http://epl.delfi.ee/news/eesti/sojaeksperdid-eesti-kaitsevagi-mingu-sissistrateegiale-unustage-rasketehnika-muretsege-tiibraketid?id=76653498 kirjutas: Sõjaeksperdid: Eesti kaitsevägi mingu sissistrateegiale, unustage rasketehnika, muretsege tiibraketid
20. detsember 2016 00:10
Raimo Poom
Eesti Päevaleht
Sõjaeksperdid: Eesti kaitsevägi mingu sissistrateegiale, unustage rasketehnika, muretsege tiibraketid
Foto: Shutterstock
Mainekas Briti mõttekoja teadusajakirjas avaldatud artiklis ei soovitata Eestil ainult NATO kohalolekule lootma jääda.
Paar nädalat tagasi ilmus Suurbritannias tegutseva ja end maailma vanimaks mõttekojaks pidava Royal United Services Institute’i (RUSI) akadeemilises väljaandes kahe kaitsevaldkonna eksperdi üpris intrigeeriv artikkel. Selles soovitatakse Balti riikidel unustada püüe end konventsionaalsel viisil Venemaa eest kaitsta ja alustada oma kaitsevägede üksnes sissisõjaks treenimist. Alexander Lanoszka (Suurbritannia, Londoni ülikooli politoloogiaosakond) ja professor Michael A. Hunzeker (USA, George Masoni ülikool ja West Pointi sõjaväeakadeemia) kirjutavad, et Balti riikidesse paigutatavad NATO väed ei too suurt muutust Venemaa võimalikule rünnakule vastu seismisse. Kui idanaaber sooviks, saaksid nad liitlastest ja Balti riikide kaitsevägedest kiiresti jagu, sest suudavad takistada NATO lisajõudude regiooni toomist. Lanoszka ja Hunzeker soovitavad Venemaa-vastase heidutuse suurendamiseks Eestil, Lätil ja Leedul täielikult üle minna sissivastupanu strateegiale, mis teeks Moskva igasuguse agressioonimõtte äärmiselt kalliks ja ettearvamatult halvaks. Eesti Päevaleht palus Lanoszkal oma visiooni selgitada.
Maalite Balti riikide olukorrast trööstitu pildi. Sisuliselt ütlete, et kuna Venemaa suudab takistada juurdepääsu ja tegevust (anti-access / area denial ehk A2/AD), on Varssavis toimunud alliansi tippkohtumisel NATO pataljonide Eestisse, Lätisse, Leedusse ja Poolasse saatmise kohta langetatud otsused Venemaa rünnaku tõrjumiseks üpris kasutud. Miks te nii arvate?
Me ei arva tingimata, et pataljonisuurused lahingugrupid oleksid kasutud. Nad võivad mängida olulist süütenööri rolli.
NATO-l oleks keeruline Balti riike kaitstes võidelda Venemaa vastu välja patiseis.
Aga olles seda öelnud, arvame, et NATO pataljonide kohaloleku sümboolsest tähendusest hoolimata oleks neil lahingugruppidel jõudude vahekorda arvestades väga raske suuremahulisele Venemaa agressioonile vastu seista. Esiteks võiks Venemaa kasutada NATO masinate ja vägede isoleerimiseks ja hävitamiseks täpsusrünnaku võimet. Teiseks saaks Venemaa kasutada merelist ja õhujõudude üleolekut regioonis. Seetõttu oleks NATO-l keeruline Balti riike kaitstes võidelda Venemaa vastu välja patiseis. Kuigi lahingugruppide kohalolekul on tervitatav ja kindlustunnet suurendav mõju, peaksime siiski ausalt tunnistama nende võimet sõjas võidelda.
