Iisraeli teejuht Eestile: nii põlistub rassism
Nastja Pertšjonok, Ethical Links juhatuse liige
Eesti Päevaleht
Rahvuse ja usu ületähtsustamine viib kergesti tupikusse.
Kui kaheksa aastat tagasi esimest korda Iisraeli sattusin, käisin palju ringi, suhtlesin inimestega ja küsimustele, mida tahan reisi ajal näha, vastasin, et võiks minna Eilatisse, Haifasse ja Hebronisse.
„Ära mine Hebronisse,” sain ma vastuseks peaaegu kõigi käest. „Miks?” püüdsin aru saada. Mul oli vana kaart, millel ei olnud isegi kirjas, kus jookseb Iisraeli- Palestiina piir, ja ainuke põhjus, miks ma Hebronisse minna tahtsin, oli see, et mulle meeldis linna nimi. „Noh, see ei ole hea linn...” oligi vastus. See vastus tekitas minus segadust.
Läks kolm-neli päeva, enne kui hääletades sattusin autojuhile, kes ütles, miks: sest seal ei ela juudid, seal elavad araablased ja araablased on hoopis teistsugused. Edasi tuli täiskomplekt arusaamu, kuidas araablased on halvemad, rumalamad, vähem tsiviliseeritud ja vägivaldsed. Kehitasin mõttes õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka, eelarvamustega inimesi on igal pool. Mul läks mitu aastat ja palju vestlusi, enne kui sain aru, et see ei olnud üksik eelarvamustega inimene, vaid süsteemne rassism: muster, mille järgi toimitakse, suhtumine ja käitumine, mis valitakse, mille poolt hääletatakse ja mille kasutamine heaks kiidetakse, kas häälekalt või vaikides.
Kohutav eeskuju Eestile
Kuigi Iisraeli-Palestiina konflikt on meist näiliselt kaugel, näen tänases Eestis tekkimas sarnaseid tendentse. Rassismiga külgnev Eesti riigi ja rahvuse säilitamise hüsteeria meenutab mulle liigagi sageli rahulikuma aja Iisraeli juudiriigi mantrat.
Kogu Iisraeli kontseptsioon algas rahvusriigist. See oli soov omada kodu, kus saaks ennast turvaliselt tunda. Olla peremees omas kodus. Ainult et läks nii, et hoolivast peremehest sai türann. Ja turvalise elu asemel on pidev sõjaseisukord.
Iisraelis olen kõige selgemalt näinud riiklikku rassismi: kui ühesuguse kuriteo eest saavad araablane ja juut erineva karistuse, kui politsei, nähes kahte tülitsevat inimest, asub automaatselt juudi, mitte araablase poolele.
Eelmise aasta suvel kirjeldas Jeruusalemma naine Nijmeh Ali oma trammisõitu. „Tramm Jeruusalemmas. Istun rahulikult. Siis on väljast kuulda inimeste karjumist ja tramm peatub. Sajad, kui mitte tuhanded kolgivad trammi akendele. „Surm araablastele,” skandeerivad nad. Ma kardan. Ma panen ette päikeseprillid ja palvetan, et nad mu rahvusest aru ei saaks. Tagaistmel hakkab üks naine hüsteeriliselt nutma, ma jooksen tema poole. See on noor ema, pearätiga, viieaastane laps süles. Teine naine lükkab teda trammi uste poole, et ta trammist välja läheks.”
Sääraseid juhtumeid on viimastel aastatel olnud palju kordi. Mõnikord on inimesed pääsenud, mõnikord ära tapetud. Iisraeli-Palestiina vahel pendeldades oli minu jaoks nendel aastatel üks piinavamaid mõtteid see, kuidas ometi rahvas, kes on üle elanud Teise maailmasõja, võib sellises meelsuses elada. Iisraelis ei diskrimineerita mitte ainult araablasi ja muslimeid, vaid ka näiteks mustanahalisi Aafrikast pärit juute ja kristlasi. Kuni selleni välja, et Etioopia taustaga juudi naistele süstiti nende teadmata rasestumisvastaseid vahendeid, et nad ei ohustaks Iisraeli kui „demokraatliku juudiriigi” püsimajäämist. Kuidas on selleni välja jõutud?
