. 14. juulil jõudsid 1. läti kütipolgu allüksused Kolga-Jaani, et jätkata bandiitide likvideerimise operatsioone. Siin peremehetsesid juba kaitseliitlased. Vabastasime kaks valla täitevkomitee liiget ning kolm aktivisti, keda bandiidid olid haavanud ja keldrisse kinni pannud.
Rinne lähenes. Järjest sagedamini tuli meil lahinguist osa võtta. Väejuhatus soovitas meil asuda ühe diviisi tiibu kaitsma. Siin said meie võitlejad ja komandörid oma tõelised lahinguristsed.
Tahaksin siinkohal ära tuua mõned lahinguepisoodid, mis iseloomustavad võitluse ägedust, meeste julgust ja vaprust. Polgu komandör A. Žunis läks koos rooduga, mida juhtis Jelgava linna prokuratuuritöötaja Visvaldis Mednis, Kolga-Jaani lähistele luurele. Nad jõudsid kuni seitsme kilomeetri sügavusse vastase tagalasse. Metsateel kohtasid nad vaenlase motoriseeritud väesalka. Hitlerlaste autosid saatsid koguni kaks tanki. A. Žunis ja V. Mednis leidsid, et on paras moment fašiste pisut õpetada. See oli esimene kord olla rinnutsi koos tankidega. Mehed aga ei löönud araks. Rood lamas tee ääres kiviaia varjus ja avas ootamatult tule. Vastase leeris tekkis segadus. Autod vänderdasid ühest tee äärest teise, püüdsid ringi keerata, kuid kuulipildujate ja vint püsside tule all langes nii mõnigi vallutaja. Tankid avasid tule, mis täkkis metsapuid, kuid meid jättis puutumata. Tankide pihta lendasid granaadid. Segadus kasvas. Ilmselt polnud hitlerlastel ettekujutust, kui suured on meie jõud. Tankid pöördusid ümber ja kihutasid tuldud teed tagasi. Ka üks auto jõudis ümber pöörduda. Teele jäid aga kaks purustatud autot ning 23 langenud või haavatud vastase sõdurit ja ohvitseri. Meie mehed tõmbusid tagasi, sest võis arvata, et vaenlane ei jäta seda niisama. Ja nii juhtuski, lahingupaigale lähenes suur hitlerlaste üksus, kes kuus tundi järjest kuuli- ja miinipildujaist umbropsu sood materdas, kus ammugi enam ühtegi hingelist ei olnud. Järgmisel päeval jõudis rood polku tagasi.
Sellega ei olnud aga sündmustel lõpp. Ventsa luuresalk, kes oli Zunis-Mednise roodule appi saadetud, sattus juhuslikult vastase kahuripatareile, mis intensiivselt tulistas teed ja meie lahingupositsioone.
Märganud luurajaid, haaras vaenlase ohvitser parabellumi ja tormas meie meeste poole. Need ei kaotanud pead, vaid avasid patarei pihta tule ja laastasid tublisti kahuritoimkondi. Siis tulid luurajad omade juurde tagasi ja teatasid, kus patarei asub. Meie kahurväelased avasid otsekohe marutule. Korpusekomandör teatas ühel päeval, et 1. läti kütipolk allutatakse 10. laskurdiviisile. Diviisi komandöri kindralmajor Vedenski korraldusel anti meile välja sõjaväelase vormiriietus. Meie senine varustus, s. o. erariided ja miilitsavormirõivad olid juba äärmiselt haleda väljanägemisega. Saime ka relvi ja autosid.
20. juulil anti polgule käsk võtta positsioonid sisse kaks kilomeetrit Türi linnast kagu suunas."
Langenu säilmete peale sattudes tekib kull üsna masendav tunne,eriti,kui on kellegi poolt välja kaevatud ja lagedaks tehtud.Olen Kurtnast ostnud zetoonipoole 15 eek - i eest.Tegin kindlaks,et mees on Auvere alt välja kaevatud.Nii,et 15 kronu eest tehti jälle üks tundmatu sõdur juurde.On siin ka juttu olnud vene langenutest.Mina leian,et kahurid on ammu vaikinud ja aeg oleks kõik langenud korralikult matta.Kes sinna sõtta kahurilihaks ikka niiväga trügis,ka võib olla vene mundri sees hoopis meie oma suguvend.Kord töid vene veteranid mulle uhe zetooni,mille nad olid leidnud kunagi peale sõda vanu lahingupaiku külastades.Nende jutu järgi leidsid nad 6 tanki ,mis olid ahjutorust puruks lastud.Mees ( eestlane) ,kes seda tegi oli ka ise langenud.Kahjuks puudusid tema kohta saksamaal personaalandmed,nii,et jäi tundmatuks.Küll aga oli ühes tankis sees meeskond.Võeti siis ära medalid ja värgid,et kangelased tuvastada.Vastus tuli ülikiirelt,et kangelased juba 45.a. kuhugi kangelaskalmistule maetud.Imekiirelt veeti ära ka tankid.Venelane,kes mulle zetooni tõi pidas seda eesti poissi tõeliseks kangelaseks,nii,et suhtumist on mitmesugust.Utrias olid kaks suurt kangelaskalmistut,üks saksa,teine eesti oma.Peale olid antud venelastele suvilakrundid.Kuna maa ei olnud erastatud sai valla lahkel loal need välja kaevatud.Kui ma seal viljapuid ja kapsapeenraid hävitasin,siis ka põlvepikkused poisikesed käisid sõimamas,et miks me nende fashistiraipete oärast nende kenad krundid ära lõhume.Näiteks majorid Lang ja parrest olid poolelioleva suvila põranda all.Võite nüüd ette kujutada,kuidas suvilaomanik mind armastab,selle eest et ekskavaatoriga majja sisse sõitsin.Ei salga,et hävitasin kodanike vara suure rhuldustundega nii nagu nemad oma pesakesed kenastti haudadele püsti panid.Muidugi kõige kehvem tunne oli,avastada ühishaud,kus olid 46.a. Narvast sõjavangide poolt välja kaevatud surnud.Ühishaua peal oli K-Järve motolklubi peldik.Sõdureid oli selles hauas 980.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline