Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Kapten Trumm]

Mina olen seda meelt, et senikaua, kuni meil on võimalik koolitada riigi kulul 4000-5000 (sh KL) inimest aastas 15 000-st, peab "rahvahariduse" hulka kuuluma ka mingi asi, mis keskendub inimese lihakeha säilitamisele muul ajal, mis pole päris turvaline rahuaeg. Täna 40+ inimesed võib-olla päris hästi ei mõista, aga täna sellised 16-17 aastased ei valda pahatihti isegi selliseid elementaarseid ellujäämisoskusi nagu lõkke tegemine, varjualuse ehitamine või nööbi õmblemine jne.

Riskin nüüd tõmmata püha viha enda peale, aga tänases maailmas, kus inimesed harrastavad igale poole seiklema minekut, oleks peale traditsiooniliste ellujäämisvõtete vajalik teada ka seda, kuhu taha on mõtet varju pugeda kuulide eest või mispidi tuleb pikali visata ohu puhul. Aga miks mitte ka Kalashnikovi (neid kipub taolistes kohtades ikka leiduma) ohutu käsitsemine.

Kõiki ajateenistusse meil saata pole nagu rahaliselt võimalik (selle tulemuseks oleks parimal juhul püssi ja padrunitega üksused), samuti tundub, et tänases ressursijaotuses pole reaalne kõigile ka mingit elementaarsed sõjalist väljaõpet (stiilis KL SBK 1 kuu) teha. Täna on uute liikmete arv murdosa nendest, kes KV-st välja jäävad ja tundub, et rahakott ägiseb juba pragu.

Seega, kui rahvana soovitakse idanaabri väljakutsetest minimaalsete kaotustega pääseda, siis laiemale publikumile tuleks midagi pakkuda.
Teooria ütleb, et inimese õppimisvõime pidi hea olema teismeliseaastates. Seega siis kooli raames.

Seda julgen ka öelda - tänased 16. aastased on sõjalistes teemades (v. a erihuvilased, sõjaväelaste lapsed, KL liikmed jne) üldiselt üpris tuhmid ja omavad ka mitte väga sobivaid hoiakuid.

Seega ei oleks ainult sõjalise drilli oskusega vene erusõjaväelased kohe mitte kuidagi saanud hakata uuenevas eesti koolis riigikaitset õpetama. Mis kodanikuteadvust need umbkeelsed ning valdavas enamuses Eesti-vaenulikud eruohvitserid siis kasvatanud oleks?

Vene erusõjaväelastest kui EV RKÕ jätkusuutliku lahendina pole siin ka keegi rääkinud. Miks asi 1992 katkes, põhjendati inimeste puudusega, mispeale viidati, et ajutise meetmena ja tehniliste oskuste õpetamisel saanuks kasutada vähemalt osaliselt endisi õpetajaid koos nende infrastruktuuriga, mis samuti ju laiali tassiti.

[Kriku]

See on juba laiem teema - kas ja mis ulatuses peab koolisüsteem tegema tasa koduse kasvatuse puudujääke.

[Galileo]

Julgen olla Kapten Trummiga sama meelt. Täienduseks küsin retooriliselt, et millega on tegelenud 16-17 aastaste vanemad?

Edit: Kriku viis jälle sõnad suust, äkki ta näeb mis ma kirjutan ja on kiirem...

Edit vol2: Kapten Trumm on enda sõnumit pärast minu takkakiitmist täiendanud, pean sama meelt olemise osaliselt tagasi võtma ja küsima, jälle retooriliselt, et kas suuremast hulgast ajateenijatest hoolimata ei võiks SA kooseis praegust suurust säilitada. Lihtsalt valim oleks laiem. Mõjuks positiivselt ka viimati ohvitserikoolituse teemasse kokku tõmmatud probleemile.

[Kapten Trumm]

See on juba laiem teema - kas ja mis ulatuses peab koolisüsteem tegema tasa koduse kasvatuse puudujääke.

Olen ka seda meelt, et selle 70 tunniga päris tühjast kohast patriooti ei kasvata. Ei õnnestu see alati isegi 8 kuuga Kaitseväes.
Küll aga pakub antud distsipliin 2 unikaalset võimalust:
1. äratada osalejas huvi, et ta otsib edasi ja võib-olla leiabki, et sõjavägi on "real thing".
2. teha selgeks elementaarsed asjad, et kui jama juhtub, siis päris lambana ei käitutaks
Et midagi rohkemat saada, siis peaks minu arvates antud üritus olema 2-3 korda mahukam.

[A4]

Kas riigikaitseõpetus võiks koolides olla kohustuslik? Jah, mina isiklikult arvan, et pigem võiks olla küll, eriti olukorras, kus meil selle järgnev (jah, kohustuslikus korras vaid meestele ja nendest vaid tervisenõuetele sobivatele) ajateenistus on niikuinii kohustuslik. Aga probleemiks pole siin mitte niivõrd kellegi tahtmine või mittetahtmine, vaid asjaolu, et koolide õppekavad on juba täna pungini täis (ei ütle, et alati vajalike ja mõistlike ainetega) ning üldharidussüsteemi üldine suund on pigem kohustuslike ainete mahu vähendamisele.

Riigikaitseõpetuse sisust. Tänase ainekava peamiseks eesmärgiks ei ole kodanike ettevalmistus ajateenistuseks, ja seetõttu ei ole seal kesksel kohal ka automaadi TTA, kokkulahtipanek, laskeoskus, blindaaži või kaeviku rajamine, vastase soomustehnika tundmine jne jne. Vaid kesksel kohal – nagu ainekava ka kokkuvõttes ütleb – on noortele kodanikele üldse selgeks tegemine, miks on vaja riiki kaitsta, kuidas riigikaitse on korraldatud, mis on kollektiivkaitse ja mis on esmane iseseisev kaitsevõime jne. Sest ei ole mõtet noorele inimesele – ei riigikaitseõpetuses ega ka hiljem ajateenistuses – alustada kõike laskeoskusest ja kaeviku kaevamisest, kui sa ei ole talle ennem selgeks teinud, MIKS see kõik üldse vajalik ja mõistlik on. Ja keegi pole väitnud, et seda saab või peab tegema ainult tuimalt õpikust teksti mahalugedes.

