(tänasest Eesti Expressist)
Leo Kunnas: NATO vajab U-pööret
Reservkolonelleitnant ja kirjanik Leo Kunnas arutleb, millised võiksid olla Eesti väljakutsed ja lahendused riigi julgeoleku tagamisel koostöös strateegiliste liitlastega.
Eesti peamiseks julgeolekualaseks väljakutseks (õigem oleks seda küll nimetada eksistentsiaalseks ohuks Eesti omariiklusele) on – vähemalt senikaua, kuni püsib võimul Vladimir Putini või tema poliitilist kurssi jätkavate võimalike järglaste režiim – Venemaa imperialistlikud ambitsioonid.
NATOst ei piisa
Naiivne oleks mõelda, et ainuüksi NATOsse kuulumine tagab Eestile puutumatuse ja kaitstuse Venemaa võimaliku sõjalise rünnaku vastu. Ükski leping või kokkulepe, olgu kui tahes siduv, ei hakka sõdima. NATO aluslepingu artikkel 5 ei tee ühtegi lasku, ei heida ühtegi pommi ega lase välja ühtegi mürsku või raketti. Kui tahes hea plaan ei asu kaitsepositsioonile ega löö vaenlast tagasi.
Seda kõike teevad väed. Vägedega on asi lihtne: neid kas on või ei ole. Neid on kas liiga vähe või on piisavalt.
NATO riikide ja Venemaa jõuvahekord Baltikumis ei ole tasakaalus. Vastupidi – see on praegu väga tugevasti NATO kahjuks. NATO seisab põhimõttelise ja tõsise probleemi ees – viimased poolteist aastakümmet on allianss valmistunud hoopis millekski muuks kui liikmesriikide territooriumi kaitsmiseks ning Venemaa kasvava sõjalise jõu tasakaalustamiseks Ida-Euroopas ja Baltikumis. Et selleks valmis olla, et piisa kosmeetilistest abinõudest stiilis „loome suurema reageerimisüksuse ja suurendame selle reageerimiskiirust“.
Külma sõja ajal ei kavatsenud NATO riigid ootama jääda, millal Nõukogude väed koos Varssavi pakti liitlastega Atlandi ookeani äärde välja jõuavad, et siis kuidagiviisi juhtunule reageerima hakata. Liitlasväed olid Lääne-Saksamaal ja mujal toonastes alliansi ääreriikides iga hetk valmis agressiooni tõrjumiseks. Tollal järeleproovitud ennetamisprintsiip tuleb uuesti au sisse tõsta.
Praegused Venemaa juhid hindavad ja mõistavad ainult sõjalist jõudu. Parim viis sõja ärahoidmiseks Venemaaga on selleks võimalikult hästi valmis olla, seda nii Eestis kui NATOs tervikuna. Selleks oli vaja teha otsuseid juba eile, aga ka täna või homme pole veel liiga hilja.
Kogu NATO kaitseplaneerimine vajab U-pööret. Alliansi Ida-Euroopa nn rinderiigid vajavad väevõimekuseesmärke, mis võimaldaksid neil üles ehitada relvajõud, mis suudaksid Venemaale vastu seista, s.t need riigid vajavad oma territooriumi kaitsmiseks eelkõige kohapeal paiknevaid üksusi (in place forces).
Eesti ja Läti väevõimekuse eesmärk võiks olla kummalgi kaks manööverbrigaadi, Leedul kolm. Neile lisanduks veel ka kõigi kolme riigi territoriaalkaitsesüsteem, mis jääks väljapoole alliansi väevõimekuseesmärke.
USA-le, Kanadale ning alliansi Lääne- ja Kesk-Euroopa tuumikriikidele tähendaks ennetamisprintsiibist lähtumine eelpositsioneeritud varustuseladude ning väekontingentide paigutamist ääreriikide territooriumile. Et tagada elementaarne sõjaline tasakaal Venemaa ja tema liitlase Valgevene ning NATO riikide vahel Baltikumis, on vaja saavutada, et iga Balti riigi territooriumile paigutataks liitlasvägede brigaad ning Poolasse strateegilise reservina veel kolm brigaadi (sealhulgas kaks soomusbrigaadi). Samuti on Baltikumi ja Poolasse vaja paigutada liitlasvägede keskmaa- ja kaugõhutõrje üksused.
NATO Baltikumi õhuturbemissioon on vaja muuta õhukaitsemissiooniks kolme baaslennuvälja (lisaks Šiauliaile ja Ämarile ka Lielvārde Lätis) ning vähemalt 24 hävituslennukiga. NATO vajab ka lahinguvõimelist laevastikku Läänemerel, mis suudaks vastu astuda Venemaa Balti laevastikule ning blokeerida meretee Kaliningradi, hoides samal ajal lahti ühendusteed Balti riikide sadamatesse. See eeldaks liitlasriikide (õhutõrje)raketiristlejate, fregattide ja korvettide pidevat kohalolekut Läänemerel.
Vajame väiksemat Läänemere maade sõjalist allianssi NATO sees, mis suudaks ühiste jõududega luua vajaliku vastukaalu Venemaale. Ilma Soome ja Rootsita ei oleks säärane allianss võimalik.
