Kliimaekstremismi ilmselt raskeim, n-ö femiinskisofreeniline vorm - tabab ainult naisi ja on ühiskonnaohtlikult letaalne
Naised, kes ei taha keskkonna säästmiseks lapsi saada: „Kuidas ma toon lapse maailma, mis plahvatab?“
On naisi, kelle jaoks mure keskkonna pärast võib olla põhjus, miks mitte lapsi saada.
Helen Kask (30) tõuseb hommikul kell pool üheksa.
Teeb pool tundi joogat.
Paneb teevee keema.
Tal on kõik täpselt läbi mõeldud. Ökoloogiline jalajälg peab olema võimalikult väike. Ja seepärast laseb ta kraanist kiirkeedukannu tulist vett („Meie majas on gaasikatlamaja, gaasiga vee soojendamisel tekib vähem CO₂ kui põlevkivielektriga,“ teab Helen). Roheline teepuru, mida ta tassi raputab, on ostetud lahtisena ühest vanalinna poest ja pandud riidest kotikesse, mille Helen poodi kaasa võttis.
Helen ei taha asjatult rämpsu tekitada. Kui ta soovib tomateid osta, aga näeb poes ainult plasti pakendatud tomateid, siis jätab ta need pigem ostmata ja plaanitud söögi tegemata. Ta sorteerib korralikult prügi. Paber, pakendid („Õlipudelid näiteks tuleb enne pakendikonteinerisse panekut läbi loputada“), biojäätmed. Eraldi konteiner biojäätmete jaoks tekkis Heleni maja juurde alles pool aastat tagasi ja see oli tema jaoks kergendus. Varem kogus ta tekkinud biojäätmed kokku ja viis bussiga Tartusse, ema aeda kompostihunnikusse. „Eks see võib tunduda veidi hullumeelsena, aga biojäätmete sorteerimine on üks tähtsamaid asju, mida sa saad teha, sest tavajäätmete seas lagunedes hakkavad nad metaani tekitama,“ ütleb Helen, „ja kui nad tavaprügilasse viiakse, ei jõua nad loodusesse tagasi. Muidu me ainult võtame maapinnast, tarbime, aga ei anna midagi tarbitust tagasi.“
Helen ütleb, et ideaalist on tal veel palju puudu, aga kõrvaltvaatajale tundub küll, et raske oleks elada ökomalt kui tema („Kõige ökomalt elavad tegelikult need, kes elavad metsas onnis ja ei tarbi midagi,“ ütleb naine).
Tema riided on pärit second-hand’ist. Ta näeb välja šikk: lumivalge lühikeste varrukatega pluus, kitsad mustad teksad, nahavärvi vöö, sinine mantel. „Uuena ostan ainult sokke-sukki ja pesu,“ ütleb Helen.
Duši all olles keerab ta pea pesemise ajaks vee kinni. Dušigeeli ei kasuta („Milleks ikka tühje plastpakendeid tekitada?“), selle asemel ostab ökopoest seepi. Hambapastat ostab tihti sõbrannalt, kes seda ise teeb soodast ja kookosõlist; pannes selle korduvkasutatavass potsikusse.
Helen ise piima ei joo, aga ta teab, et kilepakendis piima on õigem osta kui tetrapakke („Tetrapakk on plasti ja papi segu, väga raske taaskasutada ja töödelda“). Kui on valida, siis tuleb osta klaaspudel! Kui Heleni kodu juures veel klaaspakendi konteinerit polnud, viis ta neid jalgsi või bussiga kaubanduskeskuse juures olevasse konteinerisse. „Kui kolisevate pakenditega bussis sõitsin, sain selliste pilkude osaliseks et! Kui käes on suured kotid, näed välja nagu kodutu. Ka autod lasevad vähem üle tee,“ räägib Helen.
„Iga Google’i päring võtab energiat“
Helen on õppinud Tartu Ülikoolis informaatikat. Kui ta internetist mõne asutuse kodulehekülge otsib, siis ei sisesta ta aadressi Google’i otsingumootorisse („Iga Google’i päring võtab energiat!“), vaid üritab jõuda otse firma kodulehele selle nime sisse toksides.
Helen on vegan. Aga teiselt poolt maakera toodud avokaadosid, banaane ja kinoad ta ei osta („Banaane kasvatatakse orjatööjõu toel, ja kinoa populaarsus maailmas on kaasa toonud selle, et boliivlased ja peruulased, kes seda algul sõid, ei jaksa enam seda osta“).