Selles mõttes on jabur väita, et oleks võinud lasta Nõuka-aegsetel õpetajatel lasta rahulikult edasi õpetada vähemalt Kalašnikovi TTA-d ja blindaaži rajamist lootuses, et siis oleksid noored kohe aru saanud, miks oma riiki on vaja üldse kaitsta.

Kusjuures see ei tähenda, et algelisi sõjalisi oskusi või n-ö metsas ellujäämist täna riigikaitseõpetuses ei õpetata. Vastupidi – selleks ongi ainekavas paaripäevane välilaager, üldjuhul KV või KL-i instruktorite kaasabil ja KV varustusega, et inimestele nendest asjadest rääkida. Ja kaitse-eelarvest läheb nende välilaagrite korraldamiseks igal aastal kuuekohaline summa eurosid. Ainult et ennem on nendele samadele lastele „mõttetutes ja ebapraktilistes klassitundides“ vähemalt üritatud selgeks teha, miks see kõik üldse vajalik ja mõistlik on.

Kas kõiki neid „sõjalisi“ asju võiks senisest suuremas mahus noortele koolis õpetada? Jah, teoreetiliselt ju võiks, aga varsti tekibki küsimus, et milliste õppeainete ja tundide arvelt? Milliste instruktorite poolt ja millise varustusega? Ja kui otstarbekas see on olukorras, kus suur osa õpilastest täiesti objektiivsetel põhjustel (sugu, tervis, haridus) kaitseväeteenistusse niikuinii ei jõua. Ja ajateenistuses endas käiakse kõik need põhitõed niikuinii nullist uuesti üle.

Õpetajatest, sh nõukaaegsetest. Minu teada on täna riigikaitseõpetajate seas mõned üksikud õpetajad, kes on läbinud selle omaaegse peda kursuse, ja nendest mõni üksik on seejuures ka endiselt väga hea õpetaja. Aga kui see omaaegne süsteem tootis tõesti häid õpetajaid, siis miks ei ole nad välja ilmunud umbes 2000. aasta paiku, mil riigikaitseõpetus hakkas jälle moodi minema ja pädevatest õpetajates oli omajagu puudus?

Üldiselt peetakse ka laste endi poolt parimateks õpetajateks nooremaid, KV ja KL-i taustaga õpetajaid. Kes reaalselt oma enda eeskujuga tõestavad, et nad teavad, millest räägivad. Kust sellised inimesed oleksid tulnud 1992. aastal selleks, et igas koolis oleks normaalne õpetaja olemas? Nõukogude Armee eruohvitser ei ole tõenäoliselt usutav lastele Eesti Kaitseväest rääkima, samuti ei ole seda üldjuhul kehalise kasvatuse õpetaja – see on juba läbiproovitud tee.

Kas riigikaitseõpetuses võiks rääkida rohkem tsiviilkaitsest (või moodsa nimega elanikkonnakaitsest). Jah, võiks küll, ja selles suunas see ainekeva ka liigub.

[Fucs]

Kas osad kallid kaasfoorumlased ei lugenud eelmisele lehele pandud 14.09.1991aasta fotosüüdistusest, et

Edit:
Pekki küll, teie jõuate vahepeal nii palju kirjutada, et see ei asu enam eelmisel, vaid juba üle-eelmisel lehel
Ja "kallid kaasfoorumlased" on juba ära märkinud (võib aru saada), et eks nad ikka lugesid küll...aga ma jätan alles selle teksti siia, sest selle trükkimisega oli omajagu vaeva...

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel olid Tallinna Pedagoogilise Instituudi aulas üldharidus-, keskeri-
ja kutseharidusõppeasutuste direktorid ja riigikaitse õpetajad. Viimastele tutvustati (Mihkel Saar EHAst) neljapäeval uut riigikaitse õpetuse katseprogrammi, mille on kinnitanud EV Haridusministeerium ning mis võeti kasutusele alanud õppeaastal....

....Ent eestikeelset sõjandusalast kirjandust pärast 1950.aastat ei trükitud. Viimane kaheköiteline õpik ilmus aastail 1948-1950. Sellest tulenevalt, eriti veel seepärast, et sõjaväeteenistus, õpingud sõjakoolis ning reservohvitseride ettevalmistus kõrgkoolis toimusid vene keeles, kasvasid üles terved põlvkonnad eestlasi, kes ei valda eestikeelset sõjandusterminoloogiat, kaasa arvatud paljud eestlastest endised sõjandus- ja praegused riigikaitse õpetaiad.

Teretulnud on endise kaadrohvitseri ja KKI teaduri filoloog Enn Veskimägi metoodilise raamatu "Riigikaitse õpetus" (1991) ilmumine. Autor mainib eessõnas:

"Käesolev väljaanne on mõeldud abiks riigikaitse õpetajale, kuld eeldab, et toodud soovitusi kasutataks loovalt, vastavalt konkreetsetele tingimustele. Toodud näidiskonspektid ei tohiks piirata õpetajate algatusvõimet. Nende peamine eesmark on anda tuge eestikeelse sõjandussõnavara õppimisel ja õpetamisel."

Veel soovitab E. Veskimägi õpetajatele 1986. a ilmunud vene-eesti sõjanduse sõnaraamatut, mille eestikeelsete vastete ähestikuregistrit (IK 211-383) saab kasutada erialase õigekeelsussõnaraamatuna n.ö. ÕSi lisana. Nimetatud raamatu koostamisel on mõneti kasutatud ka sõjaväelise ettevalmistuse kursuse kaheköitelist õpikut (1948-1950) ning 1933. a ilmunud riigikaitse õpetuse käsiraamatut kesk- ja kutse- Koolidele.

