Kümnendite suurim muutus NATO-s: hooletuses kirdenurgast on saanud tähelepanu keskpunkt
Urmas Jaagant,
urmas.jaagant@epl.ee
Eesti Päevaleht
Eestisse on seni paigutatud liitlaste kompanii, Varssavist küsitakse aga vägesid juurde ja tahetakse pataljoni. NATO peab uuesti õppima Kesk-Euroopas vägesid liigutama.
„Milline oli NATO liitlaste kohalolu Eestis enne Walesi tippkohtumist, küsite? Üldiselt, see oli null,” annab üks Eesti riigikaitseametnik konkreetse vastuse. See on küll üldistus, aga vastab suures osas tõele. Ämari baasis olid kaks lennukit äsja alustanud Balti riikide õhuruumi valvamist ja see oli ka kõik, mis märkimist vääris.
Nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud. Enamik 2014. aasta septembris Walesi tippkohtumisel kokkulepitust on ellu viidud ja sellesuviselt Varssavi tippkohtumiselt on oodata lisa (vähemalt Eesti soovib seda). Omapoolset panust soovib suurendada ka USA.
"Kui Eestis puhkenuks kriis, pidanuks NATO saatma siia kaaskonna, kes hakanuks välja selgitama, mida on vaja teha."
Brüsselis NATO peakorteris kinnitavad kõrged ametnikud, et kuni Krimmi annekteerimiseni oli alliansi fookus Afganistanil. Plaanis oli n-ö reset-periood ja Walesi tippkohtuminegi pidi keskenduma suuresti Afganistanile. Siis aga alustas Venemaa Ukrainas sõda.
NATO riikide juhid leppisid kokku valmiduse tegevuskavas ehk RAP-s, mis pidi saama edasise aluseks. Senine reageerimisvõime vaadati üle. NATO-l on New Yorgi terrorirünnakutest alates olnud reageerimisüksus NRF. Aga isegi NATO kindralid ütlevad mitteametlikult, et üksus oli küll reageerimiseks mõeldud, aga küsimus on, kui kiiresti.
Karm hinnang peakorterist
„Varem viskas üks või teine riik sinna mõne kopteri või tanki, aga tegelikult see ei toiminud,” on karm hinnang NATO peakorterist. Pärast Walesi otsust on loodud väga suure valmidusega väeüksus VJTF, 5000 sõdurit, kes on valmis reageerima paari päevaga. Ja seda päriselt, mitte ainult paberil, sest tegelikult pole NATO Euroopas juba aastaid kuigi suuri vägesid liigutanud.
„Viimastel aastatel on keskendutud vägede Afganistani ja Iraaki liigutamisele,” ütleb anonüümsust paluv logistikaspetsialist Hollandis NATO ühendväejuhatuse staabis. „Ausalt öeldes sai seal teha, mida oli vaja.” Euroopa demokraatlikud riigid oma seadustega on aga midagi muud kui tuuline liivakõrb. „Nüüd tuleb meil uuesti õppida Kesk-Euroopas vägesid liigutama,” täpsustab ta.
"Ainus võimalus teada saada, kas kõik toimib ka päriselus nii, nagu on paberil kirjas, on korraldada õppuseid."
Esimese VJTF-i on välja pannud Hispaania, järgmine peaks olema Suurbritannia. Esimesse VJTF-i Eesti märkimisväärselt ei panusta, küll aga järgmistesse. Eestist ei saa ilmselt kunagi kõrges valmisolekus üksuse juhtriiki. Kõrgete kaitseväelaste sõnul pole Eesti kaitsevägi üles ehitatud nii, et suudaks seda teha. See eeldaks kolme tärni staabi tasandit, piltlikult öeldes tuleks siis sinna rakendada kogu Eesti kaitseväe juhtkond.
Walesis otsustatu elluviimiseks sai vast ühe suurema koormuse NATO kirdekorpuse staap Poolas Szczecinis. Korpuse komandör kindralleitnant Manfred Hofmann ütleb Szczecinis ajakirjanikega vesteldes, et tavaliselt on selliste ülesannete täitmiseks aega kaks-kolm aastat. „Me otsustasime, et ei taha siin luua paberist tiigrit. Kui meile anti ülesanded, siis see peab ka töötama,” kinnitab ta vaiksel, aga konkreetsel häälel.
