Stsenaarium: sissid invasiooni vastu

[kert122]

... kus on stingeritega ja TT relvadega varustatud väikesed grupid(2-4 meest), hulgaliselt miinivaritsusi, snaipreid ja mida kõike toredust.

Ok ilus mõte, aga mõtleme veidi:

1. Mis on KL liikmete % kellel relv üldse kodu saadud?
2. Stingerid ja TT relvad on ka külmkapi taga kellelgi jah? Miinid ka või?
3. Mis Te arvate, et kas mobilisatsioon käivitatakse pigem varakult või pigem jäädakse hiljaks - et millal see mant siis laiali jagataks teoreetiliselt?
4. Mis Te pakute, et juhul kui mop-iga on nt veidi hilja peale jäädud ja reaalne rünnak tuleb ikkagi veidi üllatusena - et kas siis on varustuse hoiustuskohad veel puutumata vaenlase poolt?

Ei taha kuidagi motti alla tõmmata, vastupidi - veel on praegu aega, et asju paremini läbi mõelda ja vajadusel muuta.

aga see mõte ongi ju hüpoteetiline, kui see oleks täna ametlik võitlusviis, siis mis takistaks sellise võime arendamist?
aga mõtleme:

1. mis see KL siia puutub üldse, kui me räägime unistuste maailmas sissimisest, kui ametlikust sõjapidamise viisist, strateegiliselt mõeldes, kõigepealt eesmärk ja siis kuidas saavutada, kui tahe on, siis saab, sommid ju saavad, neil pole kaitseliitu olemaski.
2. ma räägin ala ettevalmistamises ja peidikute võrgustikust, mitte külmkapist.
3. ma kahtlustan, et mopiga jäädakse hiljaks, vastase rünnak peab täitma mitut kriteeriumit, üks on üllatus ja selleks petetakse ja eksitatakse, vähemalt üritatakse.Mant viiakse peidikutesse täna, mitmes jaos, erinevates klassides eraldi, plahvatav osa viimasena.Aga ühene vastus, rahuajal viiakse.
4.väga hea küsimus, defineeri varustuse hoiustuskoht, kas sa mõtled mingit keskladu? raketirünnaku üks esimesi sihtmärke, kui varustus on viidud narva maakitsusele ja sajas peidikus, siis ma loodan, et enamus on puutumata, sest nende asukohad loodetavasti ei ole teada, sissid viivad ise rahuajal ja viivad selliselt, et infot teavad vähesed.

siin oleks jube hea koht mõelda, kuidas lahendusi genereerida, mitte pessimismi laotada.

[Kriku]

Ma ei usu hästi. et näiteks Saaremaal oleks liikursuurtükke ja/või HIMARSe.

Saaremaa on natuke ise teema. Kui vaenlane on jõudnud mandrilt Saaremaale, siis on sõda põhiosas kardetavasti juba läbi. Kuidas valmistuda stsenaariumiks, et vaenlane alustab sõda dessandiga Saaremaale ja kui realistlik see olla võiks, on hoopis ise teema. Nii vähe kui mina olen aru saanud, on sisside tegevuse strateegiline mõte häirida vaenlase kommunikatsioone, juurdevedu ja juhtimist. Olukorda, milles vaenlase juurdevedu Mandri-Eestisse toimub Saaremaa kaudu, kujutan ma ainult suurte raskustega ette.

Üksikvõitleja/tulejuht tellib tuld kõigele, mis üritab edasi liikuda, siss varitseb kõrge väärtusega sihtmärke

Sellest ei saanud aru - et miks see nii peaks olema.

[kert122]

minu mõte on, et üksikvõitleja ei paikne sellises sügavuses, kus siss paikneb.
Ehk siis, kui suur on tõenäosus, et üksikvõitleja näeb brigaadi juhtimissoomukit või mingit LEER3 kamassi, tal on veel side tuletoetusohvitseriga ja et see ülesanne oleks Kõu ulatuses vs siss vajutab õigel hetkel nuppu, kui HVT mööda sõidab ja kaob pildilt mõneks ajaks.
see on vahe ja kasu.
arvestame, et varitsusi on üleval palju ja paljud varitsused ei teegi pauku, sest sihtmärki ei tulnud, paneb oma varitsuse kokku ja läheb uuele alale.

[Kriku]

minu mõte on, et üksikvõitleja ei paikne sellises sügavuses, kus siss paikneb.

Ma küsin siis teisiti. Miks peab siss ise miinivaritsust korraldama kaudtule peale tellimise asemel? Kaugluureks piisab lahingpaarist või lausa üksikisikust, varitsus eeldab jagu või rühma.