Riigikaitse õpetajad said seminaril kätte asja ilmunud riigikaitse õpetuse katseprogrammi. Sellest selgub et nimetatud aine õpetus toimub EV Valitsuse ja Haridusministeeriumi ühisotsuse alusel ning on kohustuslik õppeaine üldharidus- keskeri- ja kutseharidusõppeasutuste noormeestele. Programminõuete omandamisel saavad noormehed vajaliku riigikaitse algastme ettevalmistuse, mis "võimaldab edukalt täita oma kohustusi kaitseväe eri liikides ja tööteenistuses"

Riigikaitse õpetuseks on eraldatud 140 tundi, neist 35 kuluvad õppusteks 5 päevases laagris.
Kutsekoolides (õppeaeg 1 - 1,5 aastat) on poiste riigikaitse õpetuse maht 88 tundi, neist 70 t õppeplaani kohaselt ja 18 t laagris enne õppeperioodi lõppu.

Kodanikukaitse ja terviseõpetuse tunnid tütarlastele antakse sel ajal mis on tunniplaanis ette nähtud noormeeste riigikaitse õpetuseks. Riigikaitse õpetus on: 11. kl (10.kl), kutsekeskkooli esimesel kursusel ja tehnikumi teisel kursusel - 2 tundi nädalas; 12. kl (11. kl) kutsekeskkooli teisel kursusel ja tehnikumi kolmandal kursusel - 2 tundi nadalas õppeaasta esimesel poolel; Viie päevane laager kohaldatakse üldhariduskooli 11. kl (10. kl), kutsekeskkooli esimese kursuse ja tehnikumi teise (kolmanda) kursuse noormeestele vahetult pärast õppeaasta lõppu.

Vajadusel võib kooli juhtkond 5 päevase laagri asendada matkalaagriga kevadel ja suusamatkaga talvekuudel. Laagrite ja suusamatkade ettevalmistamine ja korraldamine peab toimuma kooli kehalise kasvatuse õpetaja(te) osavõtul.

Koolijuhtidel ja riigikaitse õpetajatel tuleb küllalt palju probleeme materjaalbaasi loomise (taastamise) ja uuendamisega. Teatavasti viidi eelmisel aastal sunniviisiliselt koolidest minema õpperelvad. Vähe on metoodilist kirjandust. Tõsi küll uued sõjavaemäärustikud olevat trükkimisel. Eeskuju võetakse Eesti-aegsetest sõjaväe määrustikest, mis olevat eestlase psüühikale kõige kohasemad.

Riigikaitse näidisprogramm koostati ajal, mil puudus kaitsejõudude kontseptsioon, seadusandlikud aktid, otsused ja määrused riigikaitseõpetuses. Sellest tingituna tuleb õpetajal eriti paindlikult ja loominguliselt töötada.

Riigikaitse õpetuse programm koosneb järgmistest osadest.
I. Sissejuhatus - 3 t.
II. Kodanikukatse - 18 t.
III. Rakenduslik füüsiline (õige oleks kehaline - KK.) ettevalmistus - 50 t.
IV. Riigikaitse õpetus (sõjaväest üldmõisted; sõjaväemäärustikud; taktikaõpe; laskeasjandus; sõjatopograafia; riviõpe) - 69 t .

Loodav Eesti kaitsevägi on mõeldud enesekaitseks. Seepärast on tervitatav, et programmi on võetud 12 t ulatuses käsitsivõitluse võtete treenimise metoodika, õpetatakse kaitse- ia relvistustamisvõtteid. Kahjuks pole enamik riigikaitse õpetajaid varem enesekaitse võtteid õpetanud.

Muide, enesekaitse tehnika ja džudomaadluse spetsialist Andres Lutsar pakkus oma klubi (Tallinnas Pintal) kaudu õpetajatele abi. Samas leidis ta, et programm vajaks enesekaitse võtete osas täiendamist ja korrigeerimist.

Viited õpikule (et selline ASI on olemas ikka olnud tegelikult ka)
http://erb.nlib.ee/?kid=14892091
https://www.ester.ee/record=b1489209*est

See eelnev artikkel on kirjutatud 14.septembril ehk siis, kui 1991 õppeaasta juba käis.
Ma saan aru nii, et selle õppekava alusel õpetati riigikaitset meil kohustuslikuna 1991/92 (ja kas ka 1992/93 õppeaastal ??)
Ilmselt mitte. Või kui, siis üksikutes koolides (valikainena?) ?

*****

Nii. Ma olen nüüd siin tuhninud ennast ogaraks (ja mul saab varsti mingitsorti uurimus sellel teemal juba kokku -> Doktor FTP Fucs ), et leida see hetk, millal meil riigikaitse õpetus koolidest vahepeal kadus.

Ilmselt kadus riigikaitse õpetus jäädavalt kuni 1997 aastani siis, kui võeti vastu/kinnitati "Keskkooli õppekava 1993" (1993/94 ja edasi õppeaastad). Sest seal sees enam ei olnud riigikaitseõpetust.

1993 (pärast uue õppekava eelprojekti valmimist ja laiali jagamist - see toimus kusagil veebruaris-märtsis 1993) ei oldud juba teatud ringkondades rahul, et riigikaitseõpetust seal õppekavas enam pole.

