St, et loomulikult nõustun punktiga 2. Aga punkt 3 läheb paraku utoopiaks. Millise sügavusega rünnaku saab ette võtta ühe (kuigi soomustatud) pataljoni jõududega? Selliste üksikute pataljonide rünnakud saavad omada vaid lokaalset iseloomu ning maksimumtulemus oleks vastase häirimine. Halvimal juhul aga hoopis oma killustatud jõudude hävitamine.
Kogu selle Baltikumi ja Poola toodava jõu mõte on ikkagi ja ainult heidutus ning vajadusel kaitse. See soomustatud pataljon saab korraldada vasturünnakuid ning vastase rünnakukiile ära lõigata.
NATO ei hakka siin pikema aja jooksul operatsioone teostama kindlasti mitte ühe soomustatud pataljoniga (ükskõik, mis operatsioone). Pataljoni puhul räägime ainult mardikatõrjest ja viivituslahingust koos Kaitseväega. See pataljon on vaid "esmane võitlusvõime", nii öelda LEG. Venevastased operatsioonid käivad kaugelt suuremate jõududega, püsivaks kaitseks on vaja vähemalt 2 diviisi ja rünnakuks (vallutatud alade tagasivõtmiseks või sõjategevuse viimiseks VF alale (mis on vähetõenäoline, kuid siiski võimalik) veel rohkemat.
Aga muus jään ma enda juurde ja tunnistan täiesti silma vaadates, et seda arvamust pole grammigi kõigutanud ei vene propakisa ega mingid mõnuained, mida mõned tegelased mulle miskipärast omistavad - et venevastaste sõjaliste operatsioonide kontekstis on Eesti asukoht unikaalne, Vene suuruselt teine keskus on käeulatuses ja venelastel polegi siin väekontingenti, mida taoline kaitse eeldaks. Siit on võimalik isegi täiesti konventsionaalsete ja taktikaliste relvadega lihtsalt seda keskust tabada. Soomlased on selle juba ära jaganud ja tellimuse esitanud.
Aga miks see hästiorganiseeritud kisakoor ja vene propas süüdistamine, siis ma ise seletan seda väga lihtsasti. Ametlik propaganda meil peab kujundama arusaama, et meie kaitse liitlaste poolt on justkui almus, mille üle lihtrahvas peab lõputult tänulik olema. See, et Eestil on päris oluline sõjalis-strateegiline asukoht, tuleb maha vaikida, sest see tekitab küsimuse, et miks siis pole meil selle unikaalse asukoha nimel kasutatud taolisi võimalusi nagu on kasutanud Kreeka või näiteks Iisrael. Eesti osalus nt USA sõjalise abi programmides on pehmelt öelda kahvatu. Mõistetavalt on taolist teema arengut vaja iga hinna eest vältida, sest see tõstatab foorumirahva hulgas küsimuse, et miks me siis pole realiseerinud oma eeliseid? Ja kes midagi muud väidavad, tuleb kähku kuulutada vene propaganda agentideks, kanepi kimujateks ja alkoholi küüsis olijateks. Kõige lihtsam meetod mõtestatud diskussiooni vältimiseks on ju asuda oponenti stigmatiseerima, vaenlaseks kuulutama ja rakendama muid argumentum ad hominem demagoogiameetodeid.
Enda poolt loen konflikti ammendatuks ja jään oma arvamuse juurde - Eesti on USA-le sõjaliselt sama vajalik kui USA Eestile. Õnneks on Trump ka seda taibanud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.