Panen siia tasulise jutu ka üles, väga õpetlik lugemine muide haiguse riukalikust olemusest.
1. nakkus saadud sotsiaalsetelt kontaktidelt
2. haigus on "lainetav", näilisele tervenemisele järgneb langus
3. tervenemine ei tähenda, et sa oledki terve
4. tegu oli sellises vanuses meeste hulgas kindlasti ühe parema tervise/vormiga mehega, tavainimene oleks "läinud".
Persoon 6. mai 2020
Suurettevõtja Enn Veskimägi dramaatiline koroonavõitlus elu ja surma peale
Ettevõtja Enn Veskimägi (72) haigestus Covid-19sse nii rängalt, et veetis kaks nädalat kunstlikus koomas. Ta peab uuesti õppima sööma ja kõndima.
"Ma ei jõua rääkida.“ Need sõnad ütles Enn Veskimägi Eesti Ekspressile laupäeval, 22. märtsil. Veskimägi oli siis neljandat päeva Lääne-Tallinna Keskhaiglas, tal oli diagnoositud Covid-19 ja rääkida ei saanud ta hingeldamise tõttu. Tema raske hingamine oli kuulda ka telefonitorusse. Kaheksa päeva hiljem ei suutnud Veskimägi enam iseseisvalt hingata ning viidi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse.
Enn Veskimägi telefon oli sellest päevast kuu aega välja lülitatud. Ainult pere ja lähimad sõbrad teadsid põhjust. Ka peaminister Jüri Ratas hoidis end sõbra tervisega kursis.
Sel nädalal võtab Veskimägi taas telefonikõnesid vastu.
„Ma ei ole veel terve, ma olen tervenemas,“ täpsustab Enn Veskimägi Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivraviosakonnast. Lähipäevil loodab ta tavapalatisse pääseda.
Haigestumine seltskonnas
Enn Veskimägi nakatus koroonaviirusega tõenäoliselt 6. märtsil ühes seltskonnas, kus üks külalistest oli saabunud Itaaliast. Samalt koosviibimiselt korjas koroonaviiruse üles veel teisigi inimesi. Nädal hiljem tundis Veskimägi end kehvasti, tõusis palavik. Kodus oli ta üksi, sest abikaasa Heli matkas, seljakott seljas, mööda India ookeanis asuvat Réunioni saart.
„Mul oli sel päeval halb levi, aga saime veidi rääkida, Enn ütles, et tegi terve päev aias tööd ja sai vist külma, et on väike palavik. Ma ei osanud midagi arvata, sest 33 abieluaasta jooksul pole Enn kunagi haige olnud, kui, siis sporditrauma või mõni nohu. Ta hoolitseb väga hästi oma tervise eest ja teeb regulaarselt sporti.“
Olles kuus päeva palavikuga kodus olnud, tekkisid mehel tasakaaluhäired ning hingamisraskused. Vana tutvuse poolest helistas Veskimägi spordiarst Mihkel Mardnale ja kirjeldas oma seisundit. Selle peale soovitas Mardna Veskimägil kutsuda kohe kiirabi. Veskimägi mäletab, kuidas talle juba kodus kanüülid külge pandi ning ta Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse sõidutati. Seal tehtud analüüsid kinnitasid Covid-19 diagnoosi ning järgmisel hommikul viidi Veskimägi üle Merimetsa nakkushaiglasse.
„Seal liikus enesetunne kogu aeg üles-alla. Ühel päeval nägi ta kuradeid ja palavik oli 41,1. Järgmisel päeval, 26. märtsil oli tal nii hea olla, et ta osales Skype’i teel Eesti Raudtee nõukogu koosolekul. Ta mainis meile, et küll sööks praegu hakklihakastet ja kartulit. Me arvasime, et ta on paranemas ja kõik läheb hästi edasi,“ räägib Heli.
Ent 27. märtsi hommikul tuli Merimetsa haiglast Helile kõne. Arst teatas, et nad saatsid Ennu reanimobiiliga regionaalhaiglasse tagasi, sest ta vajas hingamiseks kiiresti aparaadi abi.
