Eesti ohvitserikoolitusest

[mart2]

Fucs tõmbab siin teadustöid nagu varrukast ja ehk leiab ta ka töö tegevteenistuses olevate kaitseväelaste abikaasada kohta. Kui esimesed peavad olema rauast, siis need teised vist titaanist. ...

Lihtsalt meenutus -
Kui veel tegevteenistuses olin, siis peale üht üritust koju jõudes küsis mul abikaasa - Kas tänapäeva noored ei oskagi kaugemale mõelda kui järgmine nädal?
Ma siis vastu, et milles küsimus?
Abikaasa - Minu kõrval laua ääres istusid noorte ohvitseride kaasad, kes omavahel arutasid, et küll on jama - abiellusid noore ohvitseriga ja lootsid Tallinnasse elama minna, kuid nüüd roteeritakse meest eri kohtade vahel. Kas siis abielludes seda ei teatud?
Mina - Muidugi teati, kuid lükati kõrvale, sest äkki saab teisti ...
Teda olla lolli näoga vaadatud, kui ütles, et abiellus "kõige paiksema elukutse esindajaga" (metsaülem ), kuid elab aastaid koos roteeruva ohvitseriga ...

Meenutuse lõpp.

[Fucs]

ehk leiab ka töö tegevteenistuses olevate kaitseväelaste abikaasade kohta. Kui esimesed peavad olema rauast, siis need teised vist titaanist.

Kaitseväelaste abikaasade ja peredega tegeletakse peamiselt (uuritakse/võetakse sõna/organiseeritakse/tagatakse jne) siis, kui kaitseväelane on missioonil (läheb, on, tuleb jne). Aga ühe aastast 2019 isegi leiab, aga see on vormitud üheks artikliks või peatükiks selles ENG keelses raamatus ning maakeeles leiab sellest vaid tutvustava ülevaate ERR-is.

Uuring tegevväelaste naiste elust: patriotism, iseseisvus ja privaatsuse hoidmine.

Enamus uuringuid militaarperekondade kohta on tehtud Ameerika Ühendriikides. Eestis on neid tehtud vähe ja pigem suunatud teemadele nagu Kaitseväe ülesehitamine vastavalt Eesti vajadusele või Kaitseväe pakutavad sotsiaalsed garantiid.

https://novaator.err.ee/939105/uuring-t ... e-hoidmine

*

Andre Austa
OHVITSERIDE PÕHIKURSUSE KARJÄÄRIMUDELI VALINUTE MOTIVATSIOONI JA TÖÖRAHULOLU MÕJUTAVAD TEGURID EESTI KAITSEVÄES
Magistritöö
Tallinn 2017

Eesti Kaitsevägi planeerib aastaks 2022 märkimisväärselt suurendada oma tegevväelaste
koosseisu. Selle muudab oluliselt keerulisemaks asjaolu, et viimastel aastatel ei ole oluliselt
vähenenud ohvitseride kaadrivoolavus. Lisaks sellele kulub organisatsioonil
märkimisväärne ressurss iga uue ohvitseri välja koolitamiseks. Seega ei ole rahaliselt ja
ajaliselt otstarbekas ainult uute töötajate värbamine, vaid tuleb pöörata olulist tähelepanu
olemasolevate tegevväelaste organisatsioonis hoidmisele ja lahkumise ennetamisele. Selleks
annab võimaluse motivatsiooni ja töörahulolu mõjutavate tegurite väljaselgitamine.

Kuigi eelnevalt on uuritud lahkumispõhjuseid, ei ole varasemalt keskendutud ohvitseri
põhikursuse karjäärimudeli valinute motivatsiooni ja töörahulolu mõjutavatele teguritele.
Käesolevas töös läbi viidud kvantitatiivse küsitluse tulemuste analüüsist selgusid erinevad
statistilised näitajad.

Kõrgeimalt hinnati läbikäimise määra (5,60), töö mitmekesisust (4,44) ja töö olulisust (4,44).
Kõige madalama hinnanguga on töö selgus, töö iseseisvus ja tagasiside teistelt, vastavalt
4,19, 3,22 ja 3,39.

Isiklike ja tööalaste väljundite statistilistest näitajatest lähtuvalt oli kõrgeima tulemusega
individuaalse kasvuvajaduse tugevus (5,59), sisemine motivatsioon (5,58) ja sotsiaalne
rahulolu (5,43). Madalaim tulemus oli üldisel rahuolul (4,50), rahulolul palgaga (4,42) ning
rahulolul ülemustega (4,24).

Korrelatsiooni analüüsi põhjal on potentsiaalne motivatsiooni arvväärtus ehk MPS kõige
tugevamas seoses (rs = 0,63) enesearengu rahuloluga. Selle alusel võib väita, et mida suurem
on rahulolu enesearenguga, seda suurem on ka MPS. Võrdlemisi tugev seos oli veel ka MPS-i
ning sotsiaalse rahulolu vahel (rs = 0,45). Seevastu kõige nõrgem seos (rs = 0,30) on MPS-i
ja üldise rahulolu vahel.

Oluline on ka fakt, et rahulolu palgaga (rs = 0,32) oli MPS-iga ainult 0,02 punkti tugevamas
seoses kui üleüldine rahulolu. Seega ei mõjuta ohvitseride potentsiaalset motivatsiooni taset
oluliselt palga tase.

Lähtudes vanusest, olid kõige positiivsemad tulemused 36- 40 aastaste vanusegrupis, kus ei
olnud ühtegi madalaimat tulemust. Vastupidi, nad hindasid teistest kõrgemalt töö selgust,
läbikäimise määra, rahulolu palgaga, töösuhte püsivust ja rahulolu enesearenguga. See on
seletatav asjaoluga, et auastmete välja teenimisel ei ole veel jõutud karjääri tippu (ehk
nähakse endiselt võimalusi arenguks), aga samas ollakse juba piisavalt saavutatud ning
tuntakse ennast oma ametikohustustes kindlalt. Kõige rohkem madalamaid tulemusi oli 41-
45 aastaste vastanute seas, kes ei olnud rahul töö mitmekesisusega, tagasisidega ning neil oli
madal üldine rahulolu, sisemine motivatsioon ja rahulolu ülemustega. Nad on üldjuhul
jõudnud juba oma karjääri tippu, nad muutuvad ümbritsevate tegurite suhtes nõudlikumaks
ning oskavad esitada suuremaid nõudmisi ka kõrgemal ametipositsioonil olevatele inimestele.