Helenist sai keskkonnahuviline, kui ta gümnaasiumis õppis. Siis sattus ta lugema Epp Petrone raamatut „Roheliseks kasvamine“. See tabas teda nagu valgustus. Helen jättis otsemaid pooleli autokooli, siiamaani liigub ühistranspordiga. Ei pannud enam tualetis tuld põlema. Hakkas ökomõtlemise kohta rohkem infot otsima.
„Ma ei suuda tagada head elu“
Helen on keskkonna pärast nii mures, et see on tähtsaim põhjus, miks mitte lapsi saada. Helen räägib, et päris noorena tundis ta, et lapse saamiseks pole õige aeg, aga siis millalgi sai aru, et lapse saamine polegi miski, mida igaüks elus tegema peaks.
„Nüüdseks on see (keskkond – EE) üks suuremaid argumente minu jaoks. Miks ma toon uue inimese maailma, mis tõenäoliselt „plahvatab“. Ma toon maailma uue inimese, kes on mulle kõige kallim kõigist inimestest üldse, ja ma väga suure tõenäosusega panen ta olukorda, kus tal ei ole oma elus normaalselt ressursse.“
Kas tõesti lähevad asjad nii hulluks?
„Jah.“
Mis siis juhtuma hakkab?
„Me näeme selle kõige algust juba praegu. Kuna ressursid on piiratud, vara kõigile ei jagu, siis need, kes ei ole pudrukausi juurde saanud, tunnevad, et see on ebaõiglane. Ja tegelikult see ongi ebaõiglane! See on aga tinginud parempopulistide esiletõusu.“
„Seostad EKRE esiletõusu kliimamuutusega?“
„Ei, mitte otseselt. Aga üha enam piirkondi maailmas muutub elamiskõlbmatuks. See toob meile põgenike hordid. Ja see omakorda mõjutab poliitilist diskursust. Meil on juba viimase nelja aastaga asjad käest ära läinud. Poliitiline energia läheb pseudoteemadele. Jobud löövad kella ja meie peame aega kulutama näiteks Mart Helme ütlemistele Soome peaministri aadressil. Neid pisikesi konflikte on nii palju, jageletakse lasteaia liivakasti tasemel, ja sellele läheb kogu see aeg, tööaeg, mille me peaksime kulutama hoopis muule, keskkonnale jätkusuutlike lahenduste väljatöötamisele.“
„Kui sa räägid, et ei taha just keskkonna pärast lapsi, siis mis selle taga põhiliselt on – kas mure maailma pärast, kus ta elama hakkab, või ökoloogiline jalajälg, mille iga maailma lisanduv inimene tekitab?“
„Pigem see mure, et minu võimuses ei ole garanteerida lapsele head elu. Mina võin üritada teha kõike, mis minu võimuses, aga see ei pruugi garanteerida, et laps saaks rahulikult kas või 50. eluaastani elada.“
Helen räägib, et kui ta ühel päeval peaks tundma vastupandamatut soovi last kasvatada, siis püüaks ta lapse adopteerida. „Siis ei ole mina valinud last siia ilma tuua, ta on siia juba toodud.“
Frau Birth Strike Germany
Selliseid keskkonna pärast muretsevaid naisi nagu Helen on maailmas üha enam.
18aastane McGilli ülikooli üliõpilane Emma Lim käivitas tänavu sügisel liikumise NoFutureNo¬Children, mis kutsub üles liituma naisi, kes lükkaksid laste saamist edasi seni, kuni valitsused võtavad vastu selge plaani, et piirata kliimamuutust 1,5 kraadile Celsiuse järgi. Lim rääkis, et on alati tahtnud saada emaks, kuid ei taha tuua lapsi maailma, mis on liiga ebaturvaline.
Ja 39aastane Saksamaa Baieri liidumaa kooliõpetaja Verena Brunschweiger avaldas tänavu kevadel raamatu „Lastevaba, mitte lastetu – manifest“.
Kui Ekspress Brunschweigerile helistab, ütleb naine pehmes Baieri aktsendis: „Birth strike Germany, see olen mina!“
Ta räägib, kuidas veetis peaaegu kõik oma 30. eluaastad, vaagides laste saamise poolt- ja vastuargumente. Luges, mõtles. Ja siis otsustas: tema lapsi ei saa. Kõige mõjusamad olidki Brunschweigeri sõnul keskkonnakaalutlused.