"Leidub riike, kes ei suuda üldse mõista, miks NATO avaldatud solidaarsusest Ida-Euroopa riikidele väheks jääb."
Ülesande mahukust näitab kujukalt asjaolu, et enne Walesi tippkohtumise otsuseid töötas kirdekorpuse staabis 208 inimest. Nüüd on neid 400. See staap on saanud NATO-s unikaalse positsiooni: erinevalt teistest korpustest keskendub see ainult ühe piirkonna, NATO idapiiri riikide operatsioonidele. Seal töötab praegu kaheksa eestlast.
„Oleme siin alalises valmisolekus. Kõik teised korpused on ühe aasta kõrges valmisolekus, siis n-ö langetakse alla tagasi ja teine korpus võtab üle. Esimeste kord tuleb uuesti aasta-kahe pärast. Meie oleme sellel tasemel kogu aeg,” kinnitab Hofmann. Sel korpusel on 3500-meheline toetusbrigaad, mis korraldab korpuse elu, aga kui kuhugi on vaja vägesid saata, tegeleb selle toetamisega. Nii on kiirem.
Korpuse viimase pooleteise aasta töö keskmes on olnud NATO idatiiva riikides staabielementide käimasaamine. Need paistavad vähem silma kui Tapale saabuvad tankid ja Ämaris maanduvad lennukid, kuid on võtmetähtsusega, et kiire abi jõuaks kriisi korral Eestisse, Lätisse või muusse NATO idariiki.
Graafik: Maret Müür
Staabielement NFIU on Eestis praegu kaitseväe peastaabi majas Tallinnas, ent suvel lüüakse käärid linti ja peastaabi territooriumil avatakse NFIU oma hoone. Staabielemendi ülemale kolonel Urmas Nigulile allub 40 eri rahvusest kaitseväelast, kelle ülesanne on olla NATO kirdekorpuse silmad ja kõrvad.
Kui Eestis puhkenuks kriis, pidanuks NATO saatma siia kaaskonna, kes hakanuks välja selgitama, mida on vaja teha, kust kuhu pääseb, kas laev mahub kai äärde jne. Pole suuremat mõtet kiirreageerimisüksusel, mis varustuse otsas istudes sellise info kogumist ootab, enne kui saab kriisipiirkonda minna.
„NFIU-de täisvalmiduse saamisel kaob selline vajadus ära. Sissetulevad üksused saavad NFIU-st kätte kogu info: milline on maastik, kus on liikumisteed, sadamad, kuhu mida liigutada,” kirjeldab kolonel Nigul. „VJTF-i esimesed üksused peaksid kohale jõudma tundidega, selleks peab olema tehtud kogu eeltöö ja olema ajakohane plaan.”
Niguli sõnul on 15. juunil avatud Tallinna staabielement juba praegu võimeline üht-teist tegema, olgugi et täisvalmidus saavutatakse Varssavi tippkohtumiseks. Kõige olulisem on saavutatav heidutus, mida osa juhtimise kohapeale toomine peaks andma. „Tuleb näidata, et NATO on siin kohal ja NATO-l on otsustavust,” sõnab Nigul.
Kui palju võib Venemaad ärritada?
NFIU-de kaudu liigub info õppuste ja nende üksuste kohta, mis on riigis kahepoolsete lepete alusel, näiteks USA eri üksused Eestis. Kogu info jookseb lõpuks kirdekorpuse staabi kaudu Hollandi väikelinna Brunssumisse, kus asub NATO ühendväejuhatuse staap. Sealsed kindralid vajavad adekvaatsete otsuste tegemiseks palju detailset infot ja seda laekub neile ohtralt.
Staabielemendid on praeguseks tegutsemisvalmis Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Hiljemalt aasta lõpus luuakse elemendid ka Rumeeniasse ja Bulgaariasse. Sellega saab paika trapwire ehk lõksunöör, nagu kindralleitnant Hofmann seda nimetab.
Ainus võimalus teada saada, kas kõik toimib ka päriselus nii, nagu on paberil kirjas, on korraldada õppuseid. Enne Varssavi tippkohtumist tuleb neid mitu. Esiteks õppus Brilliant Jump I, mille käigus katsetatakse häireprotseduure ja neile reageerimist. Sellele järgneb Trident Joust, kus harjutatakse kõiki RAP protseduure.
