Achtung, achtung! Tapjatomatid ründavad!!!
Jah. Salakavalalt ja süngelt varitsevad nad oma ohvrit kaubanduskeskuste lettidel, olles välimuselt täiesti äravahetamiseni sarnased harilike tomatitega, millega pahaaimamatu (või äkki just pahatahtlik reptiloidist) poetöötaja nad letile ühte kuhja kokku paigutanud on. Ootavad seda pahaaimamatut ostjat, kes nad koju tassiks ja ära sööks. Kes seda aga teeb, selle lõpp saab olema mitte vähem kole kui kaheksakümnendate aastate USA teise kategooria õudusfilmides. Mäletate neid filme ju küll, mida mida laulva revolutsiooni ajastul videomagnitofoon Elektronika BM-12 abil täikalt hangitud VHS-ilt ööde kaupa vahitud sai.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Tahan rääkida hoopis sellest, et ühe taolise kurikavala killertomati ohvriks oleks ma äärepealt ise langenud, kui mitte loomupärane laiskus mind taaskord päästnud poleks. Igatahes oli tegemist tõelise lotovõiduga, sest kõik teised poest toodud tomatid jõudsin ma juba nahka pista, välja arvatud ühe, mille kaussi vedelema unustasin. Kui see tomat mulle ükskord jälle meelde tuli ja ma seda võtma läksin, avanes õudusttekitav vaatepilt:


Sellest võib teha teadusliku järelduse, et ka tapjatomatid ei jaksa oma ohvrit lõputult kaua oodata. Tomati kestaalune nägi välja selline:

Oh õudust, kui ühel ilusal päeval märkad, et mingid idandid on hoopis kõhunaha alla tekkinud. Tomati ärasöömisel oleks küllap nii ka juhtunud.
Aga midagi tuli selle koleda mutanttomatiga ette võtta. Mõtlesin, millal ma viimati varbaküüsi lõikasin ja kuhu ma Super Attacki tuubi panin. Aga küüntest kübara, isegi mitte sõrmkübara jaoks poleks materjali jätkunud. Pealegi saab küüntest kübara abil ennast kõigest nähtamatuks muuta, mitte tapjatomateid killida. Kirikuõpetaja poolt õnnistatud mõõgaga peaks samuti saama huvitavaid asju korda saata, aga paraku pole mul õiget mõõka. Arisaka tääk on, aga kas see mõõgana kvalifitseeruks, eriti maagilistes toimingutes, pole päris kindel. Kõige kindlam tundus olevat paar EW-aegset kahekroonist hõbekuulideks valada ja neljapäeva südaööl nelja tee ristmikul, nt. siinsamas Tartus Turu-Riia ristil saatanlikule tomatile terve salvetäis hõbekuule keresse kihutada, ise samal ajal issameiet tagurpidi lugedes. Aga ka siin on omad probleemid - esiteks, kas hõbedast kui suhteliselt kõvast materjalist kuulidega üldse vintraudsest relvast lasta saab või jäävad kuulid viimaks rauda kinni? No ja teiseks, minna otse kesklinna ja kukkuda keset ristmikku paugutama, kui poolitsad peale satuvad, hakkavad kohe pahandama, et mida teeb jalakäija ristmikul väljaspool ülekäigurada, pealegi veel ilma helkurita?
Senikaua, kuni ma plaani pidasin, otsustas mutanttomat aga ajaviiteks hoopis mädanema ja hallitama hakata. Lõpuks jõin julgustuseks ära purgi Aldarist (head õlut oskavad lätlased teha!) ja lõikasin selle tapjatomati mõõga asemel hariliku kööginoaga kraanikausis lõhki:




Ja nii ta prügikastis oma kuulsusetu lõpu leidiski.
Aga järgmisel ööl, kui taevast sadas taaskord musta vahutavat vihma, hiilis prügikasti juurde üks bomž, kes omaenda nimegi oli juba jõudnud ära unustada. Ta avas luugi ja sobras seal sees käsikaudu. Pihku sattus midagi pehmet ja mahlast. Ta tõstis selle silme ette. Kauge tänavalaterna tuhmi valguse käes ei suutnud metanoolist hägustunud pilk täpset selgust anda, millega tegu. Bomžik avas odekolonni, sulges silmad, lasi joogil kurgust alla voolata ja ampsas prügikastist leitut sakummiks peale. Maitsemeele oli ta kaotanud juba ammu. To be continued... MWAHAHHAA!!!