[kert122]

minu mõte on, et üksikvõitleja ei paikne sellises sügavuses, kus siss paikneb.

Ma küsin siis teisiti. Miks peab siss ise miinivaritsust korraldama kaudtule peale tellimise asemel? Kaugluureks piisab lahingpaarist või lausa üksikisikust, varitsus eeldab jagu või rühma.

Sest sissil puudub turvaline ühendus suurtükkidega, ja suurtükkide tuleulatus pole piisav.Saame riskida ja ühenduse luua, aga me ei lahenda tuleulatust, ja tegelikult Leeri äralaskmise jaoks ei lahenda ka kaudtule täpsust, kui me just excaliburitest või himarsidest ei räägi, miin on oskaja sissi käes ju suhteliselt täpne ja odav.

Me ei räägi klassikalisest käsitulirelvade varitsusest, vaid miinivaritusest, kus jahitakse HVT-d.
kui hvt jahtimiseks läheb, siis rühm jaguneb suurele alale laiali ja paneb välja näiteks kuni 12 varitsust, ütleme 20*20km.
nad ei maga kõhud püsti lageda taeva all, nad varjestavad ennast, nad on hajutatud, ja soojusjäljed ei ole nii suured, et neid oleks kole lihtne kohe leida. Juhtub, et leitakse, ja sinna saadetakse mingi tulelöök, üks paar on kutu, 11 varitsust jääb endiselt.

ja see oleks rühm, aga kui seda teeks kompanii, oleks veel ägedam.
Narva maakitsusel ei saa eriti hargneda ka vastane, märgala ja kehv teedevõrk ka.

Või siis, ma küsiks nüüd niipidi, et miks mitte sissindust arendada?
soomlased näevad mõtet ja kasutegurit, tasuks kriitiliselt ju mõelda, et millistel põhjustel meie ei näe mõtet?

[Kriku]

minu mõte on, et üksikvõitleja ei paikne sellises sügavuses, kus siss paikneb.

Ma küsin siis teisiti. Miks peab siss ise miinivaritsust korraldama kaudtule peale tellimise asemel? Kaugluureks piisab lahingpaarist või lausa üksikisikust, varitsus eeldab jagu või rühma.

Sest sissil puudub turvaline ühendus suurtükkidega, ja suurtükkide tuleulatus pole piisav.Saame riskida ja ühenduse luua, aga me ei lahenda tuleulatust, ja tegelikult Leeri äralaskmise jaoks ei lahenda ka kaudtule täpsust, kui me just excaliburitest või himarsidest ei räägi

Ma saan aru, et selleks me NATO-s olemegi, et saaks neist rääkida?

Kui kaugelt üldse saaksime turvaliselt sidet pidada?

miin on oskaja sissi käes ju suhteliselt täpne ja odav.

Nõus, aga sisside rühm või kompanii ei ole odavad.

[kert122]

see on ka mind huvitanud, mul tekiks kohe küsimus, et millega võrreldes, ilmselt kallim, kui jalaväerühm, see on ilmselt küll tõsi jah.
kui oskaks hinnata tõenäosust, kui palju kahju keskmiselt teeks konventsionaalne jalaväerühm ja kui palju kahju teeks sissirühm vastasele.
ehk siis tasuvusarvutus

muidugi on miinuseid, kui me tahame, et vastase ew sisse kätte ei saaks, on sidepidamisviisid väga ajakulukad, ja info vananeb kiirelt, selles mõistes on võibolla tõesti tegu iganenud võitlusviisiga tänapäeval.Kas meie EW võimekus suudab vastase EW maha karjuda, me ei tea, võime vaid spekuleerida, ega nad siia seda rääkima ka ei tule ilmselt.Aga võimalus, et vastane suudab Narva maakitsusel side maha suruda, on ju olemas, mis siis saab? Kuidas siis tuld juhime, oleme siis sissid või mitte.
Kui sissidele anda raamkäsuna,aktiveerida ja hoida nädala jooksul 100 miinivaritsust selles maakonnas, hvt-de nimekiri näppu, ja käsuga anda ka lõpuaeg ja koordineerimisjuhised, siis teoreetiliselt võiks see võitlusviis olla tõhus, üksus läheb ja hajub ära ja tuleb pärast tagasi, olgu siis side maas või mitte.

[Kriku]

Traditsiooniline rühm ja sissirühm tegutsevad nii erinevates olukordades, et võrdlus on väga raske. Mind huvitab, kui tasuv oleks sisside rühmaga võrreldes kaugluurajate lahingpaar, mis suudaks ATACMS-idele koordinaate toota.

