Kapten Trumm kirjutas: ↑07 Mär, 2024 9:30
Kui venelased alustavad sõda strateegilise üllatusega, siis liikuvkaitse ongi ainus võimalus, mis meil on, sest ühe korralikma, III astme kaitseliini rajamiseks pataljonile kulub aega rohkem kui nädal. Kui sellest kaitseliinist on majutuspunkrid olemas, ehk säästab päeva-teise, aga probleem jääb - teeäärsete varitsuste ettevalmistamine käib tunduvalt kiiremini kaitseliini rajamisest. Tundide vs päevade raamistik.
Maginot liiniga igal juhul saavutati see, et sakslased läksid sellest tiivalt mööda (läbi Belgia Ardennide), mida prantslased ise pidasid vähetõenäoliseks.
Tegelikult üritas Punaarmee minna mööda ka Mannerheimi liinist, kuid soomlased olid ka väljaspool kaitseliini ülesannete kõrgusel ja pärast õnnestus luua nii Soome ainus tankidiviis kui relvastada TT suurtükivägi korralikul tasemel.
1. Tegemist on täiesti ajuvaba väitega. Kui venelased alustavad meie vastu tõesti ootamatult sõda (magasime kõik maha), on meiega suuresti ka kööga. Ükskõik milliseid plaane me ka varasemalt veeretasime.
Meil on Ukraina näide olemas, kus võttis tõsisema ja organiseeritud sõjalise vastupanu saavutamine päris mitu päeva, rääkimata sellest, et see polnud nüüd ka täiesti ootamatu ning sõditud oli 8 aastat, mitte küll sellises mahus aga riigis oli sadu tuhandeid, kes olid rindel olnud.
Sinu kolonniründe plaanid sellises olukorras purustab see, et koos raketilöökidega pannakse sõlmkohtade juurde maha ka kopteridessandid, kelle eesmärk on meie liikumist takistada ning minimaalselt rüüstavad hommikul venelased juba lõunakeskust. Igal juhul ootamatu rünnaku korral, on nii rinde kui kolonnisõda meie jaoks täielik ulme. Hea on, kui üldse mingit vastupanu suudetakse organiseerida.
Lisaks ma pole kindel, kas meie saame ühiskonnana paremini hakkama sõja puhkedes, kui Ukraina sai. Meile meeldib küll nii mõelda, aga kas see ka päriselt oleks nii on väga suur küsimärk.
2. Palun õpi ajalugu väljaspoolt ENEKEst. Maginoti liin täitis oma ülesande, sakslased ei saanudki sealt läbi mõistliku ajaga ning andis Prantsusmaale terve aja, mis oli reageerimiseks vaja (mis oligi selle liini ülesanne). See, et nad väldivad liini ning tulevad läbi Belgia ja Hollandi oli ka Prantsusmaale teada (said nad juba jaanuaris kätte Luftwaffe plaanid) ning ... muidugi toimus üks teine sõda nii 20 aastat varem ka, kus sakslased üritasid ka kuidagi ... läbi millegi prantsusmaale jõuda?
Probleem oli selles, et prantslased said lutti sellele järgnenud manööverlahingutes. Kuidas oleks maginoti liini puudumine takistanud prantslaste kaotust? Ilma selle liinita, oleks prantslased saanud veelgi vähem jõudusid põhjas rakendada, ehk siis saanud veelgi kiiremini lutti ...
Või teistpidi, sakslased võib olla poleks hakkanudki läbi Hollandi ja Belgia minemagi ja oma jõudusid hakkama seal siduma, kui poleks olnud Maginoti liini.
3. Kui mannerheimi liini poleks olnud, mis oleks pidanud, poleks ka kesk soomes lahinguid olnud. Nagu ise ütlesid, soomlased olid edukamad kui prantslased, sest nad ei saanud manööverlahingus lutti.
Põhimõtteliselt näited, mis on siin ammu ümber lükatud, kuid mida sa järjepanu tood, tõestavad just vastupidist. Kindlustatud liinidest läbipääsemine oli isegi WW2 kontekstis keerukas, kus igal kolmandal jalaväelasel puudus TT, kus oli võimalik korraldada üllatusrünnakuid jne.