Asukohast lähtuvalt olid positiivseimad vastused nendel, kes töötavad Tartus. Neil oli kõige
kõrgem üldine rahulolu, rahulolu palga, tagasiside ning töösuhte püsivusega. Kõige rohkem
madalamaid tulemusi andsid vastajad asukohaga Pärnu.

Võrreldes erinevaid hinnanguid sõltuvalt tööstaažist, selgub, et enim kõrgemaid tulemusi on
rohkem kui 16 aastat teeninud ohvitseride seas. Siinkohal kattuvad kõik vanusegrupist 36-
40 saadud vastuste parimad tulemused, mida võib põhjendada asjaoluga, et paljud on oma
karjääri alustanud kohe pärast ajateenistust. Suurim hulk madalaimaid tulemusi oli 3 kuni 5
aastase tööstaažiga vastanute seas. Nad tunnetavad teistest madalamalt oma töö olulisust, ei
tunne, et saaksid tagasisidet oma tööst või teistelt inimestelt, hindavad madalalt läbikäimise
määra, on kõige vähem rahul töötasuga ning hindavad madalalt oma töösuhte püsivust.

Lähtuvalt militaarvaldkonna iseärasustest ning käesoleva töö uurimistulemustest teen
ettepaneku keskenduda teenistuja enesearengu võimaluste tõstmisele ja töö selguse
tagamisele ning parendamisele (selgemad ametijuhendid).

Käesoleva magistritöö raames viidi läbi üksnes statistiline uuring. Töö autor leiab, et teema
väärib edasist uurimist ning eelkõige oleks asjakohane viia läbi uus uuring fookusgrupis, mis
annaks põhjalikumad tulemused ning võimaluse teha konkreetsemaid ettepanekuid.
10

https://digikogu.taltech.ee/en/Download ... 2c5150f03e

*

Ülekoormus ja ületunnid. Tegeleme sellega aga ... neil päevil ja aastail mõtleme pigem tööaja regulatsioonide kaotamise, mitte nende täitmise peale.

IMHO pidev ülekoormus ja ületunnid, kui need muutuvad n.ö "igapäevaseks" päevast päeva ning aastast aastasse kanduvaks rutiiniks ja normiks, on üks olulisim ohutegur. Kui teenistuja "läbi põleb", siis ta üldjuhul ka organisatsioonist lahkub, erinevalt nt vbl "kuulmise languse" või muude oluliste tervisekahjustustega, toogu ta ise põhjenduseks madalat töötasu, halbu ülemusi, elukoha kaugust töökohast, või mida iganes. Ülekoormusest ja stressist läbipõlenud kodanik üldjuhul ei tunnista ise enne, kui mõni pädev arst on diagnoosi pannud, et ta läbipõlenud on.

Uuringus selgus, et läbipõlemist on keeruline kirjeldada ning seetõttu ka endale tunnistada ja veel vähem sellest teistele rääkida

https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/1 ... a_2016.pdf

Läbipõlemine ja tööstress on erinevad seisundid. Kui tööstressi puhul on tunne, et kogunenud pingeid ja kohustusi on liiga palju, siis läbipõlemisel kaob huvi ja motivatsioon sootuks. Pikaajaline tööstressi all kannatamine võib viia läbipõlemiseni. Stressi oskavad inimesed tajuda ja märgata, läbipõlemist sageli aga mitte.

https://lifekeskus.ee/labipolemine/

Ja IMHO puudutab see just nooremohvitsere (tundub, et ka kadette) ning ohvitserina teenistuse esimesi aastaid, sest "liiga suurest koormusest tingitud läbipõlemise oht" on just neil kõige suurem.

Ma siin viewtopic.php?p=796508#p796508 tõin mõned numbrid välja. Mul pole hetkel aega ega võimalust hakata eraldi süvaanalüüsi tegema ja erinevaid numbreid välja otsima ning liitma ja lahutama, aga nii esmapilgul tundub, et just nooremohvitseride (ja kadettide) seas on ka kaadrivoolavus kõige suurem ja lahkujaid kõige rohkem (vanemohvitseride lahkumise numbreid mõjutab ka teenistuse n.ö "läbi saamine" ja reservi määramine/minemine ja sealt tera sõkaldest eristamiseks tuleks kõvasti ajamahukat tööd teha).

Samas on ka tegevväelaste lahkumine olnud 2019. aastal viie aasta kõrgeim. Aasta jooksul lahkus 299 tegevväelast, mis on võrreldes aasta varasemaga 76 võrra rohkem. Peamisteks lahkumiste põhjusteks 2019. aastal oli pensionile jäämine (37), parem pakkumine väljaspool kaitseväge (35), perekondlikud põhjused (27) jms. Samas moodustavad märkimisväärse osa need tegevväelased, kes oma lahkumise põhjust ei avalikusta (69). Lahkujatega vesteldes tuuakse probleemina esile suurt töökoormust ja töö- ning eraelu tasakaalu püüdmist.

Lahkumiste osas on kõige murettekitavamaks trendiks nooremohvitseride lahkumine, mis avaldab negatiivset mõju kaitseväe arengule pikemas perspektiivis. Kui aastatel 2010–2018 lahkus keskmiselt 21 nooremohvitseri aastas, siis 2019. aastal oli lahkujaid 32.

Kahjuks tundub, et ei ole avalikult saadaval Kaitseväes läbiviidud teadusuuring „Tegevväelase terviseriskide hindamine ja juhtimine — KAHJU“, loeks seda huviga. "Töökeskkonna ohutegurid Eesti Kaitseväes, nendest tulenevad terviseriskid ning kuidas end nende eest kaitsta" viitab sellele teadusuuringule põgusalt ja muuhulgas toob välja:

PSÜHHOSOTSIAALSED OHUTEGURID

Psühhosotsiaalsed ohutegurid on need töökorralduse, juhtimise ja töökeskkonna sotsiaalse konteksti aspektid, mis võivad tekitada töötajale vaimset või füüsilist kahju. Seega võib psühhosotsiaalseks ohuteguriks olla nii suur töökoormus (KAHJU teadusuuringus väitis väga suur osa tegevväelastest, et nad töötavad enam kui 40 tunni nädalas), pingeline töö, kui ka pikalt metsas olek või viibimine välismissioonil, mis ei võimalda perele piisavalt aega pühendada. Kõik need stressorid võivad tugeva või pikaajalise mõju korral mõjutada tervist.