„See oli esimene šokk meile,“ ütleb Heli päeva kohta, millest hakkas perekonna jaoks ärev periood. Rohkem ta abikaasaga kontakti ei saanud, sest arstid viisid Veskimägi kunstlikku koomasse. „Esimesel nädalal käisid palavikud ja põletikunäitajad üles-alla. Arsti sõnul oli Ennul tekkinud hingamispuudulikkus. Ainult 15% tema kopsudest töötas. Teine nädal osutus veelgi raskemaks, sest kopsupilt oli kiiresti halvenenud. Arstid ütlesid meile, et võtame päev korraga ja nii me siis lootsime, uskusime ja palvetasime.“
Heli sai mehe seisundi kohta arstidelt teavet iga päev kella 14–15 vahel.
„Iga päev, kui kell hakkas kaks saama, mul sees kõik keeras. Ma ei teadnud kunagi, mis nüüd öeldakse.“
10. aprillil korraldasid Rotary klubivennad Pühavaimu kiriku õpetaja Gustav Piiri eestvõttel ühispalvuse Enn Veskimägi tervise toetuseks.
„See palve saadeti ka meile ja see liigutas meie peret kogu südamest,“ räägib Heli.
TOEKS ÜKSTEISELE: Enn Veskimägi tervenemine algas hetkest, kui ta sai 1,5 kuud pärast haigestumist näha läbi arvutiekraani abikaasa Heli nägu.
Ja järgmisel päeval tõidki arstid Enn Veskimägi koomast välja. Ent järgmised kaks nädalat olid keerulised, Veskimägi ei saanud veel aru, kus ta on või mis toimub.
„Ta lihtsalt nagu oli. Nagu voodivang. Paremaks otseselt ei läinud.“ Pere ei saanud veel rahulikult hingata. „Ta oli nagu augus, millest oli raske välja tulla,“ meenutab Heli.
24. aprillil otsustasid regionaalhaigla arstid Veskimägide perekonna kokku viia videokõne vahendusel.
„See oli esimene kord, kui ma teda nägin,“ räägib Heli. „Enn oli väga kõhn ja vaevatud. Me rääkisime talle, et sa tuled sellest välja, ja proovisime talle sisendada tahet võidelda ja terveks saada. Ta justkui kuulas meid, aga kindlad me ei olnud, kas see info päriselt ka temani jõudis. Kõne lõpus üritas ta vaevu vastata: „No proovime.““
Enn Veskimägi ütleb, et tal oli hea meel näha oma abikaasa ja laste nägusid, kuid seda välja näidata ta ei suutnud.
„Öelda polnud mul midagi. Olin ju alles tagasi tulnud,“ ütleb mees. Järgmisel päeval kuulis Heli arstilt, et see kõne oli Ennule väga hästi mõjunud.
„Täna kõndisin abivahendiga 300 meetrit, arstide meelest olen ma kiiresti edasi liikunud, kuid ma ise näen, kui kaugel ma olen tegelikkusest.“
„Hommikul oli silm selgem ja tal oli tekkinud tahe paraneda. Tundus, et see kõne oli aidanud tema peas mõtteid koondada. Nüüd oleme Ennuga rääkinud, ja ta ütles, et enne seda kõnet ei saanud ta üldse aru, mis temaga toimub. Ta tunnistas, et tal ei tulnud pähegi, et tal on kuskil pere, kes tema pärast muretseb. Kui meile anti mõni päev hiljem veel kord võimalus teha videokõne, siis ta oli nagu uus inimene. Esimene sõnum, mille Enn meile ise saatis oli „Tore, kui elus on rohkem võimalusi kui üks!““ räägib Heli.
„Mina olin ju tegelikult pilvede ja teispoolsuse vahel, kõigest välja lülitatud, see oli Heli ja pere jaoks kohutav üleelamine,“ ütleb Enn, aimates, kui keeruline oli lähedastel ajal, kui tema haiglas juhtmete ja torude otsas võitles.