Õpetajate leht 20.06.1992 (pärast 91/92 õppeaasta lõppu) kirjutab nii:

Eriarvamusi on tekkinud seoses riigikaitse õpetamisega . Meil pole praktilisi kogemusi , kuidas küsimust kõige paremini lahendada. Taolist militaarset ainet välisriikides ei õpetata. Meie eesmärk on kasvatada moraalselt ja kehaliselt tugevaid mehi. Seda saab teha teiste ainete kaudu. Haridusministeerium lisab ühe kehalise kasvatuse tunni teistele. Sellega ei ole rahul Kaitsejõudude Peastaap , kes on esitanud taotluse võtta õppeplaani riigikaitse eraldi ainena . Ministeerium on äärmisel juhul valmis seda suvelaagrina tegema . Koolide õppeplaane kavas muuta ei ole .

Nii kirjutab Jüri Tuisk aasta hiljem Õpetajate lehes 14.08.1993a

Kuperjanovi ja Kalevi pataljoni , kaitseliitlaste ja jäägrikompanii apsud-plussid täidavad pidevalt tsiviillehtede veerge , märksõna " riigikaitse kontseptsioon " ( või selle puudumine ) pakub järamismõnu Riigikogu opositsioonile. Aga on ilmunud ka niisugused lood nagu " Virumaa ohvitserid soovivad riigikaitse õpetust koolides " ( RH , 18.03.93 ), " Relvakasutamise oskusest " ( PM , 11.03.93 ) ja mitmeid teisi , sõna on võtnud Ohvitseride Liidu esindajad . Ülekaalus on siiski mõtteavaldused a`la " kas meil on riigikaitset vaja ". Nüüd veel lisaks skandaalsed sekeldused Pullapääl , mis kaitsejõudude mainet kahjustavad .

Mäletan haridusosakonna juhatajate ning nende abiliste nõupidamist 1991. a maikuus , kus pandi kaalumisele riigikaitse õpetuse sisseviimine õppeplaani . Patsifistlikult häälestatud sõnaõiguslik seltskond mõistis sõjalise õppeaine ebavajalikuks . Otsustati lisada 10 .-12. klasside õppeplaani 1 tund kehalist kasvatust " füüsilise tubliduse tõstmiseks ". Kuigi H. Rebas ( nüüdseks eksminister ) oli tuline riigikaitse pooldaja , ei pea ta sõjalise õpetuse sisseseadmist võimalikuks instruktorite puudumise tõttu. Kuid instruktoreid saab ju koolitada ! Ei tahaks uskuda , et Eesti riik oli 1927 . aastal jõukam kui praegu . Ent ometi ...

Kogu artikkel siin:

Õpetajate leht kirjutab 07.10.1994

Riigikaitse õpetamist koolides haridusminister ei pooldanud , küll aga tulirelva kasutamise õpetamist ja lasketiirude säilitamist.

Õpetajate leht kirjutab 03.02.1995 (autor Ants Kõverjalg)

Mida oleks vaja hariduses muuta ?

Uutes majanduslikes ja sotsiaalsetes oludes on minu arvates vaja teha täiendusi ja muudatusi ka meie koolihariduses . Esmalt on kõikides koolides vaja oluliselt tõhustada isamaalist kasvatust , luua noorkotkaste , kodutütarde ja skaudiorganisatsioonid , valmistada noored ette isamaa ja oma rahva kaitsmiseks ning ajateenimiseks kaitsejõududes . Selleks tuleks keskkoolides taastada 1930 . aastate eeskujul riigikaitse tunnid , kus poeglapsed õpiksid rivi , korralikku rühti , topograafiat , relvade käsitsemist , tütarlapsed aga esmaabi andmist , enesekaitset , haigete põetamist . Nagu näitasid Esimese ja Teise maailmasõja kogemused , võisid noored ja aatelised sõjamehed mehiselt kaitsta oma isamaad ja rahvast võimsa idanaabri vastu .

Õpetajate leht 02.06.1995

Terve eestimaalane, kas ainult kehalise kasvatuse õpetajate mure?

Riigikaitse raames , mis ei pruugiks olla rangelt sõjaväeline , võiks 11 . ja 12 . klassi noortele õpetada enesekaitset , kuidas tulla toime looduses , varjuda , käituda keerulistes olukordades , kasutada relva jms .

jne

See viis ilmselt selleni, et järgmise "Põhi- ja keskhariduse õppekava 1996" kinnitamisel viidi erinevad "riigikaitse õpetuse" teemad seadusandlikult erinevate ainetundide alla (vahepeal 1993-1996 mingeid uusi õppekavasid ei kinnitatud).

Võimlemine > Orienteerumine

Kaart ja kompass. Klassi, kooliõue, koolimaja plaan. Kaardi orienteerimine. Kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine, lihtsama teevariandi valik. Orienteerumistehnika.

Erilist tähelepanu pööratakse noormeeste kehaliste võimete treenimisele, valmistades neid ette riigikaitseks.

omandab igapäevaeluks vajalikke oskusi (ohutustehnika, ratsionaalsed tööasendid, elementaarsed enesekaitsevõtted, esmaabi- ja enesekontrollivõtted, harjutused ravi ja profülaktika eesmärgil).

Kodanikuõpetus > Eesti Vabariigi korraldus

Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid. Kaitsejõud. Kaitseliit. Kaitsepolitsei. Noorteorganisatsioonid.
Kodanikukaitse. Kodanikukaitseseaduse põhisätted. Politsei. Päästeamet. Tuletõrje. Käitumine kriisiolukorras.

https://www.riigiteataja.ee/akt/29725

Ka sellega ilmselt poldud teatud ringkondades endiselt rahul ja edasi juba, aasta hiljem siis, hakati uuesti riigikaitse õppeainet koolides andma, kuid juba valikainena.....

Riigikaitse õpetust on valikainena õpetatud alates 1997. aastast.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kalmar ... d=50944933

Riigikaitse algõpe saab valikõppeaineks
3. juuli 1997

Riigikaitselise hariduse büroo juhataja Urmas Rennit ütles, et järgmisest õppeaastast võib kuni kuuekümnes kesk- ja põhikoolis õppida valikkursusena riigikaitseõpetust.