Kuidas psühhosotsiaalsed ohutegurid tervist mõjutavad.

Käitumises võib stress väljenduda alljärgnevas: unehäired, muutused toitumisharjumustes ja alkoholi tarbimises, pere ja sõprade vältimine, häired igapäevastes tegevustes, äärmuslikud reaktsioonid või vägivallapuhangud jne. Esmased füüsilised sümptomid võivad olla: väsimus, peavalu, lihaspinged, seedimisprobleemid. Võimalikud vaimsed ja emotsionaalsed probleemid on näiteks: masendus ja ärevus, ärrituvus või ülemäärane muretsemine, tähelepanu langus, ükskõiksus, keskendumisprobleemid ning tunne, et ei suudeta olukorraga toime tulla ega tulevikuplaane teha ja madal enesehinnang.

Pikaajaline stress võib põhjustada organismi vastupanuvõime langust, depressiooni, läbipõlemist, südame-veresoonkonnahaiguseid, hormonaalseid ja ainevahetushäireid jpm. Lisaks võib tööstress halvendada tööohutust (tähelepanu võime võib olla oluliselt langenud) ning võimendada teiste ohutegurite tervisemõju.

Kui paljude teiste töökeskkonna ohutegurite puhul on võimalik teenistujate kaitseks sätestada piirnormid ning pakkuda väga selgeid tegutsemisjuhiseid ohu maandamiseks, siis tööstressi puhul on olukord keerulisem. Kuna stressi ning sellega seonduva kahju teke sõltub paljudest asjaoludest, peitub tööstressi ja psühhosotsiaalsete riskide ennetamise võti paremas töökorralduses ja juhtimises. Oluline on ka teenistujatele koolituse korraldamine pingelistes olukordades toimimiseks ning vajadusel psühholoogilise nõustamise ja abi pakkumine.

https://mil.ee/wp-content/uploads/2020/ ... tsta-1.pdf

Oma töös puutuvad tegevväelased kokku töökeskkonnast tulenevate ohuteguritega, mis võivad mõjutada nende tervist ja kaitsevõimet. Ohuteguritest olulisemad on laskmisest ja masinatest tekkiv müra, töö eripärast tingitud psühhosotsiaalsed riskid, suur füüsiline koormus ning töötamine välitingimustes. Selle tulemusena võib tegevväelastel tekkida kuulmislangus, vilin või kohin kõrvades, stress ja läbipõlemine, luu ja lihaskonna haigused jm tervisekaebused.

Antud uuringu aluseks on Kaitseministeeriumi rahastatav ning Kaitseväe tellitud projekt „Kaadrikaitseväelaste terviseriskide hindamine ja juhtimine“. Selle raames viidi läbi ulatuslikud töökeskkonna ohutegurite mõõtmised Eesti Kaitseväes ning üle-Kaitseväeline küsitlus, mis uuris tegevväelaste hinnangut oma töökeskkonnale, eneseraporteeritud tervisesümptomeid jms. Käesolevas ülevaates tutvustatakse küsitlusuuringu olulisemaid tulemusi – tegevväelaste rahulolu töökeskkonnaga, kokkupuude ohuteguritega, isikukaitsevahendite kasutamine ning tegevväelastel esinevad tervisekaebused....

...Uuringust ilmnes, et kuigi valdav osa (79,8%) vastanud tegevväelastest on oma töökeskkonnaga rahul, on 20,2% tegevväelasi, kes pole rahul. Kõige
enam rahulolematuid (37,2%) oli mereväes, mida toetavad ka objektiivsed mereväes läbiviidud töökeskkonna mõõdistused, kus ilmnes probleeme nii
liigse müra ja vibratsiooniga kui ka ebapiisava valgustuse, õhutemperatuuri ja ventilatsiooniga.

Erinevused ilmnesid ka vägede sees. Mereväega pea samaväärselt oli rahulolematuid Scoutspataljonis, Suurtükiväepataljonis, 1. jalaväe tagalapataljonis, Toetuse väejuhatuses ning Erioperatsioonide keskuse vastajate hulgas jm. ...

...Negatiivse poole pealt tuleks välja tuua, et pea pooltel vastanutest on vaja hoida kiiret töötempot kogu päeva jooksul, kolmandiku jaoks on töö emotsionaalselt raske ja viiendikul vastanuist jääb sageli puudu aega kõigi tööülesannete lõpetamiseks. Mõtlemisainet annab asjaolu, et uue töökoha otsimise peale mõtleb pidevalt või sageli 21% tegevväelastest ning 29,6% vastanutest mõnikord. Enam kui viiendik muretseb kindlasti või mingil määral teenistuskoha võimaliku kaotuse pärast, kolmandik vastanuist muretseb selle pärast, et töötuks jäädes on neil raske uut tööd leida ning peaaegu pool tegevväelastest muretseb võimaliku üleviimise pärast teise teenistuskohta/teisele ametikohale vastu nende tahtmist.

Uuringus ilmnesid ka teatavad töö ja eraelu konfliktid. Enam kui pool vastanutest tundis, et teenistus võtab ära nii palju aega, et see mõjub halvasti nende eraelule...

...Kõige enam oli enda tervist halvaks hindajaid kadettide hulgas (p<0,05), mida võib seostada suurema õpikoormusega ning ka kohanemisraskustega uue (töö)keskkonnaga...

...Kõige tõsisemateks tööga seonduvateks terviseprobleemideks tegevväelastel tuleb uuringu alusel pidada valusid keha erinevates piirkondades – valu liigestes (21,4% vastanuist), alaseljavalu (26,5% vastanuist) ja kaela-õlapiirkonnavalu (23,9% vastanuist). Suurele töökoormusel viitab ka tööga seostatud seletamatu väsimus ja peavalu (vastavalt 28,2% ja 17,5% tegevväelastest). Enam esines kaebusi sõduritel ja kadettidel ning maaväes (p<0,05), samuti seostasid nad neid sümptomeid enim oma tööga. Viimase 12 kuu jooksul esines oluliselt (p<0,05) enam haigusi, mille tõttu pidid teenistusest puuduma, noorte hulgas ning maa- ja õhuväes ning ka Keskalluvusega üksustes...

