ÜRO ja kolm tilka verd. Kas Eesti plaanib rehepappi teha?
Lea Danilson-Järg
toimetaja
https://meieeesti.postimees.ee/6461097/ ... tilka-verd
ÜRO rändeleppe ümber toimuvat võiks ju pidada valimiste-eelseks poliitteatriks, kui selle taga poleks tõsised vastuolusid, mis niipea kuhugi ei kao. Maailma demograafilise ja majandusliku olukorra kirevuse tõttu on rändest saanud üks 21. sajandi suurimaid globaalseid probleeme, kuid arusaamad lahendusest on väga erinevad. Nii on rändeleppest saanud omamoodi lakmuspaber, mille kaudu joonistuvad välja erimeelsused nii riikide vahel kui ka sees.
Muidugi võis ennegi täheldada, et leidub riike ja poliitilisi jõude, kes suhtuvad rändesse soosivalt, ning neid, kes tahavad riigipiire jätkuvalt kontrolli all hoida. Rändelepe on aga ühtäkki valiku ette pannud kõik, ka need, kes seni äraootaval positsioonil olid.
Riigi territooriumi ja piiride kontroll on seni olnud vägagi suveräänne küsimus. Ränderaamistiku koostajatel polnud ilmselt keeruline aimata, et globaalse ühisosa leidmine on raske või koguni võimatu. Miks siis muidu püüab lepe jätta muljet, et keegi pole millekski kohustatud. Kui see nii oleks, poleks leppel ju mingit mõtet. Ei saa olla nii, et näiteks Eestil ei teki leppest mingeid kohustusi, küll aga tekivad kohustused rändajate päritoluriikidel – väidetakse ju, et lepe pidavat aitama neid korrale kutsuda.
Selline retoorika alahindab kodanike tervet mõistust. Teema oluliste tahkude pisendamine või mahavaikimine tegelikult ei tööta. Tuleks tunnistada, et rändelepe on äärmiselt tähtis ja ambitsioonikas dokument ning asjalik diskussioon selle üle on väga vajalik. Sisuliselt on see pikaajalise mõjuga poliitiline deklaratsioon, mis määratleb, kuidas tuleb (ning on moraalselt aktsepteeritav) riikidevahelisest rändest edaspidi üleüldse mõelda ja rääkida.
Leppega ühinemise eestkõnelejad on korduvalt rõhutanud, et lepe ei too Eestile ühtegi otsest juriidilist kohustust. Nii luuakse petlik mulje, nagu oleks riikidel võimalik leppest tulevaid moraalseid kohustusi endale sobivalt tõlgendada või koguni eirata. On mõtlema panev, et moraalsetest kohustustest vaikivad just need, kes rõhutavad väärtuste tähtsust välispoliitikas.
Õigusteadlane Lauri Mälksoo kirjutas 23.11 Postimehes: «Kuigi rändekompakt teeb viiteid riikide suveräänsusele, oleks tema ideede ausameelse elluviimise tagajärjeks siiski enesepiirangud suveräänsele otsustusvabadusele rände haldamisel.» Seega seisneks säiliv suveräänsus peamiselt võimaluses lepet «ausameelselt» mitte ellu viia.
Paljude arvates polegi kuigi tähtis, mis leppes kirjas, sest liituda tuleks igal juhul, ainuüksi selleks, et olla n-ö klubis ja laua taga. See kõlab nagu ehteestlaslik plaan rehepappi teha – kirjutame alla ja kui selgub, et ei sobi, siis lihtsalt ei täida. Ehk õnnestubki kolm tilka verd taas ära anda nii, et Vanapagan kätte ei saa. Aga kui ei õnnestu?
Ei maksa unustada, et ÜROs on arvuline ülekaal riikidel, kelle olukord ja vaade rändele erineb Euroopa riikidest oluliselt. Seda väljendas reljeefselt endine ÜRO peasekretär Kofi Annan, kes 2004. aastal Euroopa Parlamendis peetud kõnes tõdes muu hulgas järgmist: «Ei saa olla kahtlust, et Euroopa ühiskonnad vajavad sisserändajaid. Eurooplastel on vähem lapsi ja nad elavad kauem. Ilma sisserändeta /.../ jääksid täitmata töökohad ja osutamata teenused, majandused kahaneksid ja ühiskonnad stagneeruksid. Sisseränne neid probleeme üksi ei lahendaks, kuid sisseränne on iga lahenduse oluline koostisosa.»*
Mälksoo kirjutas ka, et kuigi ÜRO Julgeolekunõukogus osalemine on oluline, on veelgi tähtsam, et see, mida sinna tegema minnakse, ei oleks Eesti huvidega vastuolus. Nii jõuamegi küsimuse juurde, mis ikkagi on Eesti huvides ja kas lepe neid huvisid toetab või mitte.
Leppega ühinemast loobunud Austraalia valitsust on hiljutine kontrollimatu rände kogemus õpetanud, et riigi esmane huvi on moraalse suveräänsuse säilitamine.
Oletame korraks, et kõnealune ÜRO leping oleks kehtinud juba kümmekond aastat ja Austraaliagi oleks liitunud. Kas nad oleks saanud rakendada laevade tagasisaatmise poliitikat ning inimsmugeldajate heidutamiseks osa illegaale Nauru kinnipidamiskeskustesse lukustada? See oli karm käik, kuid aitas smugeldamise kiirelt ära lõpetada, mis kokkuvõttes oli ka rändajate huvides. Muidugi ei puudunud seejuures ka etteheited ning kui oponentidel olnuks rändeleping, millele toetuda, võinuks asjad hoopis teisiti minna.
Kuigi Eestis on praegu rahulik, võib siingi saabuda päev, mil vajame tavapärasest jõulisemat tegutsemist. Kas saame siis veel kindlameelse seisukoha võtta, kui kolm tilka verd ühe ajutise istekoha eest on antud ning oluline osa moraalsest suveräänsuses loovutatud?