Kas N Liidus oli ka midagi head?

[toomas tyrk]

Vanalinnas koolis? Ega see äkki 1. keskkool polnud? Oleksid koolivend

Aga neid komisjonipoode oli Pika tn peal (vähemasti minu keskkoolis käimise ajal 1980-83) koguni 2 tk. Aadressid ei tule muidugi meelde, aga peaks korra tänava peal jalutama - ütleks ka need kohad ära. Seal võis tõesti igasugu huvitavaid asju näha, ning olid meile koolipoistele ka pidevad "ekskursioonikohad". Poed olid alati rahvast täis, leti ette trügimine oli päris ettevõtmine tavaliselt. Aga osteti seal harva midagi. Siis ka rahvas punnis silmadega vaatas, et kes see kuramuse rikkur on.

Aga ka komisjonipoest ja raske raha eest ei saanud kõike. Mul just meeles selline huvitav kogemus, et üks sügis (peale suvist rahateenimist) oli vähe pappi veel alles ja tuli kiiks, et ostaks vanaaegse kirjutusmasina. Neid ka müüdi samades komisjonipoodides, ja hind ei olnud eriti kirves. Mingi 50 rubla, või natuke peale. Mõeldud - aga tegemine ikkagi ei õnnestunud. Küsisin ühes poes seda kirjutusmasinat näha - vene tähtedega. Teises poes oli neid koguni kaks tk müügis - mõlemad vene tähtedega. Küsisin, et kas ladina tähtedega ei ole või? Müüja vaatas mind nagu kuutõbist. Pärast seda teemat klassivendadega arutades üks teadis rääkida, et ladina tähtedega kirjutusmasin on N Liidus nii jõhker defitsiit, et ükski hull ei too ka oma vana masinat komisjonipoodi. Kõik liiguvad ainult tutvuse kaudu.

Täna muidugi mõtlen, et oleks võinud osta ka selle kirillitsaga kirjutusmasina. Müüdi mingeid tsaariaegseid mudeleid seal. Mingis lääne tehaste toodetud olid. Vinge antiik tänases päevas...

[Troll]

Mul on üks teine küsimus. Sealsamas Pikal tänaval (kui ma nüüd ei eksi) asus ka Voentorgi kauplus. Ma noores eas Tallinnas Malemajas võistlemas käies liikusin sellest pidevalt mööda, kuid sisse astuda nagu ei söandanud. Kas selles võisid ka tavainimesed ostmas käia ja kogu assortimenti (mundrid, vormimütsid jne)? Või olid ka mingid piirangud?

[oliver]

Muhu saarel poisikesena olen käinud kahes Voentorgi poes ja sai osta küll, eredalt on meelde jäänud pagunid ja muu taoline aga neid ilmselt poisitsurale poleks müüdud, piirdusime limpsi ja küpsistega.

[Castellum]

Mul on üks teine küsimus. Sealsamas Pikal tänaval (kui ma nüüd ei eksi) asus ka Voentorgi kauplus. Ma noores eas Tallinnas Malemajas võistlemas käies liikusin sellest pidevalt mööda, kuid sisse astuda nagu ei söandanud. Kas selles võisid ka tavainimesed ostmas käia ja kogu assortimenti (mundrid, vormimütsid jne)? Või olid ka mingid piirangud?

Sisse sai vabalt, raamatuid sai küll vabalt osta, ise käidud.

Väidetavalt said n-ö neutraalseid asju (saapad, püksid jms) osta ka tsiviilisikud, n-ö tunnustega asju (furažkad, õlakud, lõkmed jms) aga mitte. Minu mäletamist (ei ole 100% kindel) mööda rääkis seda meile sõjalise õpetaja, seega võiks olla tõene jutt.

[toomas tyrk]

Vojennaja kniga oli veel eraldi pood. Ka Pika tn peal, üsna seal alguses, kohe pärast Pärli kohvikut. Praegu vist mingi Beerhaus või midagi? Või sellest järgmine auk? Sealt sai ka omal ajal raamatuid ostetud. Mis teha - eks see sõjanduse (ja lennunduse) kiiks on mul juba üsna pikalt.

Pika tänava Vojentorgist olen ise ostnud omale kassetika - Majak 231 või midagi sellist oli. Nii et kontrollitud - sai osta. Vormielemente ja muud sellist spetsiifilist pole osta üritanud. Üsna usutav, et igale jorsile ikka müüdud poleks.