...Hindamaks tegevväelaste vaimse tervise seisundit ja nende stressi, kasutati 12st küsimusest koosnevat üldist terviseküsimustikku (General Health
Questionnaire, GHQ-12), mille alusel hinnati ärevuse ja depressiooni sümptomite esinemissagedust viimase nelja nädala jooksul. Selgus, et tegevväelaste hulgas on kergema stressi ja ärevuse sümptomeid 11,5% ning tugevama stressi ja depressiooni sümptomeid 3,3% vastanutel. Enam on stressis kadetid, kellele järgnevad sõdurid ja ohvitserid. Kuigi üksustest on üldiselt kõige suuremad probleemid Keskalluvusega üksustes, on kõige kõrgemad näitajad maaväes Suurtükiväe- pataljonis, kus kergemas stressis on lausa 30,8% ning tõsises stressis 15,4% tegevväelastest. Neile järgnevad Erioperatsioonide keskus ja Luurekeskus, kus on niisamuti kergemas stressis olevate teenistujate tase väga kõrge (vastavalt 20,0 ja 19,0%). Samas, tugevat stressi esineb Keskalluvusega üksustes enim Toetuse väejuhatuses, Kaitseväe ühendatud õppeasutuses ja Sõjaväepolitseis
töötavatel tegevväelastel (vastavalt 5,7%, 5,9% ja 7,1%).

https://intra.tai.ee/images/Kogumik_2016_A5_web.pdf

****

LÄBIPÕLEMINE: ÜHE TEGEVVÄELASE KOGEMUSLUGU
Kaitse Kodu! nr 1 2023. a
https://issuu.com/kaitse_kodu/docs/kait ... s/17869966

[Veiko Palm]

Siin on nii tihe ja kiire andmevahetus, et ei jõua järge pidada. Proovin siiski.

Kriku:
- Eeldus ei ole see, et inimese koormus on selline, et ei olegi võimalik tööd ära teha. Mida ma oma kommentaariga mõtlesin oli see, et inimeste juhtimise töö nö maksimaalset taset ei ole olemas. See ei ole liinitöö, kus teed oma töö ära ja see ongi kõik. Pigem on see selline, et see ei lõpe kunagi otsa. Alati saab teha "natuke rohkem" ja KÕIK head juhid kaitseväes, kellega mina olen kokku puutunud tunnetavad, et nende töö on ebapiisav ja nad võiksid teha natuke rohkem. Petlik tunne enamus inimeste puhul, aga nii see on. Noored juhid tunnetavad seda veel eriti ja pidevalt tahavad rohkem teha. Neid tuleb tagasi hoida. See oli mu kommentaari mõte;
- loomulikult ei paranda infosüsteemid vigast protsessi. Loomulikult ei vähenda infosüsteemid administratiivset koormust ega bürokraatiat. Meil on lihtsalt olnud tegemist eri aegadel arendatud eraldiseisvate infosüsteemidega, mille ühendamine (ehk automaatne andmevahetus) toob kaasa tööhulga vähenemise. Samuti on meil olukordasid, kus infosüsteemid aitavad süsteemist võtta "päris fakte" et vajadusel kõhutunnet toetada või ümber lükata.

Ametikorteritest:
- esiteks ei kaotatud need Jürgen Ligi aeg, vaid hiljem, aga sel pole vahet;
- meil oli kolme erinevat "pinda" - ametikorter, ühiselamu ja kasarmupind. Igaüks neist võis olla tavasilmale korter või üksiktuba. Ametikorter oli seadusandlikult kõige piiravam, Trummi jutt "headest lepingutest" on naiivsuse ülim tipp, ma ei jõua praegu detailidesse minna, las jääb siia;
- kõige olulisem sõnum on see, et ametikorterite kaotamisega ei kadunud ära riigi poolt pakutav elupind rotatsioonide toetuseks! Tunnistan, et minu kommentaar väärkasutustest oli ebaõnnestunud ja see, nagu ma ka ütlesin, ei olnud põhjus ja põhjendus ametikorterite kaotamiseks. Ametikorter lihtsalt ei toetanud rotatsioonisüsteemi. Enamus ametikrotereid EI OLNUD Tapal, Jõhvis või Võrus, vaid ikka Tallinnas ja ka Tartus. Keskmine ühes ametikorteris elamise aeg oli nende kaotamise hetkel ca 10 aastat, mis näitab, et need ei toetanud rotatsiooni;
- meil on ikka ühiselamud ja kasarmupind. Alles ööbisin paar nädalat Tapa uues tegevväelaste "kasarmus". Kloostrist (olen ka seal elanud) on see ikka valgusaastate kaugusel.

Ah jaa, hea isonts, Sa kas ei loe teiste teksti või on minu postitused nii segased, et neist ei ole võimalik aru saada. Küsi siis täpsustust.

[Kriku]

See on õige, et maksimaliste tuleb hoida.

[isonts]

Mis värk teil selle poliitikaga ikkagi on? Ja jälle teab keegi, kus asuvad minu munad
Muuseas, ka mina olen 2 aastat Kloostris elanud. Ülejäänud 3,5 aastat Tapal teenides elasin teistes ühikates. Ei ajanud jooma. PSÜna elasin ka üle aasta ühikas, ikka ei hakanud jooma.

Me oleme tsiatsungõlmal maa all blindaazis ka elanud. Oli tore. Omas ajas ja ruumis. Oleme ka aastaid lihtsalt kasarmutes elanud. Oli ka tore. Siiralt. Kasarmusse ja ühikasse pruuti ei too? Ilmselt ei tohi õhtul peale trenni pudelit õlutki avada.

Klooster muidugi on naljanumber. Isegi Randla tn ühikas on selle kõrval nagu 5* hotell. Ma loodan, et pioneerid on oma arvutused juba ära teinud.

Mõlemaid on vaja. Korterid, ühikad. Või kompensatsiooni meede. Kui pere kaasa võtad siis makstakse eluaseme rent kinni. Tapal on see üks summa, tallinnas teine. Välistenistuses elavad ilmselt kõik eramutes? Kõik makstakse kinni. Keegi ei küsi midagi.
Kus kohast raha võetakse? 2 milli transpordi asemel aastas saab 2000 korterit rentida kui rent/kommunaalid jäävad 1000 euro sisse. Ma usun, et mingi osa on nõus inimene ise panustama. Vanasti tasus korteris elav inimene ise kommunaalkulud kinni.

Transport. See ja iga järgmine aasta kulutamine 2+ milj inimeste transpordiks Tartu - Jõhvi, Tallinn - Tapa, jne marsruutidel.