Seejärel toimub Brilliant Jump II, kus liiguvad ka reaalsed väeüksused. Praegune VJTF-i juhtriik Hispaania liigutab osa sellest kiirüksusest õppuse käigus Poolasse. Seda juhivad ja toetavad nii nagu võimaliku konflikti korralgi Poola kirdekorpuse staap ja staabielement.
Miks harjutatakse vägede NATO kirdeserva kaitsma saatmist sõdurite liigutamisega Hispaaniast Poolasse, aga mitte näiteks Poolast Eestisse? Põhjus on lihtne. „Tõeliste tuumharjutuste korraldamine otse vastu Venemaa piiri... Seda me ilmselt ei peaks tegema,” tõdeb üks ühendväejuhatuse kõrgeid ohvitsere. „Samuti on NATO valinud alalise kohaloleku asemel jätkuva roteerumise, sest see on see, kui kaugele me minna saame.”
Keegi ei soovi Venemaad ärritada, kuid ei ühes ega teises peakorteris pole ühelgi kaitseväe vormis inimesel illusiooni, et NATO sammud idapiiri riikide poole ja õppused ei võiks kaasa tuua pingete eskaleerumist. Kui vägede nähtavus kasvab ühel pool piiri, küllap kasvab see ka teisel pool. Sellega on arvestatud.
Jõudmine kõige selleni, mis NATO on pooleteise aastaga püsti pannud, pole alati sugugi sujuvalt läinud. Nagu tõdes üks ühendväejuhatuse ohvitser: igal riigil NATO 28-st on oma arusaam, mis on praeguses muutunud julgeolekuolukorras oht. Murede erinevuste tajumiseks piisab sellest, kui kuulata Lääne-Euroopa suurriikide ajakirjanike küsimusi NATO kõrgetele juhtidele. Peamiselt keskenduvad küsimused sellele, kas ja kui palju on ikkagi mõistlik Venemaad ärritada.
Samu seisukohti kõlab ka NATO riikide juhtide kohtumistel. Leidub riike, kes ei suuda üldse mõista, miks NATO juba seni avaldatud solidaarsusest Ida-Euroopa riikidele ikka väheks jääb ja nad aina juurde küsivad.
*Ajakirjaniku ringsõitu Brüsselisse, Brunssumisse ja Szczecinisse rahastas USA missioon NATO-s.
__________
Mida oodata suvel Varssavist?
Üha rohkem on kuulda signaale, et peale Walesis kokku lepitu on suviselt Varssavi tippkohtumiselt oodata NATO idatiivale lisa. Eesti ootused ei ole muutunud, meie poliitikud ja riigikaitsejuhid soovivad siia üht liitlaste pataljoni. Seni on siin roteerinud kompanii jagu teiste riikide sõdureid.
Eesti on koos Läti ja Leeduga kokku leppinud, et kõik kolm riiki küsivad pataljoni, mis koos neid pataljone toetavate üksustega kokku tähendaks Balti riikidesse sisuliselt brigaadisuurust üksust. Need pataljonid peaksid olema mitmerahvuselised, mis tähendab, et tervet koosseisu ei pane välja üks riik, vaid see pataljon võiks koosneda eri riikide kompaniidest.
USA on juba teatanud, et kavatseb saata Euroopasse terve brigaadi sõdureid. Kuhu nad paigutatakse, pole veel teada. Selle liigutusega oleks USA-l Euroopas kokku kolm brigaadi. Peale selle tuuakse Euroopasse – ilmselt Saksamaale – veel varustus neljanda brigaadi tarvis.
__________
Ehitatakse nii teid kui ka eri hooneid
Kuna liitlasi on Eestis järjest rohkem, on nii valitsus kui ka liitlased ise hakanud parandama siinset kaitsetaristut. Puhtalt oma kuludega ehitab USA Tapale tehnika hoiustamise ja remondihooned. Neid ehitavad nad endale ja seega katab USA ka kõik hilisemad hoolduskulud.
Tapal tuleb korda teha umbes kilomeetri jagu raudteed, mille kõrvale tulevad soomukite jaoks estakaadid. See kiirendab mahalaadimist, mida seni on tehtud ükshaaval kraanaga. Samuti taastatakse keskpolügooni ja Tapa vaheline teelõik, mis jääb ainult militaarkasutusse. Selleks on vaja korda teha ka raudteeülesõit.
Ämarisse kerkivad ühiselamu, lennukite hooldushoone ja angaarid. USA panustab Ämarisse umbes 25 miljonit eurot.
);