Eesti rahvuslikes huvides on veenda meie liitlasi nende abinõude vajalikkuses. Selleks on vaja teha tööd nii Washingtonis, Brüsselis kui ka teistes liitlasriikide pealinnades. See ülesanne on täna raskem kui eile või üleeile, sest Daeshi (ma ei kasutaks siin terminit Islamiriik või IS, sest Daesh ei ole riik ega esinda islami peavoolu) värsked terroriteod Pariisis on tõmmanud NATO suurriikide peatähelepanu taas võitlusele islamiäärmuslusega. Samuti on mõistlik eeldada, et Venemaa kasutab tekkinud olukorda ära oma huvide edendamiseks.
Daesh või teised sunniitlikud (või ka šiiitlikud) äärmusorganisatsioonid ei kujuta Eestile praegu tõsisemat ohtu, sest Nõukogude ajal Eestisse saabunud moslemikogukond on rahumeelne ning selle radikaliseerumine ei ole ilma välise tõuketa (s.t islamiäärmuslaste saabumiseta väljastpoolt) kuigi tõenäoline.
Konkreetsete strateegiliste liitlasriikide käsitlemisel peaksime lähtuma mitte sellest, keda me ise tahaksime selliste riikidena näha, vaid nende riikide rahvuslikest huvidest. Milliste riikide elulistes rahvuslikes huvides on see, et Balti riikide iseseisvus säiliks ning Eesti, Läti ja Leedu ei langeks tagasi Venemaa mõjusfääri?
USA on kahtlemata Eesti ja teiste Balti riikide kõige tähtsam strateegiline liitlane, põhiline vastukaal Venemaale. Samas ei tasu unustada, et Ameerika Ühendriigid on globaalse ambitsiooni ja haardega maailmariik, kelle huvisfäärist moodustab Baltikum vaid pisikese osa.
Mida taotleda Pentagonilt
Mida peaksime siis Pentagonilt taotlema lisaks eespool juba räägitule?
Peaksime taotlema, et USA paigutaks oma Lääne-Euroopas (Saksamaal ja Itaalias) paiknevad väed ümber Baltikumi ja Poolasse. Samuti peaksime lähiaastatel küsima Ameerika Ühendriikidelt otsest sõjalist abi vähemalt poole miljardi dollari ulatuses. Need sammud eeldavad mõistagi kaitsekulutuste suurendamist üle 2% SKTst ning senisest palju tõsisemaid jõupingutusi iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks ka meie endi poolt.
Euroopa suurriikidest on kahtlemata Poola kõige rohkem huvitatud, et Balti riikide iseseisvus säiliks ning Leedu, Läti ja Eesti püsiksid väljaspool Venemaa mõjusfääri.
Poola tähtsust Balti riikide julgeoleku tagamisel on pikka aega alahinnatud, on aeg see viga parandada. Kõige perspektiivikamad koostöövaldkonnad Poolaga on kaitse- ja operatiivplaneerimine, ühisõppused ning relvastuse ja varustuse hanked Poola sõjatööstusettevõtetelt, mille finantseerimisele Poola riik oleks kindlasti valmis kaasa aitama.
Soome ja Rootsi ei kuulu küll ¬NATOsse, kuid nende tähtsus Baltikumi julgeolekule on juba geograafilise asukoha tõttu ülioluline. Seetõttu peame tegema kõik endast oleneva, et need riigid astuksid ¬NATOsse, ning arendama Soome ja Rootsiga igakülgset sõjalist koostööd, ka nüüd, kui Soome ja Rootsi ¬NATOsse ei kuulu. Kuna eri Euroopa riikide erihuvid on ilmselged, toetan Edward Lucase ideed väiksemast Läänemere maade sõjalisest alliansist NATO sees, mis suudaks ühiste jõududega luua vajaliku vastukaalu Venemaale. Ilma Soome ja Rootsita ei oleks säärane allianss võimalik.
Vaevalt on Eestis kunagi Lätit ja Leedut käsitatud strateegiliste liitlastena, aga tegelikult on see nii. Kõik, mida meie lõunanaabrid oma julgeoleku tagamiseks teevad või tegemata jätavad, mõjutab meid vahetult. Meil on olnud Läti ja Leeduga koostööprojekte, kuid mitmes võtmetähtsusega valdkonnas, näiteks kaitse- ja operatiivplaneerimises, kaitsetööstuse arendamisel ning ühishangete osas, on koostöö olnud vähene või suisa olematu.
Elame ettearvamatus maailmas. Kaks aastat tagasi oleks keskmisele Euroopa poliitikule, ametnikule või sõjaväelasele tundunud mõeldamatu, et üks Euroopa riik võib 21. sajandil okupeerida ja annekteerida osa teisest Euroopa riigist. Lääneriikide ja Venemaa Daeshi-vastastest õhurünnakutest hoolimata ründab Daesh nüüd ise Euroopat. Sündmused, mis täna tunduvad mõeldamatud, võivad juhtuda kahe või nelja või kümne aasta pärast. Mõistlik oleks neid ennetada ning mitte ¬oodata, käed rüpes, kuni Venemaa asub meie arvel oma imperialistlikke ambitsioone teostama.