Mis te üldse veate neid inimesi edasi tagasi igapäev. Mainiste, et kõikidel on ühiselamukoht tagatud?
Kui neid busse ei käiks siis oleks vähemalt kedagi , kellega Tapal õhtul mõned õlledki teha. Nüüd kui kell kukub põgenevad kõik sealt nagu prussakad valguse eest. 1630 ei ole enam lauatelefoni pealt ühtegi inimest kätte võimalik saada. Nõostnäkku kohtumisest pole mõtet rääkidagi.

ÜFTi mitteläbimise eest vabastatakse teenistusest juba aastast ... 2016 kindlasti.

Siis olite ise PS ülem ja kirjutasite KK alla? Ühe korra hiljem J1 tegi vea selle KK`ga. Mina teie asemel väga veendunud ei oleks, et ka 2016 JOKK oli.

Rotatsioonid on paratamatud. Veidi vajalikud aga peamiselt paratamatud. ...

On vajalikud muidugi. Paraku taristu ei toeta seda. Ega ilmaasjata pole Tapal ekstra madratsid kabinetis kapi taga. Vahel ei jõua orjabussi peale.

Ja ma tõesti ei saa aru sellisest asjast, kui kellegile õeldakse, et nüüd Tapale minek ja protseduurikasse laskumata on lõpptulemus see, et mees on reservis. Need on kindlasti erandid. Aga on tulnud ette ja ohvitseridega, kellesse on KV meeletult panustanud arvestades aegaja vahendeid koolitustele ja erialaväljaõppele. Kui juba arvestada palju rahaliselt on kahju tehtud siis võiks nagu kriminaalsasja algatada. Kümmnetes tuhandetes eurodes maksumaksja raha kirjutakse hetkegi mõtlematta korstnasse. Pahhh ja valget suitsu tuleb....

Eluase. Lisaks sellele mis Palm kirjutas - see oli ebavõrdne. Jõhvis polnud piisavalt kortereid. Võrus ka mitte. Talinnas aga ei huvitanudki tihti see "korter". Siia tuldi elama pensionini. Otsus oli: anname kõigile ühika toa, hoiame palgad 130% riigi keskmisest, kinnitame rotatsioonid vähemalt 1/2 aastat ette, lubame paindlikku tööaega. Ka mulle see ei meeldinud. Mitte isiklikult vaid ülemana. Kuid täna tundub see mulle ausam, võrdsem, KVle lihtsam ... nagu Eesti meditsiin - kõige tõhusam maailmas, ainult et patsiendile ei meeldi eriti.

Teie ise tulite ka Tallinnasse. Kas tuliti elame pensionini? Täna te ühiselamus ei ela?

Minu loogika ytleb, et kui midagi ei ole piisavalt siis tuleb juurde soetada. Soomukeid ka kõigile ei jagu. Mis saab siis nüüd?

Täna ma sõidan vahepeal nendest kaitseväe majades mööda. Mulle küll tundub, et mõni neist on tühi. Ja kuuldavasti olid ka korterid müügis.
Ja riik paraleelselt arendas üürimajade programmi? Ehk oleks saanud maju pigem juurde ehitada?

Palgad. Eesmärk on hoida neid 130% üle Eesti keskmise ja personalikulud tervikuna 1/3 kaitseeelarvest. Võime siin rääkida, et tuleb raua arvelt rohkem maksta

Mina pole õige inimene palga teemal sõnavõtma. Minu jaoks oli OK. Samas kui te ei suuda mõnele õiglast palka maksta siis võtke koormust maha. Mingi närutamine käib kogu aeg. Igat senti pevad inimesed käima välja nõudmas. Mingid trikitamised ja nipitamised õppuste rahadega ajas mind eriti tigedaks. PS planeerib õppuste eelarvet ja kooskõlastab kõikide struktuuriüksuste õppuste eelarve. Iga pea loetakse üle ja raha läheb taha. PS on õppusel ja saab nii nagu ettenähtud ja kusagil struktuuriüksuste personali osakonnad ökonoomitavd nii, et tatt ninast väljas. Allüksuste ülemate põlvejäled on uste taha sisse kulutatud. Lisaks veel see, et kompenseerida väikest palka teeme usinalt õppusi. Mis krdi asi see veel on? Skaudid kergitavad kaabut ilmselt, kui nad ainult astmepalka peaksid saama?

Väga halb ja keeruline aeg on täna, aga minul on küll mulje jäänud, et brigaad kolis ammu justkui polügonil kuhugile kaevikusse sisse või elab vahelduva eduga staabi soomukites. Allüksustest ei hakka rääkimagi. Mõni ilmselt ootab pikisilmi, et võiks juba sõda peale hakata saaks lõpuks hinge tõmmata ning orkil peakolu sisse lüüa.

Väärtustamine muul moel.
Meditsiin ja hambaravi. Tasuta. Arstid ja insenerid maksavad ise.
Täiendusõpe ja tasemeõpe ... ei tohiks vist olla küsimus.
Tunnustamine ja tulemustasud. Igal tähtpäeval allkirjastan ma paki ergutusi, hinnalisi kingitusi, teenetemärke. Tulemustasu makstakse minu teada aasta kestel ja tihti aasta lõpuski. Kui hästi vahetud ja otsesed ülemad seda korraldavad on iseasi. Ma tean aga oma kogemustest, et eristamine on paras "veristamine". Aga inimeste väärtustamine toimub. Loomulikult need, keda just kui vähem väärtustatakse, protesteerivad.

Me pole veel kuulnud valitsuse uutest kärbetest. Tibusi hakatkse vist seekord sügisel lugema. Enam pole ühtegi bändi ka mida laiali saata.
Ma soovitan igaks juhuks ennast väeosa hambaarsti juurde juba täna aeg kinni panna. Eile just lugesin, et KL juba tahab uude seadusesse sisse kirjutada, et meditsiinilist läbivaatust võrdsustab ka see asi, mida sinuga tehakse siis kui juhilubasi pikendad. Meenub kogemus kui perearsti õde pistis pea uksevahelt välja ja küsis teenustasu 100 krooni(vist) ja ulatas siis pärast sealtsamast ukse vahelt tõendi.

Tunnustamine ja tulemus tasu. Viimastel aastatel oli minu arust väga positiivne see, et enam ei määritud kogu palgaeelarvest ülejäänud raha kogu kaitseväe peale võrdselt laiali. Mehed, kes oli väärt said ka vääriliselt tasutud.

Miinusena näen seda, et novembris ei mäletanud enam keegi seda mida sa tegid aasta alguses või esimese poolaasta sees. Kindlasti jääd ilma kui juhtud oma vahetu ülema tundeid riivama mingil moel enne kk. kinnitamist.