Oleme Eesti otsustajatelt, nii tsiviil- kui ka sõjaväetegelastelt, eri aegadel pärinud, kas NATO-l ikka on plaan Venemaalt Balti riikidele lähtuva ohuga tegelemiseks. Iga kord saame vastuse, et selleks on plaan, kuid üksikasju ei soovita avaldada. Kas teie arust on NATO-l adekvaatne plaan, kuidas saada siin regioonis mööda Vene võimalustest takistada juurdepääsu ja tegevust?
NATO-s ollakse sellest probleemist teadlikud ja kindlasti töötatakse ohu nüristamise viisidega. Mõistagi ei saa me olla operatiivdetailidesse pühendatud, sest Venemaale ei taheta eeliseid anda. Aga teame, et Kaliningrad, mis on Venemaa juurdepääsu ja tegevuse takistamise võime peamine lähtekoht, on nende jaoks kahe teraga mõõk. Kuna see on Venemaa põhiterritooriumist lahutatud, võib NATO mõelda meetmetele, kuidas sealne militaarvarustus ohtu seada.
Jõuate artiklis järelduseni, et kui Venemaa peaks soovima Balti riike rünnata – olgu siis konventsionaalselt või hübriidvormis –, oleksid nad oma juurdepääsu ja tegevuse takistamise võime tõttu edukad. Märgite, et kui NATO ei suurenda hulgaliselt kohalolekut, oleks alternatiiv hakata Balti riikide kaitsevägesid treenima sissisõjaks, geriljasõja tüüpi vastuseisuks. Miks te seda parimaks peate?
Balti riikidel pole soovitatav pidada sõda Venemaa tingimustel. Konventsionaalsete jõudude poolest olete võrreldamatud ja kaotaksite kiiresti. Ühes hiljutises analüüsis märgiti, et isegi Poolal oleks üksi Venemaa agressioonile vastu saamisega raskusi.
Enamgi veel, uuringud on näidanud, et nõrgemad tegijad suudavad rahvusvahelises poliitikas tugevamatele riikidele vastu saada, kui mängitakse oma tugevustele. Enamasti on peetud geriljasõda, mis ei toetu niivõrd suurtele lahingutele, kuivõrd sabotaažile, väikeste kiirete rünnakute taktikale ning kohalike olude tundmisele, mis kokkuvõttes teevad okupatsiooni väga kalliks ja raskeks.
Balti riigid võiksid sellistesse strateegiatesse investeerida, et viia ellu n-ö takistamisest lähtuvat heidutust (deterrence by denial) – see tähendab kõikide Venemaa edupüüete takistamist, mida tahes nad ka ei teeks.
Kas Eestil, Lätil ja Leedul pole mõistlik investeerida keerulistesse ja kallitesse tavarelvasüsteemidesse, sest neist poleks kasu?
Õhukaitserelvastus on endiselt kasulik. Balti riigid võiksid isegi tahta endale tiibrakette soetada. Aga sellised hanked võiksid olla provotseerivad, isegi kui põhiline tasakaalustamatus jääks samaks.
Aga jah, osta palju sõjalist raskerelvastust ei pruugi olla Balti riikide jaoks parim raha kulutamise viis. Lahinguväljal tulemuste muutmiseks piisava raskerelvastuse muretsemine maksaks Balti riikide mõistes astronoomilisi summasid. Ei piisaks SKT-st 2% kaitsele kulutamisest.
Artiklist jäi silma, et kui räägite Balti riikide kaitsevägedest, siis nimetate teenistuses olevate inimeste arve. Te ei paista arvestavat mobilisatsiooni, mis näiteks Eestis suurendaks võitlejate arvu vähemalt viis korda. Eestis on ka vabatahtlik kaitseliit, mille väljaõpe keskendub kohalikule vastupanule. Kas nende arvesse võtmine muudaks teie arutelukäiku?
Kaitseliit pakub meie kirjeldatud strateegiliste probleemide lahjendamiseks huvitava võimaluse. Ent meie arvates on omakaitse üksused abiks ainult määral, mil neil on kõrge valmisolek.