[kert122]

päris hea küsimus, eks seda saaks teoreetiliselt arvutada skoori järgi, palju see lahingpaar suudaks tuvastada ja edastada, mis on rakettide ja kasutatud üksuse kulud, palju on saagi hind vs siis sama sissidega, aga ega me vist saagi seda teadma, kuigi mind huvitaks ka see.

[Juhani Putkinen]

Kuidas valmistuda stsenaariumiks, et vaenlane alustab sõda dessandiga Saaremaale ja kui realistlik see olla võiks, on hoopis ise teema.

Saaremaa on strateegilise tähtsusega ala. Kui Venemaa vallutad Saaremaa ja paigutab Saaremaale pikamaa õhutõrje ja pikamaa laevatõrje - siis mandri-Eestile on VÄÄÄÄGA raske appi tulla.

[Juhani Putkinen]

sisside rühm või kompanii ei ole odavad.

Väidetavalt Eesti Maakaitsel on 20 000 sõdurit olemas. Kas oleks eriti suur lisakulu kui näiteks 1000 nendest maakaitsjadest varustatakse ka distantslõhkeseadmete ja miinidega?

SecureChat side nendel peab nagu nii olema. SecureChati õlakottikomplektiga saaks ka initseerida miine. Miinide juurde oleks vaja hankida odavad lõhkevastuvõtjad - hinna suurusjärg 100 euri. Igal miinil oma individuaalne väga keeruline parool.

[Kriku]

Kuidas valmistuda stsenaariumiks, et vaenlane alustab sõda dessandiga Saaremaale ja kui realistlik see olla võiks, on hoopis ise teema.

Saaremaa on strateegilise tähtsusega ala. Kui Venemaa vallutad Saaremaa ja paigutab Saaremaale pikamaa õhutõrje ja pikamaa laevatõrje - siis mandri-Eestile on VÄÄÄÄGA raske appi tulla.

Ei vaidle vastu, aga Saaremaa oleks suurelt jaolt siis ikka rinne, mitte tagala. Strateegiliselt kõige olulisem oleks torpedeerida (nii otseses kui kaudses mõttes) juurdevedu Saaremaale, mitte Saaremaal. Nagu Ukraina jaoks on esmatähtis ära lõigata Krimmi ühendusteed, mitte häirida transporti Krimmi sees.

Muidugi ei ütle ma mitte midagi uut, aga uute võimete arendamise diskussioon peaks lähtuma mingist strateegilisest nägemusest, kuidas asjad võiksid minna.

[ruger]

Ma ei ole nii pessimistlik kui ehk postitusest välja luges aga lihtne ja kerge see olema selgelt ei saa. Võimalik vastane on õppinud mitmetest sõdadest, kuidas tekkivat vastupanutegevust identifitseerida ja selle vastu võidelda. See, mida tehakse VP-s(vastupanuliikumise) osalejate ja riigistruktuuride ning nende lähedastega, peaks olema kõigil selge. Selge, et ka sissitegevuseks peab ettevalmistusi tegema ja väga palju läbi teemasid mõtlema ning harjutama. Vastase EW võimekust ei saa alahinnata. Ning tule ja mõõgaga siia tullakse. Juhul, kui tullakse siis tuleb esimesest meetrist alates tuli peale anda. Peidikud ja side pidamine peab olema ette tehtud ning planeeritud. Seda nii allüksuse-lahingpaari-grupi kui kõrgema-rühma-kompanii-ja VP juhtstruktuuridega. Samuti võimalus nagu UKR-l anda teatud sidekanalitele vihjeid, mida siis kontrollitakse, kui pole enam vahepealsete struktuuridega ühendust.

Okupeeritud aladel tegutsemine on muidugi väga keeruline. See, mida me Ukrainast näeme siis seal on riigil sügavust, millega meil arvestada ei saa. Samas ka venemeelsust väga palju. Mida meil kindlasti kordades vähem. Aga ka meil on riigis pettunuid ning tegelasi, kes poolt vahetavad. SA ajal ei saa paljudega arvestada, kuna ei tea nende käitumist ja suhtumist. Samuti on siis paljud inimesed, kellega eelnevalt oli arvestatud, kadunud või kinni võetud ning ei vasta enam. Või siis ise hoopis pakku läinud kuhugi, millest infot pole. Samuti pole neile siis enam külla võimalik minna, sest ei tea ju kas ootavad kolmetähelised varitsuses või muud ZV tegelased täitorni ja viltidega. Side-nii kõrgemate, kui madalamate struktuuridega on suhteliselt kriitiline, sest HVT ja muud sihtmärgid tuleb ja peab keegi kaardistama ning eelinfo andma madalamatele tasemetele.