„Leidsin, et kõige suurem panus, mida saame keskkonna heaks teha, on saada üks laps vähem või üldse mitte lapsi saada,“ räägib Brunschweiger. „Mõtlesin, et ma juba olen keskkonnateadlik. Ma ei söö liha, ma ei sõida lennukiga. Ma ei saa isiklikult endale lubada seda, et aitan kaasa ülerahvastatusele ja läänelikule elustiilile, mis kulutab nii palju ressursse. See oli minu tähtsaim ja otsustav punkt (miks mitte lapsi saada – EE).“
Brunschweiger räägib, et veedab palju aega oma sõbrannade lastega. Ja nende tulevik tekitab temas muret. „Kui olen koos sõbranna väikese tütrega, mõtlen alati kaastundlikult, et vaene väike tüdruk, mida kõike ta oma elus kogema peab, see on õudne. Kui nad saavad 20–30aastaseks ja meil tekivad veesõjad, tormid, üleujutused, toidunappus, siis mõtlen, et ei saa ju üht last sellisesse olukorda panna. Indias juba tapeti üks naine võitluses vee pärast (tänavu suvel hukkus tõesti Indias üks noor naine, kellel oli tekkinud veevõtukoha juures tüli pereliikmega – EE).“
Kui muretseda lapse saamisega kaasneva keskkonnajalajälje pärast, siis saab ju kasutada pestavaid mähkmeid, riideid osta taaskasutusest, mitte osta suurt autot?
„See kõik on tähtis. Kui inimesed tahavad ilmtingimata lapsi saada, siis nad peavad vähemalt seda tegema. Nad peavad näitama lastele, et tarbimine pole hea, ja et ökoloogiline jalajälg peab olema väike. Aga on neid, kes viis korda aastas sõidavad puhkusereisile, söövad iga päev liha, sõidavad maasturiga. See on väga karm ja mina ei mõista sellist käitumist aastal 2019 mitte karvavõrdki. 50 aasta eest tegid paljud nii ja sellepärast ongi planeet nii halvas olukorras.“
Brunschweiger räägib veel, et kui oma „ökofeministliku“ raamatu valmis sai, kutsuti ta oma seisukohtade tõttu Münchenisse Baieri liidumaa haridusministeeriumisse vestlema. „Selle vestluse sisu ma avaldada ei tohi, see on saladus, aga see ei olnud ilus vestlus.“
Last päris „ökolt“ kasvatada ei saagi
Ekspress vestles seda lugu tehes veel kolmandagi, 34aastase Tallinnas elava naisega, kes vahetult enne lehe trükkiminekut ütles, et ta eelistaks selles loos oma nime mitte näha.
„Kõige keskkonnasõbralikum asi, mis sa võid teha, on lapsi mitte saada,“ ütleb ta. „Ma ei kujuta ette, kuidas last kasvatada nii, et oled täiesti öko. Muidugi oleks tore kasutada riidest mähkusid, aga täiesti mõistan, miks inimesed kasutavad pamperseid. Lapsed kasvavad, neil on vaja uusi riideid, uusi asju. Lapsed on maailmas olulised, kui nad on olemas, siis peab neid toetama ja peresid peab toetama. Mina olen mõelnud, et kui ma tahan last, siis tahaksin pigem adopteerida, sest neid õnnetuid maailmas ripakile jäänud lapsi on nii palju.“
Oma seisukohad saadab Ekspressile ka kunstnik Fideelia-Signe Roots (43), kes on samuti varem öelnud, et tema lapsi ei soovi, eri põhjustel, ja üheks neist põhjustest on keskkond: „Et kliimasoojenemist lõpetada, tuleks inimkonnal paljunemine kohe lõpetada ja proovida olemasolevate inimestega nii toime tulla, et kõik saaksid söönuks planeedile võimalikult väikese jalajäljega.“
Pensionisüsteem läheb nagunii kapsasse ja kui isegi ei lähe, on ahtrate isendite ülalpidamise kulu ikkagi vaid lõiv selle eest, et nad evolutsioonist välja lülituvad. Misüle ma praegusel juhul ei näe põhjust kurvastada.
.