Sam Beaver kirjutas:Selliste mammutite puhul vaevalt et on tegemist mingi ülemaailmse katastroofi tagajärgedega. Liustikuserva varing tundub tõenäolisemana.
Probleeme on siin kaks - esiteks on mammutite suust ja seedekulglast leitava taimestiku liigid omased suht soojale kliimavööndile, mitte liustiku serval kasvavale. Islandil näiteks kasvavad ümber saare keskse liustiku vaid samblikud. Seega mammutid hävitanud katastroofiga kaasnes väga järsk külmenemine. Liustikuserva varinguga poleks tõenäoliselt kaasnenud selline külmumine, mis oleks säilitanud mammutid koos söödava toiduga aastatuhandeteks. Ja mammutiliha pidavat Põhjas isegi söödama või toitma sellega koeri.
Pealegi leitakse neid mammutijäänuseid suht laialdastelt aladelt.
Dzanibekovi avastatud fenomeni puhul pole mingit välist toimet. Kosmosejaamas nipsuga lahtikeeratud liblikmutter jätkas kaalutuses pärast poldist eraldumist sirgjoonelist liikumist, kuid iga paarikümne sentimeetri järel pööras teise otsa ette. Tõsi, Maa puhul pole selline efekt eriti tõenäoline, kuna Maa suurim läbimõõt, seega ka mass, asub ekvaatoril. See aga mõjub pöörlemist stabiliseerivalt. Välistada siiski midagi ei saa, sest näiteks Maa tuuma massi jagunemist me vist ei tea.
Magnetpoolused "rändavad" tõesti kogu aeg, mistõttu ka näiteks lennuväljadel radade tähistus aeg-ajalt muutub. Ka magnetpooluste perioodilist vahetumist kinnitavad vulkaanilist päritolu magnetilised osakesed, mis säilitavad purske hetkel olnud suunad poolustele.
Praktiliselt peavad pooluste vahetumisel põhja- ning lõunapoolkera lendurid omavahel lennukite magnetkompassid vahetama, kuna Maa magnetvälja vertikaalse komponendi tõttu on põhjapoolkeral kasutatavate kompasside lõunapoolne osa raskem ning vastupidi.
