Tore lugeda, et mina pole ainuke olnud, kellele "töökasvatus" N liidu ajal algas pettuste ja sulitsemise õpetusega
Kirjutaks siis nostalgia-jutuks ka seda plaanitäitmise värki. Nimelt sai siis mingil hetkel "Ilmarises" kolitud tööle automaatika jaoskonnast töökindluse büroosse. Esimene neist oli tootmine, teine allus peakonstruktori osakonnale ning tegeles sama automaatikajaoskonna toodangu testimise ning töökindluskatsete läbiviimisega. Tootmisest ->ITPsse ülekolimine oli ka omaette tsirkus, aga sellest ei hakka praegu ja siin jutustama. Aga seoses selle ülekolimisega sai siis nauditud erinevaid lühiajalisi töölähetusi.
Nimelt oli seal kombeks LIFO selliste "boonusülesannete" jagamisel. Last In - First Out. Seetõttu sai esimesel aastal uues ametis usinasti kolhoosis põllumajandust tõstmas käidud. Ning ka tsehhis "kuu lõppudel" plaani täitmas. "Kuu lõppudel" on jutumärkides seepärast, et tihti hakkas see kuu lõpp juba kuskilt kuu keskpaigast peale. Eriti hästi on meeles, kui sai mehaanika jaoskonnas käidud. Sest see oli üks esimesi selliseid "lähetusi". Ning mehaanika asus üldse teises majas - Mustamäe teel seal põhikorpuses. Ja seal olid sellised värvikad elamused ka...
Siis oli parasjagu vaja aidata miskiste masuudipõletite plaan täis teha. Esimestel päevadel oli väga lisna elu. Pandi mingeid vidinaid seal kokku kruvima, mis läksid selle suure põleti külge. Ja need olid tõesti suured põletid, suurte katelde jaoks. Mitme kW elektrimootoritega, mitte mingid eramukatelde kütmiseks mõeldud.
No aga siis teisel või kolmandal või mingimal päeval jõudis asi sellisesse huvitavasse seisu, et peaaegu valmis põleteid seis seal tsehhis hulgim reas, aga pakkida ning ära saata neid ei saanud, sest miskine pihusti sõel (või kuidas iganes seda vidinat nimetati) oli puudu. Igale põletile läks kolm sellist sõela. Üks pandi kohe külge, kaks oli tagavaraks kaasas. Ja sõelu pole ega tule.
Siis mingil hetkel saabus see põletite monteerijate brigadir minu juurde ja viis mingisse teise brigaadi seal mehaanika tsehhis. Kus igasugu tädid igasugu detaile puurisid. Et hakkad nüüd hoopis siin tööle. Sõelu puurima. See pihusti sõel oli tol hetkel hullult kõrgtehnoloogiline värk. Tehti pulbermetallurgia meetodil mingi eriti kõva sulam, mis ei kuluks liiga kiiresti. Aga väljanägemiselt oli see umbes 5 mm paksune ning 20..30 mm läbimõõdus ketas. Ja kuna hoolimata kõrgtehnoloogilisest pulbermetallurgia tehnoloogiast ei suudetud teha selliseid vorme, et kohe ketta tegemisel sinna augud sisse saada, siis tuli pärast neile ketastele augud sisse puurida. Ning selle etapi taga asi seisiski.
Puurpingid olid seal ka üsna "kõrgtehnoloogilised", miskised Venemaal toodetud poolautomaadid, kus puuri samm ning pöörlemiskiirus olid reguleeritavad. passisid oma vidina õigele kohale, siis tõmbasid kangi põhja, ja edasi siis pink ise puuris vastavalt eelnevalt seatud sammule ja pöörlemiskiirusele. Jahutuseks sai veel miskist emulsiooni lasta. Kõik kõlab, et nagu väga lihtne ja "strait forward" värk.
Tegelikus oli siiski vähe teine värk. See kuramuse sulam oli nii kõva. Augud päris peenikesed. No maks 3 mm. Puurid andsid mingit vibrat, igasugu muud jamad. Ühesõnaga - puure läks rohkem kui neid augulisi sõelu valmis sai. Eriti minul, kui selle töö peal algajal. Miskise puurijate meistriga sai see pingi häälestus paika pandud. Näidati siis paari sõela peal ette ka, kuidas toorik sinna hoidikusse panna, ja kuidas puurimine käima peaks. Ja siis öeldi, et nu davai. Ja läks lahti. Need kaks puuri, mis mulle alguses kätte anti, läksid mõne minutiga. Siis võttis meister mu käekõrvale ning viis riistakambrisse, et vaat siit saad uued puurid. Seal mingi vanamees jorises midagi. Võttis minu kaks katkist puuri ja andis uued asemele. Need kestsid vähe kauem. Jälle riistakambrisse. Vanamees jorises vähe valjemini, aga vahetas puurid ära.
Kui ma kolmas kord katkiste puuridega tema juurde jõudsin, siis ta uusi puure mulle kätte ei andnud, vaid tuli ise kaasa vaatama, et kuidas ma neid lõhun. Üritas ka pinki paremini häälestada, ja mulle seletas, et kuidas sa ikka nii loll saad olla. Ja siis lasi need kaks puuri ise ka pooleks. kohe üksteise järel. Vandus ropult ja kadus. Ma siis istun seal puuri kõrval. Torgin varbaga puurimislaaste põrandal ja mõtlen, et huvitav mis edasi saab. Kuni see puurijate meister tagasi saabus ja küsis mis ma passin seal. Seletasin siis probleemi olemuse ära - võttis mu jälle sappa ning riistakambrisse tagasi.
Riistakambri vanamees hakkas teda juba eemalt ropult sõimama. Aga ega tal ka midagi teha polnud. Teritas miskise pooliku puuri kuidagi käia peal ära, ja sellega läksime siis tagasi proovima. kusjuures see poolik puur töötas väga hästi. Vähemalt mul tuli sellega kõik ilusti välja. ilmselt andis vähem vibrat, või mingi sihuke effekt oli. Sellega puurisin seal hea mitu tundi neid augukesi sõeladesse. Kuni see ka ära kulus ja uuesti katki läks. Siis ma oli jälle ilma puurideta. ja riistakambri vanamees ei võtnud ka enam jutule.
See tööpäev jäi üsna lühikeseks siis, sest uut tööd mulle ka keegi otsima ei hakanud.
Pärast tuli seal veel tsirkust juurde, sest kokkulepe, millega mind sinna tsehhi saadeti, oli olnud üsna selgelt, et ma pidin töötama nende põletite kokkupaneku peal. Kui minu ülemus kuulis, et mind hoopis puurima pandi. Ja lihtsalt selle pärast, et päris puurijad keegi neid sõelu puurida ei tahtnud. Siis tema põrutas kohe peakonstruktori juurde kaebama. See läks omakorda peainseneri juurde. Ja sellega minu seekordne töölähetus lõppes ka...
.
Kõik olid tavalised, töökad inimesed, palgatase võis palgatöölt vist üsna keskmine olla. Kes tööd viitsis teha ja midagi oskas teha, see elas normaalselt ära. Kui põhitööst jäi väheks, siis võimalusi juurde teha seaduse piires püsides oli ka tollal piisavalt. Kes pidas piimalehmi, kes remontis autosid, kes käis majaehitusel tööliseks. Kel käed ja pea otsas leidis võimaluse, ka tollal oli puudus töökatest ja usaldusväärsetest töötajatest.