Võõraviha ja rassismi taga on hirmu ja teadmatust, aga ka rahvuse või usu ületähtsustamist. Kui ühte grupi hakatakse tugevalt identifitseerima mingi ühe elemendi kaudu, hakkab ka see grupp suure tõenäosusega ennast sellesama elemendi kaudu tajuma. Ja kui sellisteks elementideks on nt nahavärv, rahvus või religioon, st identiteedimarkerid, mis on kaasasündinud (sest ka religioosset kuuluvust võib mõnel juhul defineerida kaasasündinuna), oleme me minu meelest ühiskonnana tupikus. Sest siit algab rassism.
Milles süüdi?
Praegu vaatan ma Eestis toimuvat ja mõtlen, kas ka meist on saamas rassistlik riik. Kunagi eestikeelses koolis käies olin ma laps, kellega ei mängitud, sest olin venelane. Okupantide ja rahvuskultuuri hävitajate esindaja. Ma ei saanud hästi aru, milles ma süüdi olin, sest mu peres peeti väga oluliseks, et ma Eestis elades räägiksin eesti keelt, ja sellepärast mind eesti kooli pandigi, et väärtustaksin ja armastaksin mõlemat keelt ja kultuuri. See õpetas mind mitte kategoriseerima inimesi rahvuse järgi.
Kunagi eestikeelses koolis käies olin ma laps, kellega ei mängitud, sest olin venelane.
Kuid enne Iisraeli sattumist ei olnud mul rahvusriigi kontseptsiooniga veel suuri probleeme. Iisraelis kogetu näitas mulle, kuhu võib välja jõuda, kui riigis tekib kinnisidee, et äärmiselt tähtis kriteerium on rahvus ja usk, olgu see õiglane või mitte, aidaku see rahu säilitada või mitte, toogu see kaasa ühiskonna lõhestumise või mitte.
Septembris mindi Tallinnas pearätiga naise ja tema sõbrannaga norima, sõbrannat löödi näkku. Bussipeatuses olnud inimesed tegid sellel hetkel valiku vaikida, pilgud mujale suunata, pea ära keerata ja mitte sekkuda. Andes sellega toimuvale vaikiva nõusoleku. Kui ilmub artikkel selle kohta, kuidas mustanahalise tudengi poole kive loobiti, on reaktsioon Facebookis: ta ei saanud ju haavata, mis seal ikka. Sama asi Vao keskuse süütamiskatsega – keegi ju ei saanud viga.
Rassism algab vaikselt
Selline reaktsioon kehtestab rassismi. Iisraelis olen näinud, et rassism algab vaikselt. Kui veel kümmekond aastat tagasi seda vähemalt ametlikult tauniti, on varjamata rassism nüüd aina aktsepteeritavamaks muutunud. Näen, kuidas piisab piskust, et suhtumine vägivaldseks muutuks. Näen ka, kuidas noored iisraellased kaotavad lootuse, et riik muutuks, ja lähevad ära – Euroopasse, USA-sse, Kanadasse. Näen sedagi, kuidas Iisrael on üks sõjaliselt võimsamaid riike maailmas, väga kulukate ja efektiivsete turvalisust tagavate süsteemidega – aga kogu see fantastiline jõud ei loe, sest teatud frustratsiooni- ja lootusetuse taseme saavutamisel kaob hirm, sest inimestel tekib tunne, et neil ei ole midagi kaotada.
Näen, kuidas piisab piskust, et suhtumine vägivaldseks muutuks.
Tõsi, Iisraeli-Palestiina konflikti ei saa taandada ainult rassismile ja nn juudiriigi ideele, aga need on selles konfliktis olulised elemendid. Ma ei taha, et me selles suunas liiguksime. Tasuks kaaluda, kas meie eesmärk on olla riik, kus väärtuseks on nn õige rahvus või religioon, riskides segregatsiooni ja konfliktidega, või tahame elada riigis, kus väärtusteks on võrdsus, õiglus ja sõbralikkus, püüeldes seega sidusama ja turvalisema ühiskonna poole.
Aga oli küll hea artikkel, kellele meeldis võtab endale moraalseks kohustuseks nüüd ühe Postimehe osta. Aumehelikult.
