Kus ta siis on? Kas eksisteerib mõne lääne liidri tsitaat või väide, mis ütleks, et Assadi režiim on nüüd (rohkem) aktsepteeritav, et saime keemiarelvad kätte või midagi sellist? Ma usun, et sellist teksti ei ole leida...kuido20 kirjutas:Assad teatavasti gaasitas ülestõusnuid, millele ei järgnenud suurt midagi ehk "gaas anti venelaste kätte hoiule" ja elu läheb edasi.Yks kirjutas:Ei saanud su viimasest märkusest kuido20 aru?
Gaasitamine on siis teatud tingimustel aktsepteeritav, kui pärast keemiarelva ära annad, nii tuleb välja.
Aga mis sa ise arvad, kas on hea et gaas (vähemalt mingiski koguses) saadi Assadi režiimilt kätte või et see oleks jätkuvalt saadaval sealakandis? Asju tuleb vaadata pisut laiemalt!
Kuna ilmselgelt nii sel hetkel (kui ka veel) täna puudub läänel soov teostada maavägede invasiooni või pommitada konkreetselt ise Assadi (selline ostseselt mitte osalemise soov on piltlikult ju sinu-minu ehk valdava enamuse seisukohta, millest juhinduvad poliitkud võimul), siis mis lahendused oleksid veel laual? Kaudne mõjutamine äkki? Et Assad lahkuks, sest selline tegevus looks mingilgi määral eeldused edasiseks dialoogiks paljude osapooltega (ma ei ütle et kõigiga või et see tekitaks kohe suure rahu sealkandis), siis on võimalik (mida mõned lääneliidrid on ka maininud), et vabatahtlikult võimust loobumisel lubatakse talle (ja tema perekonnale) nn safeheaven kuskil kolmandas riigis. Mis on siin oluline? Äkki see, et vähemalt üks tsivilist vähem saab seetõttu surma? Kas point on tõestada oma mõjuvõimu (a la Venemaa) või on siiski olulisem see, et konflikt hakkaks hääbuma selliselt, et edaspidi sureks võimalikult vähe inimesi?
Ilmselgelt kahaneb perega pakkuminemise võimalus, mida kauem Assad jätkab "riigipea" mängimist. Kusjuures, ma pole kuulnud, et keegi oleks lubanud talle immuniteeti hilisemate võimalike esitatavate süüdistuste kontekstis, rahvusvahelise Haagi kohtu poolt. Sellist võimu ei oma rahvusvahelise kohtu otsustamiste või mitte otsustamiste üle täna ükski lääne või mitte lääne liider.
Tuleb aru saada, et teinekord (nagu Birmas või isegi LAV'is omalajal) ei ole hammas-hamba vastu alati mõistlik või võimalik, sest see ei tooks kaasa midagi positiivset hetkel. Ajaloost võiksime ju mäletada, et mis juhtus Pinochetiga, kes mingil hetkel võimust loobus (saades mingid garantiid esialgu), kuid kelle puhul, mida aeg edasi seda kindlamalt, tüüris ta lausa juba omaenda maal ootava kohtu poole. Ennem suri ära.