Aga kaitseliit näitab ka seda, et Eesti on juba mõnda aega teadlik Venemaa juurdepääsu ja tegevuse takistamise võimega seotud probleemidest ning NATO pakutavate sõjaliste panuste piiridest.
Mao Zedong ütles, et kaitsevägi ei saa lihtsalt geriljasõjale üle minna, kui on kaotanud suured lahingud. Selline käik oleks Eesti-sugusele riigile väga kallis, kui suur osa kaitseväge oleks sõja avafaasis kaotatud. Seega vajavad kaitsejõud uut doktriini ja teist tüüpi väljaõpet. Eesti ei peaks elukutselisi kaitseväelasi valmistama ette ebakonventsionaalseteks operatsioonideks ega toetuma viimase võimalusena vabatahtlikule väele. Oleks parem, kui Eesti delegeeriks konventsionaalse sõjapidamise peamiselt NATO-le ja integreeriks geriljaoperatsioonid enda doktriini.
Kui võimekas on Venemaa maavägi? Nad on praegu hõivatud vähemalt kahes aktiivses konfliktis. Kas nad oleksid suutelised looma ja pidama veel kolmandat konflikti, mis oleks pealegi NATO-ga seotud?
Vene armee sõjapidamisvõimet on kerge alahinnata. Nii mõnedki eksperdid naersid Venemaa välja, kui ta ülijulgelt Süüria kodusõtta sisenes. Ometi on nad vältinud mülkasse kinnijäämist, mida paljud uskusid. Venemaal oleks keeruline sügavale NATO territooriumile tungida ja seega ka kolmandal rindel vaenutegevust pidada. Just risk, et selline kolmas rinne muutuks pikaajaliseks sissitegevusega rinda pistmiseks, oleks Venemaa vastu veel suurem heidutus.
Viimaks: kõik jälgivad USA järgmise presidendi Donald Trumpi administratsiooni. Näib, et Trump kavatseb proovida uut, võib-olla palju lähedasemat koostööd Moskvaga. Kas teie hinnangul see suurendaks või vähendaks NATO idatiiva, Balti riikide julgeolekut?
On raske öelda, kas Trumpi võib Venemaa asjus saata edu. Kindlasti peaksid Venemaa ja USA koostööd tegema, sest neil on palju kattuvaid huve, näiteks tuumarelvade leviku piiramine, Süüria ja Hiina. Kuid see koostöö ei tohiks tulla väiksemate ja haavatavamate riikide kulul.
Välja võib tulla n-ö suur diil, mis tunnustab Venemaa huvisid Süürias ja Krimmis, kuid jätab samal ajal NATO väed Balti riikides paika ning tagab Balti riikide terviklikkuse. Lõppude lõpuks – kuna Venemaal on võime takistada juurdepääsu ja tegevust, ei kujuta need jõud Venemaale ohtu, sest täidavad eelkõige kaitserolli.
Aga tõsi on, et Trumpi kaitseministriks ja välisministriks nimetatud isikud saadavad segaseid märguandeid. Mõlemad vajavad ametisse saamiseks senati heakskiitu ja kaitseministriks nimetatud kindral James Mattise puhul veel eraldi seadust.
Mattis on teeninud NATO liitlaste transformatsiooni väejuhatuse ülemjuhatajana ja toetanud sõnavõttudes USA liitlassuhteid. ExxonMobili tegevjuht Rex Tillerson aga võib oma suhete tõttu Vladimir Putiniga olla silmitsi kaunis karmi kuulamisega senatis, ja ka vabariiklastest senaatorite poolt. Kuid seejuures ei peaks kellelegi olema üllatus, et ühe maailma suurima naftakompanii juht on naftatootjamaa Venemaaga sellised suhted sõlminud. Kuna välisministri amet on ettevõtte juhi omast erinev, pole võimalik tema käitumise kohta otseseid ennustusi teha. Tasub üksnes meenutada seda, kuidas väidetavalt venemeelne Boris Johnson on pärast Briti välisministri ametisse astumist oma vaateid märgatavalt muutnud.
