Miks me arvame, et venes moonatehased juba ammu kolmes vahetuses ei huuga?
Läänes lihtsalt käib see protsess nagu 90-se vanamehe voodist tõusmine, et suure ägina ja kriginaga ning vastumeelselt.
Näiteks kol Grossberg üles nädal tagasi, et tiibraketid, mis viimati UKR linnadele sadasid, olid juba uustoodang, mitte vanad varud. Ehk siis kuskilt need chipid ja asjad siiski leiti, kuigi meie eeldasime, et "kui Hiina ei anna, ongi kööga".
Lääne mõttekojad lubasid juba mitu kuud tagasi rakettide lõppemist. Praegu on alanud logistika võidujooks ("while amateurs discuss tacticks, professionals talk about logistics") ja kui lääs saaks oma jalad tagumikust välja (asi seisab peamiselt poliitikute taga - armee mürsuvarud on vaja vabalt lasta ja teha sõjatööstusele suur tellimus, et tööd oleks aastateks, küll need tehased ja vahetused ka tekivad, pole vaja muretseda).
Et mingi Rheinmetalli vana praalib, et suudaks 7 korda suurendada, näitab lihtsalt, et probleem on Scholtzi taolistes püksilaskurites, kes pole tahtud/julgenud tellimusi esitada. Kui rahahunnik paistab, küll tööstus selle ära teeb.
Tööstusliku tootmine võidujooksus, kui poliitiline pidur kaob, on läänel vägagi head võiduvõimalused, kui vaadata kogu vene tööstuse praegust olukorda. Seal võib olla isegi selline kooskõlastamatus, et sõjatehastest mobiliseeritakse spetsialiste jalaväe kahurilihaks, samal ajal tootmine kannatab. Sest "armee on peamine"

/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.