Ja ma ei saa ülde aru, mis plära siin puhutakse, et "siis" ei olnud mittemingit monteerimise võimekust ega võimalust. Ka ETV Tartu-stuudio sai juba 1980-ndal peale olümpiamänge Moskvast Kamaz-haagisega ülekandekeskuse milles oli ka videomakk. Sellega hakkas Tartu stuudio salvestama ja monteerima ise saateid ETV eetrisse. Mis siis veel Ostankinost ja Kesktelevisioonist tervikuna rääkida. Juba ei-tea-millal oli NSVL-is olemas tehnika, millega salvestatut redigeeriti. Ja nüüd tuleb keegi väitma, et sellist asja 82 aastal ei olnud. Umbes nii, et kuna õhtul Vremjas ei olnud, siis ei saanud seda ka päeval olla? Et 82. aastal ei oldud NSVL-is suutelised videost lõiku välja võtma? USA-st tehti hokiülekandeid (ajavahe) ja lõigati meie versioonis venelaste algatatud kaklus niimoodi välja, et ainsaks tõendiks jäi ainult üks kord vene kommentaatori poolt edasises mängu kommenteerimises öeldud lause, millest võis aru saada, et mingi suurem kisma on olnud. Alles järgmine päev oli ka meil maailma kaudu teada, et Fetissov algatas suure, väga suure kisma. Juba siis oli NSVL-is juba näiteks ka ideoloogiakaalutlustel (vb lisaks ka kommerts osa pärast, aga ideoloogia puhul raha ei loetud)) võimekus kanda mujalt maailmast otse üle nii teise rea kui kaadri kui värvistandardiga TV-signaali, seda konverteerima, salvestama, vajadusel redigeerima, ja siis kas näitama ajalise nihkega kohe (nt 15 min, 1tund vmt) mängu/ülekande kestmise ajal jub, st Live-s nihkega, või pärast juba puhtalt kordussaatena. Ja loomulikult olid olemas erineva lahendusega seadmed pildi-heli omavaheliseks nihutamiseks. Milleks ja kas ja millal seda kasutati, see on juba TV köögipool. TV-signaal tõmmati "ribadeks laiali", siis oli igat signaali võimalik vajadusel eraldi töödelda, ja seejärel tõmmati signaal uuesti siseriiklikuks kasutamiseks 15625 rida SECAMiks kokku, kui vaja siis ka PAL-iks või NTSC-ks. Häälega samamoodi, kas 4,5; 5,5; 6,0 või 6,5. Vastavalt vajalikule väljastusstandardile. Ei olnud see mingi imetehnika, või st oli küll, aga Ostankinos oli raudselt olemas, kas ja mis oli Tallinnas või Riias või nt. Kiievis, seda tuleb teadjamatelt küsida. Aga ei maksa nüüd niiväga maha teha toda aega.
Ja VHS-ist: esmalt "trikksalvestusest"- selleks, et keskelt jupp üle lindistada, selleks tuli lihtsalt see kustutuspea käpp lindist eemale saada, see "lasti" trumli vasaku käpa tahaliikumise järel oma võllil vastu linti. Mitte "lükati", vaid "lasti ette liikuda". Kui oli natukenegi kogemusi (harjutamine teeb meistriks), siis seda kustutuspead eemale tõmmates oli väga hästi võimalik lõik vahepeal üle salvestada. Jah see oli VHS (video-home-level), mitte profi, aga tolleaegses videokvaliteedis polnud küll suurt jõnksu, isegi sünkro suurt ei jõnksatanud. Ja see oli väga lihtne protseduur avatud kaanega, tahtis lihtsalt harjutamist. NB! Ka lihtsalt salvestuse sisse lülitamisel keris VHS ise linti nõksu tagasi, et saavutada katkematu sünkro. Ja heli: heli/sünkro pead oli võimalik külgsuunas nihutada, muidugi mitte eriti suures ulatuses. Sõltuvalt makist võis see ulatuda üle +/-5 mm, teades kiirust 2,339 cm/s (pea pool sekundit), siis selle kaudu oli võimalik ka neid neid nihkes heliga kassette tiba paremini aega tagasi täpsemaks saada. Täpselt sama, aga väiksema efektiga oli trumli käppade vertikaalne nihutamine, ka sellega panid trumli lugema oma ettenähtud rea asemel kas varasemat või hilisemat rida, aga selle ulatus polnud arvestatav. Kogu selle jama (sünkro faseerimise) klattimise jaoks oli tracking potekas, hiljem juba automaattracking, ja põhjustatud oli see vigaste kassettide jama just sellest, et kasutati erinevaid makke, milledel olid erinevad seadistused, ka tehastest juba, (aga tavaliselt oli põhjustajaks isetegevuslikud kruvijad

Ja veel üks aspekt: SEAL EI OLNUD ÜHTEGI JUHUSLIKKU MEEST. Tegemist oli surnud riigijuhi nr1 matustega ja koos oli seltskond, kes olid kõik potentsiaalsed isikud uueks riigipeaks. Välja oli küll kuulutatud matuste organiseerimise komitee esimees (st väga-väga tõenäoline uus riigijuht) aga mitte midagi polnud veel 100% kindlat ja pealekauba olid ka kõik ülejäänud erilised VIP-id NSVL-i mõistes. Nende lähedusse ei sattunud ei siis ega praegugi ükski suvatont, nad kõik olid seal kas KGB Kremli kaitseüksuse, riigi juhtkonna ihukaitse või muu taolise sõjaväelise struktuuri sõjaväelased. Kui keegi arvab, et käidi kuskilt Novodevitšelt vmt kalmistult otsimas mingeid lihttonte, et "meil vaja üks kirst auku lasta, ahah tulge jah 2-kesi", siis see on küll väga naivistlik nägemus. Tegemist oli kaheldamatult sõjaväelastega ja kaheldamatult oli see rituaal enne läbi harjutatud, nagu tavaliselt ka tol ajal sõjaväelastel kombeks oli. Keegi kõrvaline mitte-julgeoleku töötaja sinna sel hetkel ligi ei pääsenud. Sellel tasemel on ka lihtne autojuht juba minimaalselt kapten kui mitte major jne. (Nt kõrvalt: Nõukogude Liidu jäähokikoondis põhines AKSK-l (sõjaväelased), mõni Dünamotest (miilitsad). Juba enne 79MM-i oli mul Liidu koondise meeste kaardikomplekt iga mehe senisest elust ja sportlikust karjäärist paraadfotodega. Treener Tihhonov oli juba enne 79MM-i polkovniku auastmes, kogenud mängumehed 30-sed paar majorit ja ülejäänud kaptenid. Noored 20-25sed vanemleitnandid-kaptenid. Leitnante üldse ei olnud. Dünamomehed olid samuti kõik miilitsaohvitserid. Ja siis mõned üksikud erariides (nt Balderis Riiast; või KrõljaSovetov või Torpeedo Moskvast). Peale 79 tiitlit saadi kampas jälle tärne juurde.
Ilmselgelt läks neil seal midagi teisit kui oldi planeeritud, ja sellest ka see lõigu eemaldamine.
Selle loo kokkuvõtteks sobib hästi üks lause: Iga põlvkond noori mõtleb, et nemad on esimesed targad, enne neid elasid vaid lollid....