Mul on midagi olulist öelda. Siin saate lugeda või kuulata minu tänast rahva ja kaitse riigikonverentsi kõnet.
Teie Majesteedid, Teie kuninglikud kõrgused, ministrid, suursaadikud, austatud külalised,
Olen tänulik täna siinse kuulajaskonna eest, kuid selle kõne tegelik publik on palju laiem, see on kogu Rootsi, kogu totaalne kaitse.
On tavaline, et tahetakse näha elu sellisena, nagu soovite, mitte sellisena, nagu see tegelikult on. Juurdepääs sõja ja terrori julmusele on senisest filtreerimatum, niipea kui võtame telefoni taskust välja. Vaatamata sellele vahetusele näib, et meie vaimsed kaitsemehhanismid viivad paljud siiski järeldusele, et see kõik toimub kusagil mujal. Seal aga mitte siin.
Rahvale, kelle meeldiv kaaslane on olnud rahu ligi 210 aastat, on idee sellest kui vankumatust eksisteerivast konstantsist mugavalt kättesaadav. Kuid selles järelduses puhkamine on muutunud ohtlikumaks kui väga pikka aega. Paljud on seda öelnud enne mind, aga lubage mul öelda seda ametijõuga. Vähem pakitud ja ilustamata selgusega:
Rootsis võib sõda tulla.
Ma ei taha apelleerida eelkõige teie hirmule, vaid hoopis teie ettekujutusele olukorrast. Püüan avada ust, ust, mis ei ole sageli blokeeritud ja täis kõiki elu igapäevaseid nõudmisi, väljakutseid ja katsumusi. Uks, mis paljude rootslaste jaoks võib olla eluks ajaks suletud, Uks tulemustuppa, mis kohtub meile portaali küsimusega: kes sa oled, kui tuleb sõda?
Putin ei saanud kunagi aru, et ta lõi 2014. aastal jalaga sisse iga ukrainlase ukse. Täieliku sissetungi ajal 2022. aasta veebruaris oli ukraina rahvas 8 aastat individuaalselt ja kollektiivselt sõnastanud oma vastuse, nimelt: me oleme rahvas. ja ühiskonda, mis seisab silmitsi totaalse sõjaga täieliku vastupanuga, ja seda nad ka siis tegid. Venemaa pealetung pidi seisma silmitsi kogu Ukraina ühiskonna ühtse jõuga. Sellist pingutust saab teha piisavalt kiiresti vaid siis, kui valdav enamus on olukorrast teadlik ja mõistab, mis on kaalul.
Ühiskondlik vastupidavus nõuab just seda, olukorrateadlikkust. Üksiku kodaniku, töötaja, ettevõtja ja juhtivtöötaja teadlikkus avalikus halduses. Kuid ei piisa ainult selle probleemiga aja veetmisest. Tsiviilkaitse ei ole eelkõige seminariharjutus. Teadlikkus tuleb muuta praktiliseks tegevuseks. Tegevused, mis tegelikult läve tõstavad.
Igaüks peab mõistma, et aeg võib olukorras, kus me oleme, olla meie kõige väärtuslikum taastumatu ressurss. Kui miski mind öösel üleval hoiab, siis see on lihtsalt liiga aeglane.
Ei, kõik ei ole veel lõplikult paika pandud, kõik uued õigusaktid ei ole paigas ja kogu rahastus seoses määratletud sihtpildiga on samuti määramata, kuid totaalkaitse ehitamine ei ole projekt, mis ootab enne kasutuselevõttu lõppkontrolli. .
Kellelgi pole volitust teisi oodates paigal puhata. Igaühel on volitused planeerida, harjutada ja võtta meetmeid, mis suurendavad vastupidavust oma vastutusvaldkonnas. Tegutsemata jätmine ei ole lubatud moodus operandi.
"Aga ma ei tea, mida teha?" Mõnikord kuulen kedagi ütlemas. Lubage mul siis vastata mõne vastuküsimusega.
Kas olete hädaolukordadele reageerimise asutuse tippjuht? Hea küll, kas olete oma sõjakorralduse üles ehitanud ja määratlenud, milliseid tegevusi tuleb säilitada ja milliseid mitte? Kas olete taganud ohutusnõuete järgimise ja vajaliku juurdepääsu alternatiivsetele sidepidamise võimekustele? Kas teil on tõhus koostöö ülejäänud sektoritega? Kas olete sõlminud vajalikud lepingud vabatahtlike kaitseorganisatsioonidega, et kõrgendatud valmisoleku korral oleks võimalik mehitada lisaülesandeid? Kui ei: alustage!
