A4 kirjutas:Ei maksa unustada seda pikaajalist ja ilmselt kogu ühiskonda hõlmavat efekti ühiskonna allutamisel, mida režiim saavutas 1940.-1950. aastate massiliste repressioonidega. St 1960.-1980. aastatel võis justkui tõesti olla nii, et „rõhuti“ vaid neid, kes pea liiga kõrgele tõstsid, tülikaid küsimusi esitasid või ise muhku norisid. Aga kipun arvama, et väga suurt hulka inimesi hoidis tegelikult kontrolli all mälestus ja isiklik kogemus hirmust, millega Stalini ajal terve ühiskond pikaks ajaks tasalülitati.
1940.-1950. aastatel ei löödud kamm turja vaid üksikutele dissidentidele vm teisitimõtlejatele, vaid ikka üsna põhjalikult roogiti ühiskond puhtaks kõigist, kes võimule ohtu kujutasid või oleksid võinud seda teha. Näited: praktiliselt kogu Eesti-aegse ohvitser- ja ametnikkonna heal juhul vallandamine, halvemal juhul laagrisse või asumisele saatmine. Kaks suuremat ja mitu väiksemat küüditamisoperatsiooni – esimene Eesti-aegse eliidi, teine peamiselt maaelanikkonna vastu. Lisaks kogu kollektiviseerimine ise. Paaril sõja-järgsel aastal mitmekümnetuhande inimese laagrisse saatmine pelgalt Saksa sõjaväes või Omakaitses teenimise eest. Praktiliselt kogu õpetajaskonna väljavahetamine kodanlike natsionalistide vastu võitlemise sildi all. Jne.
Näide oma perekonnast: emapoolsed vanaisa ja vanaema olid mõlemad olnud nii laagris kui ka asumisel. Vanaisa Saksa sõjaväes teenimise eest, vanaema põhjusel, et esimene abikaasa oli Eesti ajal olnud jurist ja ühiskondlikult aktiivne inimene, st rahvavaenlane. St sisuliselt ei olnud tegemist mingite aktiivsete dissidentidega, vaid inimestega, kelle elud purustati paljuski põhjusel, et olid kuulunud „valesse aastakäiku“ või abikaasa „kuritegude“ eest. Laagrites ja asumisel üleelatu oli piisav, et need kaks inimest kodus oma tütrele ei rääkinud 20 aasta jooksul kordagi sellest, mida Nõukogude võim ja elu tegelikult tähendab, et kunagi oli olnud iseseisev Eesti Vabariik täiesti normaalse elukorraldusega, või et Nõukogude elukorralduses üldse on paljud asjad valesti või vähemalt teisiti, kui väitis ametlik propaganda. Lihtsalt ei julgetud nendest asjadest rääkida, hirm oli nii suur. Tütar kasvas ülesse paljuski teadmises, et kõik, mis koolis või ajalehtedes räägitakse, vastabki tõele. Ja see kõik toimus juba 1950. ja 1960. aastatel, mil öist koputust uksele polnud enam väga põhjust peljata. Loomulikult avanesid täiskasvanuks saanud inimese silmad ise iseseisvasse ellu astudes üsna kiiresti. Kuid seda suurem oli trots ja pettumus mitte vanemates, vaid võimus, mis vanemaid sundis tütart n-ö vati sees kasvatama, mitte ausalt asjadest rääkima.
Kipun arvama, et just selline Stalini ajal väga suures ulatuses tekitatud hirm oli see, mis suure ühiskonda veel hiljem väga pikka aega „maad ligi“ surus ilma, et seejuures oleks olnud vaja „organite“ aktiivset sekkumist või isegi survestamist töökollektiivi, õpetajate, komsomoli, kaadriosakonna või partei poolt. Hirma kadus lõplikult alles siis, kui kadus tsensuur ajakirjanduses ning kui saadi aru, et KGB enam inimesi arreteerida ei saa. Ja selle peale kukkus kogu see ehitis vaid paari aasta jooksul kokku.
Selles mõttes on see minu arust väga küüniline väita, et nt 1980. aastatel said vastu muhku need vähesed, kes ise pea liiga püsti ajasid. Jah, mõnes mõttes nii oli, kuid sellele oli eelnenud kümnete tuhandete inimeste hävitamine ja represseerimine justnimelt selleks, et neid „ise muhku norijaid“ oleks vaid paarkümmend, mitte kümneid tuhandeid.
Väga hea postitus, mis võtab kokku kõige olulisema - see oli hirm. Loodan, et KT loeb selle postituse ka mõttega läbi.
Seda hirmu on üldiselt oma käsitlustes rõhutanud ka David Vseviov.
Jah, 1970-80-tel nokiti üksikuid, kuid pidevalt toimus midagi - keegi pandi kinni, keegi vallandati, keegi visati välja koolist, keegi jäi miski kirjandusega vahele...aga kõik need väiksed killud toitsid seda vanema(te) põlvkonna(kondade) hirmu.
Seda meiegi imestasime noorte poistena, miks vanemad (isa oli ju EW aega selgelt näinud, eestinoorena isegi Ida-Preisimaal laagris olnud jne) on vahest nii ettevaatlikud, kasutavad teinekord sõna "seltsimees", ähvardavad parteiliinis pahandustega jms - meie arust oli kõik see, mis toimus ju põnev...mingi kommarist puruvanakese või koolidirektori ähvardused blokaadist, Siberist jms polnud ju tõsiseltvõetavad? Kuni ilmselt selleni, et keegi lähedane jäi hammasrataste vahele...
Mulle endale jõudis kohale see, kuidas oleks Nõukogude võim suutnud ruineerida üksikisiku elu, alles pärast Nõukogude võimu lõppu. Nõuka-ajal tundus kogu see tegevus - keelatud kirjandus, rääkimine EW-st, igasugune konfrontatsioon Nõukogude võimuga (alates vaidlemisest ajalooõpetajaga kuni vaidlemiseni Oktoobri rajooni sõjakomissariga) küllaltki põnev...