Vähemalt Soomes ei ole asi nii hull, et selget paska torust jõkke voolab. Küsimus polegi mitte selles vaid õnnetuse juhtumise tõenäolisuses. Igasugustel seadmetel on kalduvus rikki minna ja hinnata tuleks seda, et "mis juhtub kui" ja kui suur on tõenäosus, et midagi juhtub. Ma panen täiesti puusalt et Soomes on reostuse tekke tõenäosus 5 % ja Eestis 20. Mingine vahe on töökultuuris, turvanõuded on Soomes samuti rangemad (igaüks, kes tänaval ehitajat näeb võib veenduda, et nii nagu Eestis, ei ehita Soomes mitte keegi) ja niisuguseid "kilekotivanasid" nagu Eestis tavapärane, Soomes naljalt ei kohta. Kilekotivana ei pea üldse parteilane olema, piisab kui mõni kontrollorgan end ära laseb osta. Sellest polegi niiväga palju aega möödas ca aasta 2005 oli kui meil Eestis töö juures hulk masuuti maha voolas Naabrid kutsusid keskkonnakaitse, keegi tibi tuli ja astus kohe oma uute valgete Adi-tossudega masuudilompi. Asja eest vastutav seltsimees viis ta poodi, palus näidata näpuga, et milliseid kingasid kompensatsiooniks vaja on ja sinnapaika kõik jäigi.teeline35 kirjutas:Kas Soomes ja Rootsis asi tõesti nii hull?Lõpptulemus: keeratakse üks järjekordne käkk kokku ja otseloomulikult pärat mitte keegi mitte millegi eest ei vastuta. Ainult lihtinimene kannataks lõpuks, kui Emajõe vees õngejõhv ära sulama kipub ja suplejad peale veeskäimist leeprahaigete moodi välja näevad.Käin sealkandis vähe, aga haisvat ja ära mürgitatud maastikku pole veel täheldanud. Samas erinevat sorti puidutööstuseid küll. Või lihsalt samasuguse tehase eestisse ehitamine paneb selle tehase igast otsast väävelhapet välja ajama?
Ei usu , et niisuguses mentaliteedis vahepeal mingeid olulisi nihkeid paremuse poole on toimunud. Mullegi tundub, et risk tselluloositehases mingi protsess tuksi keerata ja Peipsi järv ära solkida on liiga suur.
Teisalt - niisugused rajatised saavad olla seal kus looduslikud tingimused on soodsad. Tartu kant oli sobiv ja kui sinna ei tule, pole mõtet hakata punnitama ning mingeid 50 km kanaleid kaevama. Lätlastel oli samasuguse tehase ehitamise plaan juba varem ja sealsete tingimustega sobis Daugava äärde. Kui riik "ei" ütles, siis maeti see mõte maha ja puitu kasutatakse nüüd teistmoodi. Taevas pole sellepärast veel Daugavasse kukkunud.
Mingine analoog on sadamatega. Nõukaajal ehitati Muuga sadam praegusesse kohta seepärast, et koht oligi kõige sobivam. Otstarvet arvestades oleks võinud muidugi Petrogradile lähemal olla. Peale NSV Liidu lagunemist ja Baltikumi taasiseseisvumist tehti uus sadam tunduvalt sandimasse kohta kuid parem Ust-Luuga kui mitte midagi. Küll aga pole mingit majanduslikku mõtet hakata süvendama ja ehitama Muuga sarnast sadamat Pärnusse - põhjendusega, et Soomes ja Rootsis ju on sellise suurusega linnades tõsised sadamad. On küll ja sellepärast, et rannik on teistsugune. Tselluloositehase ehitajate vahepealsed lubadused kanalitega asju lahendama hakata läksidki liiga emotsionaalseteks kätte ära.