Autotehnikateema

[Kapten Trumm]

Venemaa varuosatööstuses kehtib see kooperatiiviajastu siiani, kindlam on kasutada ikka SSSR aegseid juppe (kus kannatab, kummiosad ei kannata), millel kvaliteedimärk peal.

[Peeter]

Need autod, mis ma 90ndatel ostsin, sai veetud töökotta ....

Siia oleks tarvis teha üks selgitav postitus: 90-ndad olid juba aeg, kus meie turul kaupa oli, aga raha kippus nappima. (Noh nagu praegugi). Siis sai juba hakata ütlema, et "ma vaatan ikka üle, millise ma siit rivist võtan praegu..."

....Aga vahetult enne seda oli lõppenud periood, kus oli just vastupidi: raha oli, aga kaupa ei olnud. Ja samal ajal oli ka infatsioon: raha tuli järjest juurde, aga muutus samal ajal ka järjest tühisemaks.
Kirjeldan tolleaegset 80-ndate alguse ja lõpu (st kuni enne 92-te) autoturgu: Oli üks suur tavaline parkla, milles siis eriti kevadeti toimusid "autoomanike kogunemised", aja arenedes hakati organiseerima nii sissepääsul piletimüüki, kui komisjonipoe kohapealset automüügi-vormistust ja edasi ka juba toidlustust ja rahavahetust ja varuosi ja makke jne. Tärkamise ajastu. Neid platse, kus laupäeviti sellist suurejoonelisemat asja orgunniti vanemad isikud kindlasti mäletavad. Ma pean silmas autoäris seda "karvamütside eelset ajastut". Kui siis oli turgu minek kindla sihiga mingi konkreetne masin kätte saada, siis mindi kindlapeale. Kuna kaupa ei olnud, ei jätkunud. Mindi meeskonnaga, kellel oli rohkem abilisi, aga ka oli neid kes ise üksi hakkama üritasid saada. Loomulikult sõltus kogu mäng soovitud valikust, ebareaalse hinnaga masinaid või muidu-ronte on igal ajal platsidel olnud ju. Autoturu sissepääsuteel juba järjekorras kaugemal maal olid positsiooni sisse võtnud ostjate adujudandid "jooksupoisid"-"talendiotsijad", tänapäevases mõistes "skautmasterid-talendikütid". NB! Need ei olnud mingid tasulised maaklerid, vaid omad pereliikmed või head (tehnilist taipu ja kogemust omavad) sõbrad, kes tavalise pere eelarvega võrreldes üliolulist ostu julgestama/nõustama/aitama appi tulid- toimus see ju kõik pealekauba sulas. Nende abiliste ülesanne oli hoobilt ära selekteerida auto tegeliku ostja soovidele vastav sõiduk, ja esmase kokkuleppe saavutanuna sellesse autosse ka juhi kõrvale sisse istutud saada. Ja neid ikka oli, igaühel oma ülesanne ja eelistused tulevaselt autoomanikult. Edasine tee kulges autoga platsile, kus siis ostjaga koos asi lõplikult ära hinnati ja sobivuse korral kohe tehing sooritati. Samal ajal keerles ümber auto täpselt samamoodi head kaupa hinnates ja otsides teisi "talendiotsijaid" ja ostjaid, nii, et tol ajal jutt, et "lähme nüüd siit kuskile..." ajas head kaupa omavaid müüjaid pehmelt öeldes ainult naerma. "Võta, või jäta, aga ära mölise, järjekord ootab sinu taga, paar minutit veel otsustamiseks!". Ja kui leelotama ja mõttelõnga heietama jääd, siis teeb kõrvalt teine ostja juba üle sinu kokkuleppe ära ja oledki ilma. Kes ees, see mees. Otsustad minutitega, oma isikliku kogemuse baasilt, kas võtad ära, või jääd passima paremat. Järgmine nädalavahetus olid hinnad juba kallimad, ja nüüd sõltus see passimajäämine sellest, kas sa selle kallinemise jagu suutsid nädalaga samapalju või ka rohkem raha juurde teenida, või mitte, et siis kas sinu valik järgmiseks nädalaks laienes, või hoopis kitsenes. Üldjoontes käis see jutt ikka värsketest ja avariivabadest ja heas korras autodest. Minul näiteks jooksis 2109 ost niimoodi pea aasta aega eest ära, enne kui masin ostetud sai. Auto oli olemas, nii-et suurt survet ja tampi kuklas ei olnud, aga 09 läks kõikseaeg järjest kallimaks ja kallimaks, ikka ja-jälle jäi ostmiseks mingi ports puudu. Tol ajal oli elu selline. Ja õigepea läks asi vastupidiseks: kaupa hakkas järjest tulema, aga raha kadus rahval käest. Ja siis müüsin 09 Piiteris "karvamütsile" ja selle raha eest ostsin Scorpio.