Kas olete vallavolinik? Hea, kas hooldustegevuseks on tagatud sõjakorraldus, ohutuspunktid, avariiveeplaan ning üleliigne toidu-, soojus- ja elektrivarustus? Kas teil on toimiv vabatahtlik ressursirühm? Kui ei: alustage!
Kas olete töötaja? Hea, kas olete tööandjalt küsinud, milline peaks välja nägema teie roll töökoha sõjakorralduses? Kas oled mõelnud, milliste kriitiliste sõltuvustega oma igapäevaelus pead hakkama saama, et rasketes keskkonnatingimustes edasi töötada? Kui ei: alustage!
Kas olete eraisik? Hästi, kas olete võtnud vastutuse oma koduvalmiduse eest? Kas olete mõelnud, kas teil on aega vabatahtliku kaitseorganisatsiooniga liituda? Kui ei: alustage!
Kui sa pole alustanud, siis oled maha jäänud, kui ei oska, võid küsida kelleltki, kes on juba alustanud, või küsida MSB-lt. See pole raskem kui see.
Ka valitsusamet peab hoo üles võtma. Seda, mida saab kiiresti teha, tuleb teha kiiresti, mitte millegagi ei tohiks asjatult viivitada ja kus saab otseteid, siis teeme seda. Piisavalt hea homne on parem kui täiuslik 5 aasta pärast.
Alates sellest, kui asusime kaitseministeeriumisse, on olnud oluline püüda välja murda suurte tööde alamhulgad ja need kiirendada, et näha võimekuse kasvu siin ja praegu.
Üks selline näide on tsiviilkohustus. Samal ajal, kui lisasime kõrgendatud valmisolekus põhjaliku ülevaate kogu ühiskonna personalivajaduse kohta, oleme välja toonud sektorid, kus on eeldus kiiremaks edenemiseks.
Kõik öeldud ja tehtud, kodanikuteenistus on nüüd aktiveeritud ja juba aasta jooksul algavad päästeteenistuses tsiviilteenistuses olevate isikute täiendkoolitused. Samamoodi töötame tarnevalmidusega. Hiiglaslik tagasivõtt, mida ei rahastata ega uurita täielikult kõigis osades, kuid mille puhul oleme siiski otsustanud alustada kiirülesannetega MSB-le ja Norra majanduskasvu agentuurile, et täita ka ärimaailmas ja ärimaailmas valitsevat suurt kohustust. kus oli mõjuval põhjusel pettumust riigi loidus küsimuses.
See võib kõlada karmilt, aga kui mind kritiseeritakse seetõttu, et oleme lühendanud suunamisaegu või sarnaseid ettevalmistusprotsessi etappe, siis elan sellega kaasa. Igaüks peab sisendama, et olukord erineb sellest, millega oleme siin riigis harjunud.
Maailm seisab silmitsi julgeolekupoliitilise arenguga, mis on suuremate riskidega kui pärast Teise maailmasõja lõppu. Seisame Ukraina, oma liitlaste ja reeglitel põhineva maailmakorraga ning teeme seda teos ja tähenduses ühe demokraatia arsenalina. See kõik nõuab meilt senisest rohkem ja see saab alguse mõistmisest, et Rootsi on meie kaitseks.
Lubage mul seetõttu lõpetada sealt, kus ma alustasin, uksega, mida üritasin avada. See võib tunduda tume ja düstoopiline. Kuid pigem vaadake seda teistpidi. Enamiku inimeste jaoks ei ole meie riik hotellituba, mille võib saada või kaotada, mitte tavaline maatükk, kuhu ei kuulu. Suurele osale inimestest on see meie ainus ja päris kodu. See on maakera killuke, mille tahame jätta oma tulevastele põlvedele tervena ja paremas seisukorras, kui me selle pärisime. Selle kõige, meie korra, oma vabaduste ja demokraatlike ideaalide kaitsmine on see, milleks see kõik on ja selles arusaamises kasvame kõik ülesande raskuse all.