[Fucs]

Ma ei tea kuidas siin ja kuidas vbl erinevatel perioodidel, aga ma Moskva linnas ühest Voentorgist ostsin erariietes olles pagunid, ševrooni (käiseembleemi), petlitskad (kraelõkmed) ja kraelõkmetele käivad erialamärgid ja siis küsiti sõjaväepiletit. Olin veel jube sapsus, sest ei oleks tohtinud nagu erariietes olla, aga müüjat see nüanss ei huvitanud.

Samal ajal sai käidud paguneid linna Voentorgist ostmas ka vormis ja siis ei küsinud keegi midagi.

Kuidagi on aga meelde jäänud ka seik, et kui oli vaja osta neid samu asju suurem kogus korraga, siis meil käisid millegipärast alati ohvitserid neid sealt ostmas. Demblisse minnes ikka taheti oma vormile tuttuusi asju külge panna ja siis olid sellised tellimused suuremates kogustes alati, sest nn "kaptjor" (laomees) sai neid laost välja anda n.ö. "niisama" küsimise peale ainult nimekirja alusel ja nii palju, kui ette nähtud oli, elik vist oli kaks komplekti paguneid-ševroone-petlitskasid-erialatunnuseid jms aastas per nägu. Igapäeva vorme (ühe suvise, ühe talvise), töötunkesid, kingi (potinkad), pilotkasid ja saapaid (kirsavoi) sai laost ühe komplekti aastas.
Vöörihma koos pandlaga, sineli, läkiläki, furaška ja paraadvormi sai ühe kahe aasta peale. Seda siis n.ö. ametlikult.

Väeosas oli ka oma Voentorgi pood, aga seal oli alalõpmata mingi asi otsas ja seepärast käidi linna Voentorgides üsna tihti.

[Walter2]

Ühele mu tuttavale ostis tema Rootsis elav sugulane Tallinna "Turist" poe kaudu (see teada-tuntud pruunidest tellistest maja Tartu mnt. alguses) 1980-ndate keskpaiku uhiuue Vaz 2104 mille hind oli mäletamist mööda 14000 Rootsi krooni, mis tundus parajalt kirves tollaste väärtushinnangute põhjal. Samasse poodi said sisse ainult välismaalased, lihtinimene sai sinna koos välismaalasest tuttavaga. Uksel oli miilits kes ka kontrollis sissepääsuõigust. Tänapäevaste standardite põhjal oli toonane Turisti poe valik kesine, toona aga oli see täiesti ulmemaailm minusugusele marakratile. Ei mäleta enam kas siiatulnud turistidel oli kohustus mingi summa ulatuses valuuta rubladeks vahetada või mitte aga igal juhul rootsieestlased ka vahetasid, midagi mõistlikku siit osta ju polnud, tavaliselt pidutseti see raha siin ära, käidi restodes ja varietees ning järelejäänud lepalehed anti siis vaestele eestlastele. Mäletan selgesti kui peale järjekordset viikingite invasiooni oli perel mingi aeg natuke lahedam elu ja ka taskuraha anti lastele sagedamini (kultuuriinimestest-muusikutest vanemate palgad olid nagu nad olid - juba siis ja ka tänapäeval... ). Pensionil olev rootsieestlasest ehitusmees sai pensioni kuskil 15000 Sek-i kuus ja asi siis neil vaeseid eestlasi toetada ei olnud.

[Kapten Trumm]

Vojentorgi kohta võid adiminni juttu kinnitada. Minu kodulinnas oli ka eraldi mingi sõjaväe raamatupood ja üks pisem esmatarbekaupu ja mänguasju (pluss muidugi vormivarustust) müüv vojentorg. Oleme ka poistega üritanud sealt neid vormikulinaid osta - ei antud. Mänguasjade osakond aga pakkus poistele huvi seepärast, et seal oli nt mudeleid rohkem saada kui kaubamaja mänguasjade osakonnas. Hiljem me avastasime, et mõningaid vormikulinaid sai ühe väeosa prügimäelt, kuhu oli visatud vist mingi uputuse lubakahjustustega vorme

Selles raamatupoes midagi salajast polnud, sestap sai osta igaüks. Mina olen sealt ostnud üheainsa raamatu - tollane (venekeelne) sõjaline algõpetus, on mul maal riiulis siiani alles.