Lasta riik okupeerida ja siis sissisõda alustada ei tundu mõistlik
Henrik Praks, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur
Autorid identifitseerivad õigesti väljakutset, mida kujutavad Venemaa juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (A2/AD) võimed NATO Balti regiooni kaitse tagamisele. Ent tekstis on ka mitu vastuolu.
Näiteks on tehtud viga Eesti kaitsejõudude suurust ja kaitsevõimet hinnates, sest arvestatud on ainult rahuaegse kaitseväega. Reservarmee põhimõttel tegutseva Eesti kaitseväe sõjaaja struktuur on mitu korda suurem.
Artiklis on öeldud, et ootamatust suuremahulisest rünnakust tõenäolisem on hoopis n-ö varjatud sõjategevus, kus Venemaa kasutab ebakonventsionaalseid vahendeid, nagu tegi esiti Ida-Ukrainas. Selle puhul on esmatähtis vältida vastasele initsiatiivi andmist ja kindlate territooriumite üle kontrolli saavutamist. Pelgalt sissivastuhakuks väljaõpetatud üksused, nagu autorid tunduvad soovitavat Balti riikidele, pole selleks kõige sobivam lahendus.
Kindlasti on olulised üksused, kes oleksid võimelised tegutsema vastase hõivatud territooriumil. Aga rajada kogu kaitsestrateegia põhimõttele, et lasta vastasel kõigepealt riik okupeerida ja siis hakata kurnavat sissisõda pidama, lootes, et NATO käivitab operatsiooni Eesti tagasivallutamiseks, ei tundu kõige mõistlikum. Nagu artikli autorid ka märgivad, on Venemaa näidanud (Tšetšeenia), et ei kohku sissiliikumise mahasurumiseks vajaduse korral kasutamast ka väga julmi ja tsiviilelanikkonna seas suuri kaotusi põhjustavaid meetodeid.
Tervikliku õhukaitse hankimine ja ülalpidamine käib Eestile üle jõu
Meelis Oidsalu, kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler
Praegu kooskõlastusel olev riigikaitse arengukava 2017–2026 märgib õhukaitse küsimust kriitilise võimevajadusena, mistõttu tehakse selles ka ettepanek täiustada lähimaa õhutõrjevõimet. Sõjaliselt mõjusa ja tervikliku õhukaitsesüsteemi – mis hõlmaks ka keskmaa- ja pikamaa õhutõrjet, sh raketikaitset, ja lahendaks regiooni A2/AD probleemi – omal jõul hankimine ja ülalpidamine käib senise kaitsekulu piires Eestile üle jõu.
Konkreetse õhutõrjesüsteemi hankimise kõrval on oluline, et NATO-l on läbi mõeldud terviklik regionaalne õhukaitselahendus. Asjaolu, et Balti riikides ei ole praegu alaliselt NATO õhutõrjesüsteeme, ei tähenda, et liitlased ei suuda vajaduse korral vastase A2/AD võimet tasalülitada.
Ajakirjanik osutab õigesti, et viidatud analüüs esitab vildakalt (peale Eesti mereväe võimete) ka võitlusvõimelise Eesti kaitseväe suurust. Mainitakse kaitseväe rahuaegset koosseisu, aga sõjaaegne on märksa suurem. Analüüsis ei võeta arvesse kiirreageerimisstruktuuri reservüksusi ega reservis olevat väljaõpetatud isikkoosseisu.
Heidutust käsitletakse nii selles kui ka mõnes teises hiljutises laialdast tähelepanu väärinud analüüsis sõjalis-tehnilises, aritmeetilises võtmes. Heidutuse oluline komponent on see, milline on vastase poliitiline kasu, mida sõjalise operatsiooniga taotletakse ning milline on materiaalne ja poliitiline kulu, mida selle kasu taotlemisel ollakse valmis kandma.