Minu 5 senti.
Rehvivalik peaks sõltuma ikkagi sellest, millistel teedel (see on esmatähtis) ja millega (see on tähtsuselt järgmine) sa sõidad.
Ma olen oma 37 aastase staaži jooksul sõitnud igasuguste sõiduvahenditega ja igasugustel teedel ning tingimustes.
Veoautodest ja bussidest alustades, ning neljaveoliste SUV-ide ja esi- ning tagaveoliste sõiduautodega lõpetades.
80-ndate keskel ja 90-ndate alguses olid igasugused rehvid, sealhulgas naastrehvid või talvelamellid absoluutne ulme ja defitsiit.
Rehvid sõideti sõna otseses mõttes siledaks. Ja nende siledaks sõidetus suverehvidega sõideti ka talvel
Kui kellelgi õnnestus kusagilt hankida naastrehvid siis pärast enamus naastude väljalendamist ja/või rehvimustri väga madalaks kulumist kangutati naastrehvidest näpitsatega välja veel viimased naastud ja sõideti nende rehvidega kui suverehvidega nii kaua, kui enam mustrit polnud. Sõidukite ning teede kvaliteet ja teeolud olid toona muidugi erinevad praegustest. Valdav enamus kärutas ringi Nõukogude autotööstuse toodanguga, mis oli valdavas enamuses tagasillaveolised, kui NIVA, turule "just saabunud" VAZ 2108/2109 ja Moskvitš 2141 välja arvata. Viimaste jõudmine "massilisse" kasutusse võttis omajagu aega ja alguses sõitsid nende ringi ainult kas kõrgel ametikohal istuvad Nõukogude funktsionärid või ärikad. Aga esisillaveolised, tagasillaveolised, 4WD (klassikaline sisselülitatav nelikvedu) ja AWD ("automaatne" nelikvedu) käituvad libedal teel, vihmas, jääl, lumes, täiesti erinevalt ja vajavad ka erinevaid sõiduvõtteid (ja miks mitte ka igale isendile erinevaid/sobivamaid rehve).
Erinevalt käituvad ka ABS või ilma ABS piduriteta sõiduvahendid, aga see "erinev käitumine" puudutab peamiselt pidurdamist, mitte lihtsalt sõitmist libedal, jäisel või lumisel teel.
Edasi käituvad täiesti erinevalt ka erineva koostise ja rehvimustriga rehvid.
Nõuka ajal olid talvel väga hinnatud nt. "kopika" ehk VAZ-01 (ka sama koostise ja mustriga "sapakarehvid") pehmemad ja "peenema" rehvimustriga tehaserehvid И-151, sest nende pidamine nii jääl kui kinni sõidetud lumel olid paremad kui teistel toonastel rehvidel. Tuletame meelde, et Nõuka ajal teid talvel suurema lumega üldjuhul asfaltini puhtaks ei saadudki ja väga valdavad oli lihtsalt kinni sõidetud lumega sahaga siledaks lükatud teed, kuhu siis kas paljast liiva (vähemtähtsad teed), või liiva koos soolaga (riigimaanteed) peale puistati. Kuna sool tekitas juba kinni sõidetud lumega teele suuri sulanud (löögi)auke, siis juba paksult kinni sõidetud lume korral kasutati üldjuhul ainult paljast liiva.