[Fuchs]

Vanalinnas koolis? Ega see äkki 1. keskkool polnud? Oleksid koolivend

Täpselt nii, koolivennad Mina küll alustasin seal koolis siis kui sina lõpetasid. Vanalinnas vist rohkem eestikeelseid keskkoole sel ajal polnudki?
Aga nendes voentorgi ja raudteelaste poodides sai ka pidevalt kolatud. Sõjaväe poest igasugu vormielemente ja kuppusid sai erinevate müüjate käest osta proovitud, korra vist neid pagunitele kruvitavaid viisnurkasid isegi õnnestus saada. Raudteelaste vormimärke müüdi lihtsamini, aga ka mitte alati, sõltus müüja tujust. Koolis olid äritegemisel sellised vidinad suht hinnatud valuuta, kust neid sain hoidsin kiivalt enda teada
Igasugust veidrat absoluutselt mitte teemasse puutuvat kola müüdi nendes poodides ka. Meenub seik, et müügil olid seal millegipärast näiteks pardlite varuosad. Tehnikahuvilise poisina sai siis soetatud sealt üks pardli mootor (enamasti olid el magnetiga vibro põhimõttel) ja sellega igasugu eksperimente tehtud, mis päädis väiksemat sorti tulekahjuga Tuba oli pärast seda rõvedat mähisekärsakat täis ning vanematele oli üksjagu selgitamist selle päritolu kohta. Kui täna teaks, et oma laps võrguvooluga eksperimente teeb, tõuseks küll karvad hirmust püsti

[toomas tyrk]

Raamatupoodidest rääkides, siis oluline pood oli veel "Sõprus" Viru tn otsas, kus müüdi teiste sotsmaade raamatuid. Sealt sai ostetud mitmeid saksa ja poolakeelseid lennunduse ja ka muu sõjandusega seotud asju. Suurim ost oli muidugi "Das grosse Flugzeugtypenbuch". Maksis 16 rbl 62 kop (praegu raamatu kaane pealt vaatasin), mis oli ulmeraha sel ajal raamatu eest. Tavaline kodumaine raamat maksis kuskil rubla ümber, kallid raamatud kaks. Aga minu jaoks oli see muidugi väärt igat kopikat, mis tema sisse sai pandud. 1000 erineva lennuki lühikirjeldus, joonis, foto.

Kusjuures see saksa keelest veerimine oli ikka päris vaevaline alguses. Koolis sai ju inglise keelt õpitud.

Ja kooli juurde tagasi tulles - meie ajal oli seal kuulus mate õps Jaak "Jack" Loonde, kes andis neid nö. süvamate tunde. Progemist ja muud sellist sealhulgas. Üks lahe mälestus temast - läksime jälle Pedasse laborit tegema, kodumaise arvutitööstuse kuulsusrikkal tootel Nairi-2. Jack saabus väikese hilinemisega (nagu tavaliselt), aga seekord oli ta kuskil kioskisabas seisnud. Hulga Ida-Saksa ajakirju ostnud. Pani siis selle Nairi kasti soojenema ja meie võtsime elavasse järjekorda, et oma tarkvarateoseid konsoolilt sisseklõbistada. Tema hakkas oma ajakirju sirvima. Ja küsib siis, et mis keelt koolis õpite. Juhtus nii, et kõik olid seekord inglise keele õppijad (muidu meil oli saksa keele rühm ka). Jack ütles selle peale: "Vaesekesed, mis te selle inglise keelega peale hakkate. Isegi lugeda osta ei ole ju midagi."

Tol hetkel ehk oligi tõde, aga õnneks ainult tol hetkel.

Perioodikast võiks aga ka terve lehekülje juttu kribada...

[Castellum]

Vanalinnas vist rohkem eestikeelseid keskkoole sel ajal polnudki?

2. keskkool ehk Reaal

[Castellum]

Vojennaja kniga oli veel eraldi pood.

Võib muidugi olla, et minu vana mälu ajab Vojenkniga ja Vojentorgi juba segamini...

[Che Latino]

Täna Postimehes: http://www.postimees.ee/3985655/cia-and ... as-rumalus
" Kiudmaa sõnul asus ta 1975. aastal tööle ENSV sõjakomissarina ja pidas seda ametit 1985. aastani."
Wikipedia: "Aastatel 1975–1987 oli ta Eesti NSV sõjakomissar. Seejärel töötas ta direktorina..."

Ka minu mäletamistmööda teenis ta ENSV sõjakomissarina pigem 1987-nda aastani ning lendas peale nõukogude sõdurite Sakariase ja Vaidla põgenemist
Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale.

(Mitte et selles kõiges miskit head peaks leiduma aga veel vähem väärib see eraldi teemat)

[Vastaja]

Sakarias ja Vaidla mõrvasid vist USA-s eaka väliseestlase, nende võõrustaja?

[Che Latino]

...
Needsamad tegelased jah.
Mõned aastad tagasi oli lehtedes, et "ootavad surmanuhtluse täideviimist" - Kurat, ega Surm ei ole Jõuluvana, mida niiväga oodata!