Peame ka arvestama sellega, et vastane saab mingi hulga VP side vahendeid ning inimesi kätte. Või siis mõni inimene lihtsalt murdub või murtakse. Samuti võib osa VP seltskonda kohe vahele jääda kogu temaatikaga. Selle tõttu peab SA aja sidega väga täpselt ja ettevaatlikult arvestama. Niisama lihtsalt tee äärde miini panemine peab väga täpne olema. Burner telefonid ja muu info vahetus peab olema algselt kokku lepitud ning läbi testitud. Kuna selgelt salvestatakse kõnesid siis hakatakse mingitel juhtumitel ka eetrisse tuleva telefoni kõnetuvastuse järgi isikuid kokku panema.

Õpime loodetavasti UKR sõja kogemustest.

[Juhani Putkinen]

tee äärde miini panemine peab väga täpne olema

M14 külgmiin umbes 25 m teest kaugemal, see kaugus pole kriitiline. Orientiiri suhtes täpselt ja ka täpselt suunatud. Paigutamisel pole vaja kasutada sidevahendeid. Mul on oma meetod kuidas see kõik toimub.

[kaur3]

Värske "Suomen Sotilas" kirjutab sissinduse seisust Soomes. Küsimärk on igatahes sissejuhatuse lõpus. Seda artiklit oleks kindlasti huvitav lugeda ka siinse arutelu valguses https://suomensotilas.fi/2023/09/05/sis ... tuleminen/

Lugesin paywalli taga oleva kogu artikli läbi. Artikkel algab tõdemusega, millest kirjutas Palokangas 2022. aastal, et arendustöö sissindusega lõppes 1980. aastatel. Tollal oli tegemist (vabandan väljendi pärast!) nö säästusõjaga, sest sissidele anti nö odavaid relvi ja taktika pöörles relvade osas paljuski miinide ümber. Nendeni ei jõudnud nt kallid ATGM-id. Artikkel jätkab Ukraina sõjas nähtud relvade väljapakkumisega. Nt Switchblade 600, kommertsdroonid jne. Lugu lòppeb küsimusega - kas sissindus naaseb? Loodetavasti annab mõtteainet Ukrainas kogetu, kus GMLRS rakette suutsid/suudavad venelased segada. Soome on oma M270 jaoks ostetud GMLRS rakettide hulga poolest vist maailmas peale USA-t 2. kohal ja tänases Soome sõjapidamisviisis on neil oluline roll. Kes likvideerib segajad? Yti kaugluurajad või kohalikud sissid? Millega? Ootan huviga asjatundjate vastukirja järgmises "Suomen Sotilas" numbris.

Kol-ltn Palokangas veab Soome Maakaitse Kõrgkoolis uurimksgruppi nimega The Unconventional Warfare Study Group/ Epätavanomaisen sodankäynnin tutkimusryhmä. Nad andsid äsja välja artklite kogumiku, kus muu hulgas kirjas kurb tõdemus sissitegevuse rollist Soome sõjalise kaitse plaanides.

Sotateknisen kehityksen sekä uhkakuvien muutosten myötä sissitoiminnan teoreettinen ja käytännön kehittäminen jäivät 1990-luvun kuluessa hiljalleen muun sotilaallisen kehityksen varjoon. Näkyvin todiste sissitoiminnan hiipumisesta lienee se, että sissitoiminta käsitteenä ja taistelumenetelmänä alkoi vuosituhannen vaihteessa vähentyä suomalaisesta sotataidosta ja lopulta hiljalleen kadota kokonaan ohjesääntö- kirjallisuudesta vuosien 2003–2006 kuluessa. Sissitoiminnan ja -taktiikan häviämiseen suomalaisesta sotataidosta liittyy monia käytännöllisiä tekijöitä, mutta osin tunnesidonnaisiltakin vaikuttavia perusteita. Perussyy sissitoiminnasta luopumiselle on liitettävissä sissijoukkojen, lähinnä sissikomppanioiden ja erillispataljoonien, asteittai- seen poistamiseen perustamistehtäväluettelosta. Viimeistään 2010-luvulle tultaessa Suomen kansainvälispoliittisen aseman muuttuminen, Neuvostoliiton hajoaminen ja sitä seurannut puolueettomuuskuvan voimakas muutos sekä monet muut tekijät ei- vät enää edellyttäneet sotilaallisen maanpuolustuksen olevan samanlainen kuin esimerkiksi 1950–1970-luvuilla. Sissitoiminta on 1990-luvun alusta lähtien taistelumenetelmänä siirtynyt yhä enemmän rajavartiolaitoksen rauhan ajan koulutusvastuulle.

https://www.doria.fi/handle/10024/186335