Kapten Trumm kirjutas: ↑07 Mär, 2024 9:30
Mis aga asja lühikokkuvõte oleks - et kinnisel või kinnisevõitu maastikul toimub pealetung ikkagi masinatega kergesti läbitavates koridorides ehk teedel, metsa- ja liinisihtidel ja need Eesti keskmised 1,5 km põllud teede ääres palju asja ei muuda - kui sealt põlluäärest keegi sind otseselt ei ohusta, siis vastane maanteelt põllule lahingrivistusse ka ei hargne, sest mõttetu - viidab aega, pehmel põllul võib kinni jääda jne.
Taolistes koridorides liigub ründav üksus eelkõige kolonnina. Igal juhul mitte ahelikus ja noolepeas. Kui on paralleelteid, siis rohkem kui ühe kolonnina ja pannes välja rühma kuni roodu suurused külgjulgestused. Kui tekib kontakt, siis tegutsetakse vastavalt olukorrale. Varitsusohtlikud kohad kammitakse läbi, aga see pole valdav (võtab liigselt aega) ja esialgu üritatakse kiirelt sõita, ennetavak hakatakse seda tegema siis, kui teeäärtes toimuv segama hakkab.
Kolonn on kõige haavatavam tiibadelt (teeäärsest metsast) ja seljatagant. Väärtuslikud masinad, mille hävitamine halvab kogu edasise, ei ole kolonni peas. Seega tuleb kannatada, kuni välja ilmuvad. Ma väidan, et kanaliseerival maastikul on tõkestamise tähtsus tohutu ja kui õnnestub ründaja pioneerikompoment rivist välja viia, seiskub kogu üritus esimese tõkke või õhkulastud silla taga. Parimal juhul ujub mingi seltskond üle jõe, julgestab objekti ja hakatakse ootama uusi pioneerimasinaid "kuskilt".
Terve see teooria laguneb mitte millekski, kui võtta arvesse reaalne geograafiline kaart, millele lisada juurde poliitiline mõõde. Sõjategevus ei hakka toimuma mingis nimetus metsas.
Narva puhul räägi mulle, kuidas see toimub, kui me tervet jõge kontrolli alla ei võta, siis kuidas sa seda kaitset seal ette kujutad? Anname lihtsalt linna kohe käest? Hakkame linna ainult kaitsma ? Kuidas ???
Sama asi on tegelikult ka lõuna - eestis. Venelaste esmane sihtmärk on Võru - millest piirini on paari tunnine jalutuskäik maksimaalselt (tublim sportlane jookseb nii tunniga selle vahemaa ära). Jälle, miks peavad venelased võtma selliste vahemaade puhul ainult mõnda kolonni? Mis takistab neid tegemast mõlemat? Näiteks tehnika osa jagamast 6 - 7 kolonniks ning pataljoni - paari jalaväge saatmast läbi metsa.
Mingeid radarimasinaid või juhtimispunkte ei tule esialgu üle piiri.
Venelastel on olemas ka transpordikopterid, kes võivad selja taha poetada rahvast, kes hakkab meie vägesid varitsema. Päeva lõpuks on olemas droonid ning tõsisem varitsus jääb kindlasti nendel kaamerasse, mida nad nii 20 km vahemaa puhul võivad teede kohal kümneid õhus hoida. Kui kõiki radasid ei võta kontrolli alla, imbuvad kusagilt venelased ikkagi läbi.
Rääkimata sellest, et terve see tegevus saab ainult siis edukas olla, kui meil on parem pilt toimuvast ees kui venelastel. Mis on samuti selline ülimalt kahtlane väide.
Ühesõnaga, reaalelus kujuneb see manööverlahinguks. Mille võitmiseks pole meil aga eeldusi, seoses venelaste parema tehnikaga varustamise tõttu ning teisalt nende mitme aasta pikkusele sõjakogemusele. Samuti on varajasemate sõdade kogemus näidanud, et manööverlahingute kaotuse korral võivad asjad väga ruttu kokku kukkuda (näiteks Narva, mida sa otsustasid mitte kaitsta, sealt murtakse tartusse, mille peale lõuna eesti väed hakkavad kartma kotti jäämist ja lasevad jalga).
Meie eesmärk pole venelasi sõjaliselt võita, meie eesmärk on niipalju territooriumit kontrollida kui võimalik, kuni saabub NATO appi. Seega ülimalt kahtlasse manööverlahingusse sukeldumine on pigem meie eesmärkidega vastuolus.