Mul õnnestus näiteks 91/92 aasta kevadel Soomest hankida omale kasutatud Nokia Hakkapeliita 10 naastrehvid. Kuna suverehve polnud kusagilt saada, siis kangutasin naastud välja ja sõitsin nendega kaks aastat aastaringselt. Ilma naastudetta Hakkapeliita 10 pidamine, tagaveolisel VAZ-2107-el, lumes ja jääl oli vene rehvidega võrreldes muljetavaldav. Hiljem sain omale ka jooksu Hakkapeliita 10 naastrehve, millel ma ei pidanud naaste välja kangutama ja sain sõita nendega talviti nii nagu ette nähtud. Nende pidamine jääl ja kinni sõidetud lumel oli veelgi muljetavaldavam kui naastudetta Hakkapeliita 10 rehvil. Toona pidi naastrehvide kasutamisel olema sõiduki tagaaknal (või mujal nähtavas kohas) "naastrehvi märk". See nõue ei olnud niisama välja mõeldud vaid tulenes ikkagi tõsiasjast, et naastrehvidega pidamasaamine oli parem ja pidurdusteekond oli märgatavalt lühem, kui toonastel naastudeta talverehvidel ja suverehvidel, millega võis aastaringselt sõita. 1995 alates "naastrehvi märki" enam ei kasutatud, kuna valdav enamus sõiduvahendeid kasutas selleks ajaks talvel juba naastrehve.
Ehk, et Nõuka aegsetel teedel Nõuka aegsete sõidukitega oli suverehvi, lamellrehvi ja naastrehvi vahe selgelt märgatav.
Edasi sain omale esimese esisillaveolise Opel Ascona. Teede seisukord oli toona endine (loe: nagu Nõuka ajal). Kohe oli talveoludes jällegi märgatav vahe tagaveoliste sõidukitega. Esiveoline käitus hoopis teistmoodi. Kui tagaveoline andis sulle igas olukorras kohe, kui sattusid libedale teelõigule ja andsid natukenegi gaasi, "läbi tagumiku tunde" sellest libedusest märku, siis esiveolisega võis sirgel libedal maanteel uhada päris pikalt ja suurema kiirusega enne, kui ta sulle "läbi tagumiku tunde" libedast teest märku andis ja võis juhtuda nii, et oli juba "liiga hilja" midagi ette võtta. Seda tihti eriti ristmikele lähenedes, kui oli vaja hoog maha pidurdada ja pööre sooritada, sest sa saidki alles siis tee tegelikust libedusest ja seisukorrast teada.
Tagasillaline sõiduk ei kaotanud üldjuhul juhitavust, kui libedale jõudes käik sees gaasi maha lasid. Võis küll tagumikku hakata viskama (olenes kiirusest ja sellest, kas tee oli ainult jääs või hoopis lumine), aga üldjuhul jäi juhitavus siiski alles. Põhimõtteliselt oli raske tagaveolisega selliste teeolude suhtes ohtlike kiirusteni jõuda ilma, et masin sulle tee libedusest juba enne teada poleks andnud. Kui esiveoline juba libisema hakkas ja siis veel ka käik sees gaasi maha lasid, kaotas ta tihti ka oma juhitavuse ja sõiduk ei allunud enam roolile. Oma osa mängisid siin ka rehvid ja oli suur vahe, kas nende pidamine jääl-lumes oli halb, hea või väga hea. Esiveolisega ja halva pidamisega rehvidega sõites said sa juba varakult teada, et tee on libe. Heade pidamisomadustega naastrehvidega võis teadmine saabuda alles siis, kui sõidukit enam teel hoida polnud võimalik. Esiveolisega sirgel teel oli võimalik arendada korralikke kiiruseid ilma, et masin sulle libedast teest märku annaks.
Vahe tundus olema ka erinevate sõidukmarkide vahel.
Mul oli hiljem ka esiveoline Opel Vectra (esimese keremudeliga), mis püsis teel nagu "tank" ehk, et seda ka tahtlikult libisemisse saada, ükskõik milliste rehvidega, oli palju keerulisem kui nt. Opel Asconat või Mazda 323-e. Libedates oludes sõites oli juhitavuse ja teelpüsimise vahe tuntav ka roolivõimendiga ja ilma roolivõimendita sõidukite vahel. Võimuta rooliga oli teetunnetus parem.
Ja mingi kergelt tuntav vahe on ka pinnatud või pindamata "euroasfaltiga" jääs teedel sõites.
