Tjah, kuna see teema on pak-fa-fa-fa, siis olen ikka aegajalt võtnud siin ilkuda.
Nüüd siis õnnestus ärritada profaani.  
 
Aga kuna targutamiseks läks, siis juhiks lugupeetava tähelepanu teatud ebatäpsustele:
Esiteks näiteks toodud F-16 ei sisalda ühtegi juhtvarrast ega trossi, kõik liigub servodega ja otseselt tüüridega ei ole jyistick seotud. Ja see joystick kaalub paarsada grammi koos kõigi lülititega mis seal sees.
Teiseks ei ole F-16 plaaneri taluvus inimvõimete ulatuses. 9G on elektrooniliselt piiratud, et piloot veel adekvaatne püsiks.
F-16 on kahjuks kah viimane lennuk, mis on veel reaalselt piloteeritav. F-22 enam seda pole, lendamisega tegeleb seal tegelikult kompuuter, piiloot väljendab masinale vaid oma soove selle juhtpulgakese läbi, kompuuter vaatab siis mis teha annab. 

  Varglennukite konstruktsioonilised nüansid ja projekteerimisele esitatavad nõuded on ikka väga palju erinevad 30-date aastate aerodünaamikaõpikutest tudeeritule. Aga sellega olen muidugi päri, et põhitõed jäävad. Kui on muidugi tähtsatel funktsionaalsetel põhjustel vaja neid tõdesid kuidagi vägistada, siis seda tehaksegi kuna sõjalennuki otstarve on ikka väga erinev rekordpurilennuki omast. Ja piloteeritavus kui selline pole moodsal gürode ja kompuutrite-servode ajastul probleem.
P.S. Ma toon ühe võibolla siin kohatu näite: Klassikalise ilusaid lennuvahendeid projekteeriva inseneri õudusunenägu. Osprey, ilge peletis ja lendab vaid elektroonikute ja IT vendade armust. Kole nagu tuumasõda ja ainukesed aeodünaamilised vidinad seal küljes on propellerilabad vist.  Aga väga funktsionaalne.  

 
			
			
									
						
							* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.