Pikk taastumine
Enn Veskimägi on rääkinud arstidega ja kuulnud, et tema seis oli 30 : 70. Ennu kahjuks. Aga arstid ütlesid sedagi, et lootsid just Veskimägi heale füüsilisele vastupidavusele. Enn on terve elu tegelenud aktiivselt rattaspordiga. Veskimägi tuli nooruses neli korda Eesti noortemeistriks maanteejalgratturite grupisõidus (aastatel 1964–1965) ja kaks korda esimeseks juunioride seas (aastal 1966). 1991. aastal sai ta veteranide MMil neljanda koha. Aastaid juhtis Veskimägi Tööandjate Keskliitu ning 23 aastat rabas ta mööblitehases Standard tegevjuhina, andes ohjad üle mullu, veidi enne 72. sünnipäeva. Ja kogu aeg on ta ratast edasi sõitnud. Tänavu lumeta jaanuaris ja veebruaris jõudis Veskimägi rattaga sõita 450 kilomeetrit. Mõned päevad tagasi toodi Veskimägile haiglavoodisse pedaalid – nüüd saab ta lihaseid taastada ja sõtkuda pedaale otse voodis.
„Kummaline,“ jätkab Enn Veskimägi haiglavoodist, „et olen füüsiliselt tugev ja heas vormis, ma pole kunagi haige olnud, isegi nõukogude ajal polnud ma sinisel lehel, mingi viirus pole mind kunagi võtnud – ja nüüd tuli see Covid ja tegi ära minuga väga valusalt. Sellesse viirusesse ei tohiks suhtuda üleolevalt, sest see võib murda meist igaüht. Ka mina arvasin, et mind see ei puuduta. „
Enn ei taha veel öelda, et on terve. „Ma olen tervenemas,“ täpsustab ta. Ta näeb muutust, sest kui ta pärast pikka lamamist kord püsti tõsteti, ei suutnud ta üle viie-kuue sekundi seista.
„Vajusin kohe voodisse. Mind pidi toitma, ma ei suutnud lusikat suu juurde tuua, ja kui suutsin, siis puder lendas laiali,“ kirjeldab mees esimesi päevi.
„Aga nüüd näen, et iga päevaga tuleb oskusi juurde. Nagu väikesed lapsed õpivad kõndima, mul on sama moodi – õpid kõiki asju uuesti. Ma olen kaotanud kaalust 15 kilo. Nüüdseks olen peaaegu nädala aktiivselt liigutusi teinud, ma istun ja tõusen juba iseseisvalt, suudan ise süüa. Täna kõndisin abivahendiga 300 meetrit, arstide meelest olen ma kiiresti edasi liikunud, kuid ma ise näen, kui kaugel ma olen tegelikkusest. Olen olnud intensiivis viis nädalat. Siin on väga professionaalne, hooliv ja sõbralik personal. Ma olen südamest tänulik arstidele ja kogu intensiivraviosakonnale. Nad teevad oma tööd suure pühendumusega. Aitäh teile!“
Samuti palub lisada: „Armsad Rotary klubivennad ja sõbrad ja ratturid, aitäh, et aitasite kaasa minu paranemisele!“
Heli oli mehelt küsinud, et kas ta käiski teispoolsuses ära. Enn kostis, et jah. Istus valges ülikonnas valges rongis laiadel valgetel istmetel ja sõitis Inglismaa poole...
„Mul on mäluaugud, kuid mingid episoodid on meeles. Aga mul pole kunagi olnud valget ülikonda ja ma pole ka Inglismaale sõitnud valge rongiga...“ muigab Enn.
Heli püüdis uurida, mida mees veel mäletab. „Mäletan seda, kes mulle võlgu on, aga seda, kellele ise olen, ei mäleta.“ Sellest naljast sai Heli aru, et tervis on abikaasal taastumas.