[Kapten Trumm]

Tollel ajal, Kadaka/Raadi autoturult ostes autot "kuulmise" järgi oli kindel pettasaamise võimalus. Need Saksa autoturu põhjakihi autod, mida meile veeti, polnud põhjuseta Saksamaal müügis, enamasti neile mõistliku raha eest Saksamaal ülevaatuse läbimist tagada polnud võimalik.
Kuid leidus mõistagi lolle, kes sedasi ostsid. Väikese valimise ja kontrollimisega oli võimalik siiski osta auto, millel tuli töödena ära teha hammasrihma vahetus ja õlivahetus ja mootorit lapata polnud ikka aastaid vaja. Autosid müüdi ka lehekuulutuste kaudu, lihtsalt pidid kohale minema, keegi ei sundinud Kadaka turul sedasi autoärikate vaimset survestamist kannatama.

Suuremal ja kallimal autol muidugi võis Saksamaal müügipõhjus olla varuosadelt mitte niiväga kulukas, kuid palju osavate näppude tunde nõudvad õlilekked, mis tavaliselt nõudsid mootori lauale tõstmist. Eks siis see neid ostis, kel oma garaaz ja oskused selle tegemiseks.

Minu teine auto oli toona 10a vana BMW, täna ükski tervemõistuslik üliõpilane, kes käib kooli kõrvalt ka natuke tööl, taolist autot ei ostaks, sest ta ei jaksaks seda ülal pidada.

[Fucs]

Lisaks veel mootorisse tagasilla Tad-17 ja mootor enam ei suitsenud kah.

Üsna levinud oli ka käigukasti ja tagasilla reduktorisse saepuru lisamine, et ei undaks...


90-ndate alguses müüsin Kadaka turul oma Lada 2107 maha. Mootor oli hõre (LS oli mingi 120-130 000) ja vajas kolvirõngaste vahetust, klapisääre tihendid olid läbi ja tossas ning õlikulu oli mega. Rooste näris igaltpoolt, aga aasta enne müüki sai veidi keretöid tehtud ja kogu limu üle värvitud. Sumps oli (täisjooks) mul ise happekindlast roostevabast kokku keevitatud ja kõige väärtuslikum element limu küljes. No paras saan oli juba.

Täna ilmselt ei ostaks seda enam keegi, aga toona käisid "mägede pojad" lõunast Kadaka turul spetsiaalselt aunult Volgasid ja "nullseitsmeid" ostmas. Õnnestus ühele mägilasele pikema jututa kohe maha müüa kui platsile sisse sõitsin....

Kogu arveldus käis toona USD ja sularahas.
Aga liikus palju väga kvaliteetset valeraha.
Kadaka turul oli vastav aparaat ja sai USD kontrollida. Aga tol korral millegipärast kas polnud aparaat töökorras või teenuseosutaja kusagil ära, ei mäleta enam. Hiljem selgus rsk, et kolm 100 dollarilist neljateistkümnest olid võltsid...

[Peeter]

Tollel ajal, Kadaka/Raadi autoturult ostes autot "kuulmise" järgi oli kindel pettasaamise võimalus.

Raadi autoturul.... tol ajal oli Raadil veel sõjaväe lennuväli, ja polnud isegi mingit nägemust kellelgi, et kunagi võiks see punalennuväli sealt üldse minema kolida ja selle asemel võiks saadagi kunagi stardi- ja ruleerimisradadel automüüki toimetatavat.

[Peeter]

Kogu arveldus käis toona USD ja sularahas.
Aga liikus palju väga kvaliteetset valeraha.
Kadaka turul oli vastav aparaat ja sai USD kontrollida. Aga tol korral millegipärast kas polnud aparaat töökorras või teenuseosutaja kusagil ära, ei mäleta enam. Hiljem selgus rsk, et kolm 100 dollarilist neljateistkümnest olid võltsid...

See oli see Saddami raha. Üsnagi kvaliteetne. See oli kah üks oluline põhjus, miks jänkid leilis Saddami peale olid.

[davidsoniharald]

Tollel ajal, Kadaka/Raadi autoturult ostes autot "kuulmise" järgi oli kindel pettasaamise võimalus.

Raadi autoturul.... tol ajal oli Raadil veel sõjaväe lennuväli, ja polnud isegi mingit nägemust kellelgi, et kunagi võiks see punalennuväli sealt üldse minema kolida ja selle asemel võiks saadagi kunagi stardi- ja ruleerimisradadel automüüki toimetatavat.

Trumm on meil 76 aasta mees, nii et tema heietab veidi uuematest "üheksakümnendatest".

[Kapten Trumm]

1994, kui sai veel bussiga kodus käidud, siis Tallinna bussijaama lähedal Lastekodu tänaval oli Semigrupi autoplats. Olid sellised tänapäevase(ma)d nähtused ka siis, ei olnud ainult autoturg. Käisin seal bussile mineku aega tavaliselt parajaks tegemas. Eriti avaldaks muljet üks seal müügil olev ringraja Volga jõhkralt laiade ratastega. Isa tegeles juba nii 1990 tuttavate autoostude parandamisega, käisin seal näppupidi ligi ja natuke kujutan ette neid tollaseid autosid.