Riigikaitse aluseid õpetatakse praegu ühes Pärnu ühisgümnaasiumi ja Valga gümnaasiumiga kokku kahekümnes koolis.

Valikaine läbimiseks on ette nähtud 35 tundi, nendest 25 teoreetilise osa ja 10 praktilise poole jaoks.

http://www.ohtuleht.ee/5506/riigikaitse ... oppeaineks


***

[Kapten Trumm]

Kas Fucsile mingit auhinda saaks anda?
Huvitav, tõeliselt huvitav ja sisukas töö.

Tsiviilkaitse valdkonnas käisid analoogsed protsessid, 90ndate alguses tehti mingeid plaane, keegi inventeeris varjendeid veel 1995 ja siis ühel hetkel saabus vaikus.

[Fucs]

Auhind on see, kui riigikaitse õpetus koolides kohustuslikuks tehakse
Ja seda õppekava natuke isamaalisemaks kohendatakse.
Keegi äkki teeb ära ?



...siis võib rahus surra ja ma ei tule vastalisi kummitama

[carrierlost]

Lõpetasin ise keskkooli 1992. Viimases klassis (91/92) siis oli juba EV olemas ja tõesti oli ka mingi riigkaitse õpetus. Üldiselt oli niisugune läbimõtlemata ja improviseeritud asi. Eks täpselt enam kõike ei mäleta, aga meelde on jäänud põhimõtteliselt, et tehti 2 sorti asju:

1. Loeti ette arhailises eesti keeles 30ndate kaitseväe määrustikke ja tutvustati seal olevaid mõisteid, kuna need olid vist viimased, mis tol ajal kehtisid.
2. Mõnel tunnil lasti õhupüssist alumiiniumpurkide pihta.

Õpet viis läbi siis keegi, kes ei olnud õpetaja taustaga.

Veneaegsed õpperelvad olid millalgi varem ära viidud, nii et nendega midagi ei toimunud. Seintel olid veel venekeelsed plakatid a la tanki protivnika need siis muidugi lihtsalt tapeedi eest.

Muid tegevusti ei olnud.
Sellisel kujul kindlasti asjal mõtet ei olnud.

[Walter2]

Sõjaline vene ajal koolides oli suuresti sõjalise õpetaja nägu. Leidus fanaatikuid kes arvasid et koolist peaks teise kroonu tegema ning ka neid, et lasksid vaikselt aega pensionipõlve suunas. Enda tehnikumi aegadest mäletan et sai rohkem kui korra käidud Männikul AK -d laskmas, koolis väikesekaliibrilist ja õhukat, teooria ja materjaalosa tunnid olid vähemalt mulle huvitavad (kuigi midagi jäi ka arusaamatuks puuduliku vene keele tõttu), relva silmad kinni kokku-lahti lappamine oli iganädalane tegevus mis lõpuks muutus masinlikuks. Esimene võõristus ületatud sai vanaga ka argipäeva asjadest räägitud, huvitavad olid just tema heietused teenistusest suure kodumaa avarustel. Poliitilisi küsimusi (aeg oli 88. aasta) ei puudutanud.

[Avatar]

Leidus fanaatikuid kes arvasid et koolist peaks teise kroonu tegema...

4. klassis hakati meid harima jutustustega kodumaa ajaloost. Sõjalise õps sai tegelemise au. Iga jumala tund algas rivistusega ja marsisammul klassi sisenemisega. Taustaks takt: Res, res, res-tva-tri. Ja muidugi kõik muu klassis - istumine, vastamine jne, ikka kroonu moodi. Kõuehäälne jutt, nöökimine. Vaesed kukla karvad, kui mõne koha pealt liiga uimane olid. Tüdrukuid füüsiliselt ei karistanud, aga muu tralli tegid kaasa. Tundus et tüdrukud said sellevõrra rohkem vaimset kottimist. Peamiselt koosnes õppetegevus agitatsiooni-stiilis loengu kuulamisest, raamatu lugemisest, ja kõigi kuuldu ja loetu kohta piltide joonistamisest. Ja häda, kui pilt järgmiseks tunniks vihikust puudu oli. Algul oli hirmus, aga harjus suht ruttu. Valem oli ju lihtne - järgi rutiini, ära mõtle, ära esita asjasse mittepuutuvaid küsimusi, ära harrasta isetegevust. Oh ja tunnis laual näiteks eht sidrunikoori näha kompenseeris nii mõndagi.
Ralf Nellis suurtes annustes. Hiljem meenutades ütleks, et julmust tas ei olnud, lihtsalt sõdurile mudilaste kaela riputamine oli ikka vääga mööda otsus.
Mõne teema juures jutustas rohkem, kui tekst ette nägi. Et kuis pahad fašistid Tallinna 44 hävitasid. Näe temal Saaremaal lasid suhkruvabriku õhku ja õde kõrvetas jalad sula suhkru sees. Jaa, pahad olid... Küllap siis ka Tallinnas sigatsesid.
Ma joonistasin Narva komuunaga seoses vihikusse pildi punalipuga jalaväelasest, kes Mark-V -le tormi jookseb. Tanki peale joonistasin sini-must-valge. Vabandus oli peas juba valmis mõeldud, et eks noil pahadel kodanlastel oli ju säärane lipp ja et mul kodus pildid sellisest tankist, et kõik puhta heast tahtest ja naiivsusest. Vana vaatas, sõnagi ei öelnud. Mitte sõnagi, ja ruttu võttis järgmise vihiku. See oli enne Gorba aeg veel.

[Fucs]

Mis ma veel ütelda ja arvata tahan on see, et see riigikaitse kui õppeaine koolides torpedeeriti, nagu ma nüüd aru saan, meie "kultuuri ja haridustöötajate" survel. Võtmesõnaks Haridusministeerium. Vastu oli kaitsevägi ja KV peastaap + eruohvitserid + terve hulk pedagoogikateadlasi ja isegi koolide õpetajaid. Peamiselt kehalise kasvatuse õpetajad, kelle "kaela" üritati ärakaotatava riigikaitseõpetuse teatud õppekava osa veeretada.