Eraldi tooks välja veel eelnevast jutust erinevad kogemused ühe AWD SUV-iga, millel pidevalt vedavaks sillaks on esimene sild ja tagasild lülitub sisse ise automaagiliselt, kui rattad teel libisema hakkavad ja esisillal vedu/teega haakuvus ära kaduma hakkab. Hilissügisel "euroasfaltiga" puhtal vihmast märjal teel, masinal all ühe talve sõitnud Good Year naastrehvid, sõites kiirusega 90km/h, oli teel väga-väga lauges vasak kurvis ootamatult üks lõik, kus oli tekkinud nn "must jää". Ma tundsin sekundi murdosa vältel "tagumikuga", et esisild hakkab justkui libisemisse minema ja ühel ja samal hetkel lasin mina gaasi maha ning rakendus automaagiliselt AWD. Gaasi maha laskmise ning AWD rakendumise hetkel (need toimusid samal ajahetkel) viskas tagumiku jõnksuga korraks paremale küljele. Ja ma nüüd ei teagi, kas oli põhjuseks see, et lasin gaasi maha või see, et AWD lülitus sisse ja jätkas oma tööd, aga masin läks kohe selle esimese jõnksu järel sellel kiirusel minu jaoks täiesti ootamatult edasi ka külglibisemisse. Õnneks päästsid õiged juhtimisvõtted suuremast õnnetusest (seda vaatamata sellele, et ka rooli ei tahtnud masin täielikult "enam kuulata") ja pärast mõningat vingerdamist ühele ja teisele poole sain sõiduki uuesti stabiilseks ja kontrolli alla. Võimalik, et jõudsin samal ajal ka uuesti jäävabale teeosale. Igatahes väga ohtlik olukord ja kui roolis oleks olnud nt minu abikaasa, siis me oleks oma sõidu kindlalt lõpetanud teelt väljas, halvemal juhul oleks käinud ka veel üle katuse.
Kokkuvõtteks.
Kui sõita ainult asulates ja linnades või maanteedel, kus üldjuhul hoitakse asfaltkatet jääst ja lumest puhtana, siis lamellrehv on sinna üldjuhul sobiv. Ka lahtise lumega teedel. Ohtlik moment võib tekkida juhul, kui oled harjunud ja "uinutatud" turvalisest sõidust, kuid siis satud ootamatult teistsuguste teeoludega teelõiku (nt. jää). Naastrehviga sellises olukorras on tõenäolisem puhtalt pääseda, kui lamellidega. Naastrehvidega jällegi mööda puhtaid tänavaid ja maanteid sõites lihtsalt naastud kuluvad rakendust leidmata ära.
Kui aga sõidetakse 50/50 või enamus juhtudel teedel, kus teeholduse tase pole "tase üks", milleks on väiksemad maanteed, külavaheteed jms, siis igal juhul on turvalisem ja mõistlikum kasutada naastrehve. Naastrehvide (aga ka "pehmema seguga rehvide") eelised tulevad esile ja hakkavad mängima jääl ja kõvaks kinni sõidetud lumel. Lahtisel lumel, paksus lumes või jääst ja lumest puhtal kattega/katteta teel töötavad naastrehvid samamoodi nagu lamellid. Siis on olulisemaks hoopis see, milline on rehvimuster.
Minul isiklikult on siiani olnud suhteliselt kerge teha otsuseid ja kindlalt eelistada talvel ainult kvaliteetseid naastrehve, sest kui sa pead pidevalt sõitma muuhulgas ka mööda külateid, põlluvaheteid, metsateid ja maastikku, ning need külad asuvad tihti sellistes kohtades, kus pole enam elanikke või on ainult suviti suvekodud ja need asuvad kusagil "tsivilisatsioonist lõpmata kaugel", siis pole valikut raske teha.*
* Samal ajal mööda puhast asfalti pikemaid sõite tehes tihti "süda tilgub verd", et "nüüd ma küll sõidan oma naastud välja ja lamedaks".