Üks autode müügikanal oli Kuldne Börs, ka minu esimene autoost sai sealtkaudu. Muidugi Tallinnas käis melu nädalavahetusel Kadaka autoturul (seal on autoplatsid tänaseni), olen seal ka mõned korrad käinud juppe otsimas, aga millegi erilisega see meelde ei jäänud.

[Kapten Trumm]

Üsna levinud oli ka käigukasti ja tagasilla reduktorisse saepuru lisamine, et ei undaks...

Üks "kavalus" oli veel banaanid ja banaanikoored (pärast oli muidugi raske taibata, kumb). Olen taolisi tagasildasid näinud isegi 96-99 perioodil, kui autoremondi alal töötatud sai.

Kõige rajum asi, mida näinud olen, oli Opel Vectra A automaatkasti valatud 80W-90 õli. Rajuks tegi selle see, et autol olnud Aisin-Warneri käigukast oli kõige kallimate osadega üldse, kuigi väga rahvaauto keres. Kui vajalik ketaste ja tihendite komplekt maksis 4-5 tuhat krooni, siis antud autole oli üle 15 000.

[Kapten Trumm]

Tollel ajal, Kadaka/Raadi autoturult ostes autot "kuulmise" järgi oli kindel pettasaamise võimalus.

Raadi autoturul.... tol ajal oli Raadil veel sõjaväe lennuväli, ja polnud isegi mingit nägemust kellelgi, et kunagi võiks see punalennuväli sealt üldse minema kolida ja selle asemel võiks saadagi kunagi stardi- ja ruleerimisradadel automüüki toimetatavat.

Raadi lennuväljalt kadus vene sõjavägi 1992 ja see "Raadi autoturg" võis seal tekkida ehk 1993. Enne muidugi käis seal usin laialitassimine ja varastamine.

[Peeter]

Raadi lennuväljalt kadus vene sõjavägi 1992 ja see "Raadi autoturg" võis seal tekkida ehk 1993. Enne muidugi käis seal usin laialitassimine ja varastamine.

Selles teemas on objektiks autoturg, mitte lennuväli. Enne Raadit oli Tartus Ravila tänava pikendusel autoturg. Aga siis oli juba "karvamütside aeg". Raadil oli juba "karvmütside aja" lõpp ja enamus veneaegseid rikšasid oli juba välja veetud. Aga vat enne seda Ravilat oli turg, kui sellist üldse turuks sai nimetada, 1.Mai tänava angaaride juures veotaksode parkimisplatsil. Ja samal ajal oli Eestis teisigi legendaarseid autoturgusid. Mulle on eriti hästi need "jooksupoisid/talendiotsijad" meelde jäänud Viljandi autoturult, mis seal järve ääres suure platsi peal olid. Ka Kadakas olid ju "talendiotsijad" tänaval juba varem ees.

[Kapten Trumm]

Minu peres möödus õnneks see periood ilma banaanideta Sierra peaülekandes ja autoturu teravate elamusteta, EV algusaegadel sai edukalt sõidetud nõuka ajal kogutud rasvaga ehk Ladade ja Mossedega ehk parema auto ostmiseks polnud raha, elada oli ka vaja. Polnud ka raha selliste autode ostmiseks-pidamiseks, paljudele tekkis esimene võimalus siis, kui 1990ndate keskpaigas käis üle Eesti see venemaalt tulnud uuemate Ladade kokkuostu laine ja hästihoitud NSVL aegne (st kvaliteetne) Samara õnnestus vahetada sama tootmisaastaga (!) Sierra või Ascona vastu. Üliõpilaspõlve alguses, kui veel mossega sõitsin, sai ühika ees neid hädavaevu koos püsivaid fordsierrasid ja opelagooniaid nööri otsas käima küll veetud, inimesed ostsid viimase raha eest änksa auto, kuid ülalpidada neid eriti ei jõudnud.

[Peeter]

... siis, kui 1990ndate keskpaigas käis üle Eesti see venemaalt tulnud uuemate Ladade kokkuostu laine ja hästihoitud NSVL aegne (st kvaliteetne) Samara õnnestus vahetada sama tootmisaastaga (!) Sierra või Ascona vastu.

See buum algas juba 92-93 ja kestis 90-ndate keskpaigani ja selle asja nimi oligi "karvamütside aeg".
90-91 veeti veel Venest siia, aga 92-93 peale krooni hakkas juba tagasivedu. Ise viisin 09 Piiterisse 93-ndal.

[Sten1111]

Kas keegi oskaks seletada mis see karvamütiside aeg tähendab? Mis jube vajadus neil oli neid vene autosid siit osta?

[mart2]

OT algab.

... Raadi lennuväljalt kadus vene sõjavägi 1992 ja see "Raadi autoturg" võis seal tekkida ehk 1993. Enne muidugi käis seal usin laialitassimine ja varastamine.

Jälle kelbas.
Teeme nii, et kui ikka tegelikult ei tea, siis siin foorumis pole mõtet omaloomingut leelotada - on inimesi, kes sellel samal lennuväljal ja just sellel ajal ametlikult toimetas!


OT lõpp.