Siit veel üks hea näide aastast 1997 juuli kuust (septembrist alates taastati osades koolides riigikaitseõpetus valikainena, ametliku valikaine staatuse sai riigikaitse õpetus alles 2010 aastal - vt. linki all lisades).
IMHO väga selgelt joonistuvad välja teatud haritlaste mõttemallid ja arusaamad riigikaitsest.

"Millele ehitada üles Eesti riigikaitse."
19. juuli 1997
JAAK ALLIK
Koonderakondlane Jaak Allik on Eesti kultuuriminister.

Nädalapäevad pärast tippnäitleja tapmist paarisaja meetri kaugusel presidendipaleest kõlas «ei» meie NATO-ponnistustele. Esimesel pilgul ei paista nende kahe sündmuse vahel mingit seost olevat. Ometi on see seos intuitiivselt tabatud kultuuritegelaste «Neljanda juuli memorandumis», kuhu on kirjutatud: «Riik on oma, kui ta kaitseb oma rahvast. Täna oleme kaitsetud. Meid ei ohusta võõrriikide sõjaväed, vaid meie eneste elukorraldus ja võimulolijate vastutamatus».

Veelgi täpsemalt jõudis seose mõistmiseni Eesti Arstide Liidu president Indrek Oro, kes oma liidu nimel kultuuritegelaste nõudmisi toetades kirjutas: «Ma ei saa aru, mis põhjusel on Meil NATOsse pürgimine konkurentsitult prioriteetsem võrreldes turvalise ja inimsõbraliku ühiskonna kujundamisega.».........

....Ajateenistus Eestis peaks tähendama teenimist mitte abstraktses armees, vaid sisekaitse operatiivvägedes, kes patrullivad linnades ning piirivalves, kes patrullivad piiril. Hea oleks, kui noormees saaks kätte kogemuse mõlemal alal (näiteks 4+2 kuud), millele eelneks (ja patrullimise ajal jätkuks) relvakäsitsemise ning füüsilise enesekaitse kursus.

Sellise väeteenistuse läbinu kuuluks reservistina Kaitseliitu ning vajaduse korral täiendaks ennast kordusõppustel. Teenistusaja lühenemine ja eesmärgipärastumine tooks lisaks kokkuhoiule kaasa ka psühholoogilise suhtumise muutuse sõjaväekohustusse.....

http://arvamus.postimees.ee/2513945/mil ... iigikaitse


"Põhi- ja keskhariduse õppekava 1996" on hea näide sellest, miks nt. kehalise kasvatuse õpetajad "tagajalgadele" tõusid ja veelparem näide sellest, et Haridusministeeriumi (või kes selle õppekava seal kokku pani) tegelaste arusaam riigikaitseõpetuse erinevate teemade õpetamisest ja suhe reaalsusega, võis olla üpriski ära paigast.

Õppekava.

Õppeiane: Võimlemine.
* Õppeaine teema: Orienteerumine
* Õpitulemused 7-9 klass : Kaart ja kompass. Klassi, kooliõue, koolimaja plaan. Kaardi orienteerimine. Kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine, lihtsama teevariandi valik. Orienteerumistehnika.

Õppeaine: Võimlemine.
* Eesmärgid: Gümnaasiumi kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane omandab igapäevaeluks vajalikke oskusi (ohutustehnika, ratsionaalsed tööasendid, elementaarsed enesekaitsevõtted, esmaabi- ja enesekontrollivõtted, harjutused ravi ja profülaktika eesmärgil).
* Õpitulemused gümnaasium: Erilist tähelepanu pööratakse noormeeste kehaliste võimete treenimisele, valmistades neid ette riigikaitseks.
* Õppeaine teema: Orienteerumine
* Õppesisu: Harjutamismetoodika, võistlustaktika. Kaardilugemine. Rajaläbimise analüüs.
Poisid: Enesekaitse. Hädakaitse, hädaseisund. Õigusaktid. Konfliktsituatsiooni lahendamine.
Võitlusdistantsid, liikumine. Vabanemine haardest. Kukkumistehnika, heited. Löögitehnika. Kaitsetehnika. Valuvõtted. Enesekaitse relvastatud vastase vastu. Ründaja kinnipidamine ja transportimine. Erivahendid. Enesekaitsekombinatsioonid.

IMHO vajab kõik see (või enamus sellest) kehalise kasvatuse n.ö. praktikum eelnevaid mahukaid teooria omandamise tunde kusagil klassiruumis. Kuidas ja mismoodi need kehalise kasvatuse õpetajad pidid suutma kehalise kasvatuse tunnis nt. topograafiat ja kartograafiat või ohutustehnikat ja esmaabi andmist ning ravi õpetada? Aga hädakaitse õigusakte ?

Kui me lisame siia veel "Enesekaitse. Hädakaitse, hädaseisund. Konfliktsituatsiooni lahendamine.
Võitlusdistantsid, liikumine. Vabanemine haardest. Kukkumistehnika, heited. Löögitehnika. Kaitsetehnika. Valuvõtted. Enesekaitse relvastatud vastase vastu. Ründaja kinnipidamine ja transportimine. Erivahendid. Enesekaitsekombinatsioonid." ja kõigele sellele (topograafiast valuvõteteni) lisaks eraldatud ühest kehalise kasvatuse tunnist nädalas, siis see on täielik müstika. Või siis tuli see kõik mingite muude kehalise kasvatuse tegevuste arvelt, kui kogu seda õppekava ka reaalselt täita üritati.

Ma kardan, et just see, sellise õppekava täitmise võimatus või täitmise suured raskused, viisidki 1997 lõpuks tagasi sinnamaale, et riigikaitseõpetus kui selline üldse taastati. Valikainena küll, aga vähemalt midagi-gi.