Ja kui enne novembrit olid juba kursusel või missioonil, siis võisid esimesel poolaastal vaeva näha nii, et ninast veri väljas, aga tulemustasu KK kirjutamise ajal olid nähtamatu mees.

Õigem ja õiglasem on, et olgu tegu ja kohe ka tulemustasu. Mida te venitate seda novembri kuuni? Muidu avastate, et detsemriks ei jagu palgafondi?

Ja muidugi härrad, kellel lisatasu ja preemia oli ilmselt juba palgajuhendisse sisse kirjutatud. Pigem üllatas, kui neile mõni kuu midagi ei makstud.

Ja vahetud ülemad, kes on maha öelnud: ärge tulge üldse küsimagi lisatasu, nagunii ei maksta...

Väga palju muidugi motiveerib see ka, et iga raha saamine on seotud klausliga, et kõik "testid" peavad olema sooritatud. Teed tööd ja näed vaeva, kõik käivad ja patsutavad õlale siis kukukud KT viimasel päeva pea ees kaevikusse ja murrad kämblaluu. Deem, ÜFT jäi enne KT tegemata.

[Kapten Trumm]

- meil oli kolme erinevat "pinda" - ametikorter, ühiselamu ja kasarmupind. Igaüks neist võis olla tavasilmale korter või üksiktuba. Ametikorter oli seadusandlikult kõige piiravam, Trummi jutt "headest lepingutest" on naiivsuse ülim tipp, ma ei jõua praegu detailidesse minna, las jääb siia;
- kõige olulisem sõnum on see, et ametikorterite kaotamisega ei kadunud ära riigi poolt pakutav elupind rotatsioonide toetuseks! T

Siin on minu silmis jätkuvalt pudru ja kapsad.
Huvitab mind eelkõige, mis on ametikorterite süsteemi süsteemist endast tulenev puudujääk, mitte LogK (nemad seda KV kinnisvara toona haldasid) saamatus/tahtmatus/onopojapoliitika/mida iganes, mistõttu seda süsteemi kuritarvitati, samuti ka see, miks neid ametikortereid ehitati Tallinna ja Tartu, mitte aga sinna, kus väeosad on. See, et Tallinna ametikorterites elas tihti kes iganes ja sealt ei tahtnud üürnik peale teenistussuhte lõppu välja kolida, on üldiselt ju teada.

Ja segaseks jääb ka, kuidas ametikorterite puudumine nt Võrus või Jõhvis soodustab rotatsiooni sinna. Et nende olemasolu Tallinnas soodustas inimeste tungi Tallinnas asuvatesse teeninstuskohtadesse (sellel tungil on ka muid põhjusi peale korterite endi) ja ladestumist siin on hästi arusaadav. Aga kuidas soodustab rotatsiooni ametikorterite puudumine perifeerias ja üldine loobumine nendest (st ka tulevikus ei ehitata) näiteks Võrru? Ainus arusaadav loogika, mida ma siin leian, on see, et perifeerias on ka turul olevad korterid palju odavamad kui Tallinnas, järelikult kaotab Tallinn oma atraktiivsuse? Selline põhjus või? Tallinna kallimad kinnisvarahinnad soosivad rotatsiooni?

See, et meil tihtipeale lendab laps koos pesuveega üle parda, pole üllatav. Minu loogika kohaselt saab rotatsioon toimuda ilma suurema vastupunnimiseta vaid siis, kui pakume analoogseid tingimusi Võrus, Virus, Tallinnas ja Paldiskis.

[Veiko Palm]

Trumm, kiire vastus - ka Sinul on natuke pudru ja kapsad. Koos pesuveega ei lennanud laps välja. Selguse huvides ei hakka asja praegu keeruliseks tegema, räägin kõigepealt elamispinnast üldiselt.

Meie kogemus ja faktid osutavad, et tegevväelase rotatsiooni puhul pere reeglina kaasa ei liigu. Pere jääb koju, kus iganes see kodu on. Toimub tavapärane pendelränne - tegevväelane liigub edasi-tagasi, olenevalt asukohast igapäevaselt või siis nädalavahetuseti. Sestap kulub kaitseväel palju energiat (ja raha) transpordi organiseerimisele. Alati on erandeid, aga reegel on ülalkirjeldatud.

Järgmisena tuli välja, et ka ühiselamupind pole eriti populaarne. Ühiselamu on natuke eksitav termin - enamast on see korter, tihti mitmetialine korter. Me oleme ka ostnud/üürinud Tapa-Võru-Jõhvi jne kohtadesse kortereid, kuid ka need pole eriti populaarsed. Miks? Hind - ühiselamu eest peab (vastavalt seadustele) maksma ja kellel seda raha ikka üle on?

Kõige nõutumad rotatsiooni korras on kasarmupind. Jällegi - nimi on ekslik. Kasarmupinna alla kuulub näiteks kolmetoaline korter, kus elavad kaks tegevväelast. Oleme ehitanud kaks uut tegevväelaste kasarmut - Tapa ja Jõhvi, need on äärmiselt populaarsed. Paljuski ka seetõttu, et kasarmupinna eest maksma ei pea.

Kokkuvõttes tundub, et praegu suurimaks probleemiks rotatsiooni puhul on transpordi kulu ja "kasarmu"pinna tagamine. On ilmselge, et rotatsioon ei tohiks inimest vaesemaks teha. Lihtsalt lahendus on (veel) väljatöötamisel.

[Veiko Palm]

Ja veel - ametikorterid on XX sajandi lahendus ja seda üleeuroopaliselt. Ma olen seda päris palju uurinud ja saan samasuguse vastuse igast riigist. Saksamaal (meist palju suurem riik) on väidetavalt 80% ohvitseridest pendelrändajad. Britimaal on trend kasvav. Soomes - kindlasti sama. Põhjuseid on mitu - pendelrännu (suhteline) kiirus, näiteks Tapa-Tallinn on maksimaalselt poolteist tundi. Soovimatus lapsele sundida peale näiteks koolivahetust ning loomulikult see ilmselge - naistel (enamus kaitseväelastest on siiski mehed) on oma karjäär ja ei ole mõistlik ja võimalik kõik lihtsalt iga mõne aasta tagant sinnasamma viskama ja otsast alustama.

[lamba-ants]

Kui neid busse ei käiks siis oleks vähemalt kedagi , kellega Tapal õhtul mõned õlledki teha. Nüüd kui kell kukub põgenevad kõik sealt nagu prussakad valguse eest. 1630 ei ole enam lauatelefoni pealt ühtegi inimest kätte võimalik saada. Nõostnäkku kohtumisest pole mõtet rääkidagi.
...
Ega ilmaasjata pole Tapal ekstra madratsid kabinetis kapi taga. Vahel ei jõua orjabussi peale.

Mis teema nende busside ja kiirelt põgenemisega on? Tapalt käivad rongid Tallinnasse (viimane väljumine 21:52) ja Tartusse (viimane väljumine samuti 21:52) ja sõidavad kiiremini kui bussid. Vaksali juures kohvikus saab ka õlut võtta rongi oodates.

[isonts]

KV rendib bussid. Tuuakse Tallinnast inimesed hommikul kella 0800 väravasse ja kell 1700 võetakse uuesti peale ning viiakse tallinna peale laiali.

[Trips]

Kui neid busse ei käiks siis oleks vähemalt kedagi , kellega Tapal õhtul mõned õlledki teha. Nüüd kui kell kukub põgenevad kõik sealt nagu prussakad valguse eest. 1630 ei ole enam lauatelefoni pealt ühtegi inimest kätte võimalik saada. Nõostnäkku kohtumisest pole mõtet rääkidagi.
...
Ega ilmaasjata pole Tapal ekstra madratsid kabinetis kapi taga. Vahel ei jõua orjabussi peale.

Mis teema nende busside ja kiirelt põgenemisega on? Tapalt käivad rongid Tallinnasse (viimane väljumine 21:52) ja Tartusse (viimane väljumine samuti 21:52) ja sõidavad kiiremini kui bussid. Vaksali juures kohvikus saab ka õlut võtta rongi oodates.

Normaalne kell 23.00 koju ja kell 06.00 kodust välja, pane 1/4 palka ka veel rongipiletite peale. Soovitan akf lambaantusl teha seda iga päev ja kolm aastat järjest. Boonuseks on veel võtta takso Tapa raudteejaamast või kõmpida jala Tapa linnakusse. Või teha linnakusse elektritõuksi laenutus.

[Fucs]

"Ametikorterid" sobivad ilmselt ainult poissmeestele või siis ainult teatud lühikeseks ajaks kaitseväelase perele.
Kui üks noor mees on otsustanud naise võtta (või noor naine mehele minna) ja pere luua, siis ühe esimese asjana hakatakse mõtlema oma enda kodust ja elamispinnast.

Ei ole jätkusuutlik ega vastutustundlik jätta oma pere terveks teenistusajaks "ametikorteritesse elama" ja riigi "almusele", ning alles reservi minnes hakata omale seda OMA kodu soetama. Ühel ilusal päeval ei saa enam nt tervisekontrollist või füüsilisest testist läbi ja mine oma perega siis kuhu tahad.

Lisaks, nagu eespool juba mainiti, tekivad raskused lastega (kui on - lasteaia kohad, koolid jms) ning veelgi enam ei ole Eestis praegustes oludes eriti võimalik abikaasal leida korra või mitu korda omale uues kohas võrdväärset tööd eelmise töökohaga võrreldes (alati on muidugi erandeid) ja lisaks võib selline pidev töökohtade vahetus kriipsutada läbi abikaasa karjääri n.ö. laiemas mõistes.

Oma elamispinna soetamisel võetakse üldjuhul laenu ja seotakse ennast lisaks veel ka laenulepingute, tingimuste ning teatud kohustustega. Tehakse ka muid lisakulutusi oma kodu sisseseadmisel. Eestlane ei ole nagu mustlane ja üldjuhul ollakse üsnagi paiksed, kui juba midagi on otsustatud.

Eks kõige sellepärast

Meie kogemus ja faktid osutavad, et tegevväelase rotatsiooni puhul pere reeglina kaasa ei liigu. Pere jääb koju, kus iganes see kodu on. Toimub tavapärane pendelränne - tegevväelane liigub edasi-tagasi, olenevalt asukohast igapäevaselt või siis nädalavahetuseti.

OT
Mind nõuka ajal, kui autobaasis veoki peal töötasin, saadeti üle kümne korra vene ohvitsere oma perega ümberkolima.
Tühi metallist raudteekonteiner tõsteti peale ja sellega siis sõitsin mõne ohvitseride maja juurde, kus keegi ohvitser jälle rotatsiooni korras kusagile mujale saadeti. Venemaa suurust arvestades, mingi pendeldamine uue töökoha vahet ei tulnud kõne allagi.
Sõdurid tassisid kogu kraami korterist välja ja laadisid konteinerisse. Konteineri viisin raudteejaama kus see kinni pitseeriti ja suure laadimiskraanaga raudtee platvormvagunile pandi. Kui ühest konteinerist oli vähe, siis võtsin teise tühja lisaks peale ja uus ring.

Konteinerid veeti uude teenistuskohta ja seal siis saadeti kusagilt väeosast või autobaasist jälle veok konteinerile järele ning sõdurid tassisid konteinerite sisu uues elamiskohas uude korterisse. Enamus väeosade juures olid kohe eraldi olemas nn ohvitseride majad ehk korterelamud. Linnades oli selliseid maju ka mujal linnas, mitte ainult väeosas.

Sai siis nende ohvitseride ja nende naistega alati ka juttu räägitud, kui sõdurid tavaari tassisid.
Ma ise elasin 16 aastat ühe sellise vene ohvitseride maja kõrval, kuni EV iseseisvuse taastamiseni ja kuulsin ka muul ajal muljeid nendest kolimistest ja ohvitseride erinevatest teenistuskohtadest.