Samas näitab 1996 õppekava ka seda, et vähemalt oldi aru saadud, et teatud teemad on õpetamiseks vajalikud. Vastasel juhul poleks neid üldse, ka mitte kehalise kasvatuse ja kodanikuõpetuse ainekavadesse sisse pandud.

Mulle tundub, et riigikaitse õpetuse lammutamist 1991-1997 ei põhjustanud niivõrd õpetajate ja õppematerjali defitsiit, kuivõrd tõdemus, et meil ei ole seda enam lihtsalt vaja. Kui vaadata riigikaitse õpetuse vanu õppekavasid ja võrrelda neid hilisemate kehalise kasvatuse ning kodanikuõpetuse ainekavadega, siis enamus teemasid ju jäi alles. Välja jäi peamiselt relva ja laskeõppe osa (1930 ja 1985a õppekavaga võrreldes ka taktika jms puhtsõjaliste erialade ja teemade osa) ja tsiviilkaitse (kodanikukaitse) osa (või siis võiks öelda, et tsiviilkaitse osa läbis korraliku "demilitariseerimiskuuri").

Mahud muidugi samuti muutusid, kuid alles jäid (jaotati teiste ainekavade vahel ära) põhimõtteliselt "isamaaline" kasvatus (pigem kodanikukasvatus), õpetus meie riigikorrast ja jõustruktuuridest (teoreetiline osa kodanikuõpetuse raames), riviõpe, orienteerumine ja kaardiõpe, enesekaitse jms, mis kehalise kasvatuse alla topiti.

Aga probleemiks kujunes IMHO see, et selline noorte riigikaitselise ja riigitruude kodanike harimise/kasvatamise eesmärke püüdleva õppematerjali/õppekava/ainekava teatud killustatus + suutmatus kehtestatud õppekava järgi kõiki vajalikke oskuseid ja teadmisi õpilastele selgeks õpetada oli uus tegelik reaalsus, mistõttu otsustati see riigikaitseline õppematerjal koondada uuesti tagasi riigikaitse õpetuse ainekava alla. Kuna aga jätkuvalt oli ja on erimeelsusi selles osas, kas meil üldse sellist riigikaitse õpetust vaja on, siis tehti see valikaineks. valikaine staatus tähendas omakorda seda, et mitte kõik ei hakka seda õppima ja mitte kõike ei saa teiste ainetundide õppekavade alt riigikaitse õpetuse alla üle viia, et mitte tekitada olukorda, kus osa õpilastest ei saa enam üldse mittemingisugust temaatilist koolitust.

Ja nüüd ongi meil nagu kaks paralleelset isamaalis-patriootlikut ja riigikaitselist õpetust/õppekava.
Üks on vähe isamaalis-patriootlikum ja riigikaitselisem kui teine.
"Teoreetiline" (pealiskaudne), mida õpivad riigikaitset valikainena mitte valivad õpilased ja
"Praktiline" (süvaõppeline), mida õpivad riigikaitset valikainena õppivad õpilased. Viimased läbivad lisaks paralleelselt ka selle "teoreetilise" õppekava.

Joonistasin kiiruga (hirmsasti meeldib joonistada ) ühe jube vinge graafilise näite ka sellest, kuidas teatud etappides see riigikaitseline ja isamaaline õpe on tummisemast lahjemaks kujunenud ja siis jälle natuke lahjemast tummisemaks tagasi.

P.S.
Kas keegi teab, on meil veel ka selliseid koole, kus riigikaitse õpetust valikainena õppida ei saa ja kui on, siis kui palju selliseid koole veel on ?

____________________________________________________________________________________
Siin veel paar arvamust

Kätekõverdused on su teine nimi!
17. apr. 2015 Raivo Juurak Õpetajate Leht
http://opleht.ee/2015/04/katekoverdused ... eine-nimi/

Riigikaitse kõigile
25. mai 2013 Reelika Semjonov kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna haridusnõunik
http://opleht.ee/2013/05/riigikaitse-koigile/

Kaido Pihlakas: Riigikaitseõpetus kõigisse koolidesse
21. jaanuar 2013
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kaido- ... d=65557376

[Kapten Trumm]

Mulle tundub, et riigikaitse õpetuse lammutamist 1991-1997 ei põhjustanud niivõrd õpetajate ja õppematerjali defitsiit, kuivõrd tõdemus, et meil ei ole seda enam lihtsalt vaja. Kui vaadata riigikaitse õpetuse vanu õppekavasid ja võrrelda neid hilisemate kehalise kasvatuse ning kodanikuõpetuse ainekavadega, siis enamus teemasid ju jäi alles. Välja jäi peamiselt relva ja laskeõppe osa (1930 ja 1985a õppekavaga võrreldes ka taktika jms puhtsõjaliste erialade ja teemade osa) ja tsiviilkaitse (kodanikukaitse) osa (või siis võiks öelda, et tsiviilkaitse osa läbis korraliku "demilitariseerimiskuuri").

Olen ka mina sellisele järeldusele jõudnud - eri inimestega rääkides.
Umbes samad kaalutlused olid ja mujal, mis puudutas seda paljuräägitud tsiviilvalmisolekut.
Teatud aja ongi sõjaline ja laiapõhjaline riigikaitse kasvanud paralleelmaailmadena, mida nüüd on raske kokku viia.
Juba mõtteviisi tasemelt tekib tõrge.

[Fucs]

Ilmestamaks praegust kehalise taseme seisu.
sattusin eile nägema Jüri Gümnaasiumi õue-kehalise kasvatuse poiste tundi....

Gümnaasiumi kehalise kasvatuse tunde on liiga vähe treeningefekti saavutamiseks. Kahe tunniga nädalas ei treeni mitte midagi.