Oli teine riik, teistsugused ajad ja võimalused.
Ohvitseridele ja nende peredele oli tagatud igakülgne riigi poolne abi kolimisel. Lastele olid uues kohas ette nähtud nii lasteaia kui koolikohad kohe (iga selline lasteasutus pidi hoidma teatud arvu kohti sõjaväelaste jaoks reservis). Kuna kõik käisid riigitööl, siis ka abikaasale oli tagatud kohe uus erialale vastav töökoht uues kohas. Kui uus koht oli kusagil karumustikas kus töökohti polnud, võeti abikaasa väeosas kusagil tööle. Neile oli ette nähtud ka mingi rahaline toetus või kompensatsioon või komandeeringutasu, ei mäleta enam täpselt kui suur ja mille jaoks. Ühesõnaga põhimõtteliselt oli ohvitseridele ja nende peredele kõik ette ja taha ära tehtud, pane lips ette, istu rongi või lennukisse ja mine, ilma enda pead millegagi vaevamata... aga ometi polnud mitteükski ümberkoliv ohvitser ega tema abikaasa selle kolimisega kunagi absoluutselt rahul ja kiruti mahlakalt süsteemi nagu jaksati. Eks oma osa siin mängis ka tõsiasi, et Eesti ENSV oli ikkagi "Euroopa" , kus sai teenida ja elada n.ö. valgete inimeste keskel, kuid vähemalt kaks ohvitseri, keda mina kolisin, pidid ümberpaiknema Eesti piires ja üks (kolmas siis) neist pidi minema Leetu, kuid ka need polnud karvavõrdki rohkem rahul kui teised. Ja seda olukorras, kus ära pidi kolima riigi korterist, mitte oma isiklikust elukohast.

Kuid samamoodi rahul polnud ka need, kes siia tulid. Sai ka vastupidistel kolimistel osaletud (ja ohvitseride majas, mille kõrval elasin, koliti pidevalt nii sisse kui välja).

Lisaks kasutasid valdav enamus nõuka ohvitsere (aga ka prapporid) mööda ilma (no meil siin näiteks Eesti või ka isegi Baltikumi piires) ringi liikudes väeosa transporti või lausa isiklikku väeosa poolt antud sõidukit koos juhiga ja kulud oma isiklikule transpordile või kütusele olid lähiruumis pendeldamisel olematud. Näiteks osad sõitsid Tapale iga päev tööle nii Rakverest kui Kundast väeosa poolt personaalselt eraldatud sõiduvahendiga. Oli muidugi ka oma Moskvitši või Žiguliga pendeldajaid, kuhu valati raudpolt kindlalt sisse kroonu kütus vaatamata kütuse olematule hinnale. Oli ka üksikuid, kes mingil ajal niiviisi sõitsid Rakverest Sillamäele ja Tartusse.

Seega ilmselt, ükskõik kui palju sa ka ette-taha midagi ära ei teeks ja kuidas ka ei soosiks, siis ega sellise sunniviisilise ümberkolimisega pole vist keegi kunagi rahul ja see rahulolematus on ka inimlikult mõistetav. Ja seda vaatamata sellele, et erinevalt Eesti KV kaadrist, kes halvimal juhul peab kolima ühest Eesti otsast teise, kus vahemaad on Venemaaga võrreldes olematud ja teedevõrk hea, pidid nõuka ohvitserid omale elukutset valides sellega kohe (ja kõvasti rohkem kui EKV-s) arvestama, et sind võidakse iga hetk koos perega ümberpaigutada Saksamaast Kamtšatkani.

Ei midagi uut siin ilmas.

Vabandust OT heietuse eest.

[Kapten Trumm]

Ja veel - ametikorterid on XX sajandi lahendus ja seda üleeuroopaliselt. Ma olen seda päris palju uurinud ja saan samasuguse vastuse igast riigist. Saksamaal (meist palju suurem riik) on väidetavalt 80% ohvitseridest pendelrändajad. Britimaal on trend kasvav. Soomes - kindlasti sama. Põhjuseid on mitu - pendelrännu (suhteline) kiirus, näiteks Tapa-Tallinn on maksimaalselt poolteist tundi. Soovimatus lapsele sundida peale näiteks koolivahetust ning loomulikult see ilmselge - naistel (enamus kaitseväelastest on siiski mehed) on oma karjäär ja ei ole mõistlik ja võimalik kõik lihtsalt iga mõne aasta tagant sinnasamma viskama ja otsast alustama.

Ma ise arvan, et üks peamisi põhjusi, miks pered kaasa ei tule, on tegelikult olematu elukondlik infra enamikes kohtades, kus KV peajõud täna asuvad.
Ja pole Soomes ka väga teisiti. Parola on näiteks oma sisult umbes analoogne koht Taara linnakuga. Pisike asula kõrval ja siis tükk tühjust enne Helsinkit. Uppiniemis on mingi elurajoon juba baasi territooriumil, titemammad jalutavad oma kärudega seal mööda baasi. Santahamina on juba põhimõtteliselt Helsinki.

Kõik käib Tallinnas või Tartus, lapse (eliit)koolid, vaba aeg ja meelelahutus, tutvusringkond jne. Ma olen näiteks Paldiski linnas üsna tihedalt. Täielik vene küla. Käisime laupäeval Paldiski linna aastapäeval, taustal tümpsus russkoje disko, 10% mehi kandis triibulist särki jne jne. Ilmselt koolid ka just lõpueksamine top 50s pole, vabaajakohtadest on paar alkoholi kummutamise kohta ja ongi kõik.

Ainus suurem pluss, et korter maksab Võrus või Jõhvis (ka Paldiskis) palju vähem kui Tallinnas. Aga päris kindlasti on tung teenistuskohtadele Tallinnas palju suurem kui näiteks Jõhvis.

[Kapten Trumm]

Oli teine riik, teistsugused ajad ja võimalused.
Ohvitseridele ja nende peredele oli tagatud igakülgne riigi poolne abi kolimisel. Lastele olid uues kohas ette nähtud nii lasteaia kui koolikohad kohe (iga selline lasteasutus pidi hoidma teatud arvu kohti sõjaväelaste jaoks reservis)

Vene naised on/olid palju leplikumad ja Venemaa üldises vaesuses oli toona ohvitseri amet siiski ühiskonnas natuke kõrgemal positsioonil kui meil täna.
Ja toona oli ka kombeks lüüa rohkem kandu kokku ja vähem vigiseda. Loemaa näiteks kirjutab, et polgukomandöriks minek eeldas sõitmist Moskva lähedasest Tverist kuskile Kaukaasia konkureetsesse kolkasse - ja naine lastega tegi selle konkreetselt kaasa. Antud isiku puhul siis oli rotatsioon marsruudil Lutsk (UKR-s)-Monino (Moskva ligidal)- Tver (Moskva ligidal) - Gruusia. Ja tegu oli seal kiitusega lõpetajaga, keda päris Habarovski kraisse ei saadetud.

[Kriku]

Heakene küll, aga väga kipub teemast kaugele minema see jutt. Ma olen nõus, et elukondlikud probleemid on osa tuleviku väljavaadetest, mis kindlasti mõjutavad haridusevalikut, aga tundub, et siin teemas võiks neile ikkagi joone alla tõmmata.