Mis nende tundide eesmärk üldse on, sellest ei ole ma tegelikult kunagi aru saanud.

Mina oma rikutuses jõuan jälle selle juurde, et alustama peaks süsteemsest lähenemisest riigikaitseõpetusele (või nimetage seda kuidas tahate) koolides (süsteemne ongi see, et riigikaitse temaatika on seotud ja lõimuv enamuse ainekavadega, s.h. kehaline kasvatus).

See, et me oma vigaseid nüüd tagantjärele üritame kusagile kastidesse lahterdada, ära paigutada ja sihtotstarbeliselt kasutusele võtta on tagajärgedega tegelemine. Aga tegeleda tuleks põhjustega. Põhjused on seal lasteaedades ja koolides ja lastetubades.

See riigikaitseõpetuse analüüs erinevate riigikordade puhul ja erinevatel aegadel, mis siin sai natuke aega tagasi tehtud, viitab IMO selgelt kuhu koer on maetud. Või vähemalt valdav enamus koerast.

Ma olen aru saanud nii, et enamus (oh, ei ole praegu aega jälle igasugust statistikat otsima hakata)? või suur osa meie "vigastest" on vigased peast, elik vaimselt.
Nende kordategemine ei saa olla ainult kehalise kasvatuse ainetunni rida (kuigi ka see aitab kaasa, sest terves kehas ON terve vaim). Kust krt siis (ja miks?) nüüd järsku, moodsal ajal, tulevad need vaimselt vigased nagu konveierilt? Põhjused?

Seda, et (osad)noored on nii füüsiliselt kui vaimselt nõdrad, ei FIX-i ära mingid sotsiaaltöölaagrid mistahes nimetuse all (alternatiivteenistus, asendusteenistus või mida iganes). Samuti ei suuda ära FIX-ida lasteaedade, koolide ja lastetubade tegematajätmisi EKV. Sest ka need kes on justkui kõlbulikud aega teenima, pole mitte kõik füüsiliselt ja vaimselt ja teadmistelt ja kogemustelt ja.... kõigeparemas korras.... no või sellises konditsioonis, millises nad minimaalseltki olla võiks igal juhul.

Ja nüüd puhtast juriidikast kaugemale. See "tööjõureservide" loomise mõttel ei ole mitme asja pärast väga palju jumet (asukohad nt mainiti), kuid üheks probleemiks on ka see, et meil ei ole väga palju riigisektorit. PPA ja PA muidugi on (aga kas neile on vaja erinevaid inimesi kui KV-le? Seega kasutades Trummi sõnu "konkureerime me sama sektori peale"), aga veel? Haiglad? Sidefirmad? Elekter? Vesi ja kanalisatsioon? Kõik on ju erafirmad. Isegi kiirabi. Kuidas nüüd organiseerida seda abistamist ja toetamist?

Väga õige ja asjakohane tähelepanek kusjuures!

Samas

Selline debiilne olukord (kus nagu polegi kohta kuhu kedagi alternatiivkasvatamisele või koolitamisele saata) saab tekkida eeskätt just siis, kui seda meedet hakatakse kasutama mõtlematult ja massiliselt... moodne väljend praegu on "Exceli tabeli põhiselt".

Põhiline kasvatamine ja koolitamine tuleb läbi viia koolis, mitte EKV-s ega sotsiaaltöölaagrites.
Inimeste, nende oskuste, annete ja võimekuste üle tuleb pidada arvestust ja koguda infot maast madalast saadik. Siis on võimalik hiljem välja selekteerida need "füüsiliselt või vaimselt vigased", kes EKV-sse ei sobi, kuid kellel on andeid ja oskuseid mõnel muul elualal, mida saab kasutada ka riigikaitses. Ja siis tuleb leida eeskätt just neile tegevus, elik kasutada tuleb ära kõige defitsiitsemat ressurssi milleks meil on inimene.

Ülejäänud, kes mitte kusagile kohe ei sobi... no ma ei tea, kas ja mida nendega peaks üldse tegema.
Kui koolisüsteem oleks teistsuguselt ülesehitatud, siis esiteks oleks neid kõvasti vähem kui praegu.
Ja teiseks, ilmselt just NEID kõiki ei peakski rakendama kasvõi nui neljaks, või kui neid ei ole massiliselt, siis ilmselt leiaks ka neile siiski mingi riigikaitse seisukohast vajaliku tegevuse...selleks peaks kõvasti mõtlema ja analüüsima jne. Mina siin tavakodanikuna ei oska põhjapanevaid hinnanguid anda. Kui keegi tööle võtaks ja palka maksaks, küllap siis koostaks ka mingisuguse tegevuskava koos süvaanalüüside jms.

[Roamless]

1/3 noormeestest täiesti arvestatavas vormis, 1/3 selliseid, kes vähemalt üritasid (dressid olid seljas ning lonkasid/komberdasid distantsi läbi). Viimane kolmandik jalutas kooliriietes, klapid peas ning tunnist osa ei võtnud (nn lödipüksid).

Kas tõesti on võrreldes 90-ndatega asjad nii halvaks läinud? Vähemalt 90-ndate alguses ja keskpaigas olid 4 kilomeetri läbimiseks ajanormid, sörkisid läbi ja ei pingutanud, said kahe, ilmusid kohale riieteta ja soovisid lihtsalt läbi jalutada - üks ja tunnist kõrvaldamine ja sama asi kehtis erinevates koolides, vähemalt neis milles mina käisin ja kuigi ise olin esirinnas lühimaa distantsidel, siis pikamaa distantse sai sügavalt vihatud, kuna lihtsalt polnud minu ala, kuid pingutades sai ikka nelja normi kätte või vähemalt kolme. Jooksud toimusid kevadel ja sügisel harvemini, kuid talvel korra nädalas, kui lund ei olnud (kui oli lumi, siis suusatati, seega kõik ootasid alati pikisilmi lund)