Mul õnnestus mõlemad variandid ära näha. Algselt rajooni stabiilselt viimane sovhoos ja 1980-ndate keskel võttis Kirovi NKK selle üle.
No sovhoosis olid töötingimused üle mõistuse kehvad. Kõik käis sisuliselt lumehanges ja paljakäsi. Söögi koha pealt samas väga kurta ei saanud. Ma tõlgendasin siis kunagi kodus et "NSVL - Näljased Silmad Vaatavad Läände". Isa küsis et kas ma olen siis kunagi näljas olnud? Ega ei olnud küll.
Midagi ise kasvatada või loomi pidada ei keelanud keegi. Ma mäletan veel pikkade laudade taga peetud majandi pidusid kus lauad olid head-paremat täis ja viina tassiti kastidega. See oli selline " sööme ise kõhud täis ja mis üle jääb saadame Leningradi " ja "pärast meid tulgu veeuputus" mentaliteet. Ma ei saanud toona ideest täpselt aru sest palgad olid väikesed, raha vähe ja kõigest puudus aga pidevalt käis üks pidu ja pillerkaar. Võib-olla oli see kõrgemalt poolt heaks kiidetud et motivatsiooni tõsta sest direktor selliseid asju organiseeris. Tõsi, direktorid vahetusid tihti. Vana löödi saamatuse pärast minema ja toodi kuskilt väljaspoolt uus.
Pärast kui riik sellisest majandist ära tüdines ja Kirovile pähe määris tõusid palgad ja kõike hakkas olema külluses. Kolhoosil oli oma lihatööstus, kalakasvatused jms. Alguses oldi väga elevil kui vorsti ja vikerforelli hakkas jõena tulema. Varsti oli keeduvorstist ja sardellidest isu nii täis et tassisime neid Tallinnasse sugulastele või jätsime üldse välja võtmata. No ei jaksa enam süüa. Ema kes oli suurema osa elust selles armetus sovhoosis töötanud arvas et ta nägi vist nüüd enne lõppu selle kommunismi ka ära
Lõpp tuligi koos NSV Liidu kokkuvarisemisega. Jällegi - maal ja oma põldude ning lautadega polnud viga kuid Tallinnas läks vist asi täitsa käest ära. Edgar ähvardas võilaod sõrgkangiga lahti murda. Me müüsime vennaga vahel turul kartuleid . Lasnamäel osteti jumalast mädanend ning külmavõetud kartuleid 10 rubla kilo. Et üldse midagi süüa oleks.
Selline häving tabas muidugi tervet NSV Liitu. Natuke hiljem , kas 1993 või 1994 käisid ühed Peterburi metallurgid Tallinnas külas. Jalutasid linna peal ka kuigipalju ja imestasid et Tallinnas on tuvid pargis või tänavatel. Peterburis polevat mitte ühtegi, kõik on ammu kinni püütud ja nahka pandud. Nagu blokaadi ajal.
Kooli sööklast meenub samuti seik kus peakokk arvustas üht Tallinna kooli sööklat et tema ei saa aru kuidas saab toorainest sellist laket valmistada. Makaronid on vist külma veega keema pandud ja muud taolist. See oli vist isegi rajoonilehes või kuskil suht avalikult sest kuigipalju tuli pahandust.
Me kooli söökla kraam oli täitsa söödav. Välja arvatud neljapäeval kui oli kalapäev. Ma ei tea mis kala see oli mida terves NSV Liidus tollal ühel ja samal päeval serveeriti. Sellest ei osanud isegi me sheff-kokk midagi mõistlikku keeta. Millegipärast oli seda ainult keedetult. Praetult ma nägin esimest korda vene kroonus ja kvaliteet selline et anna ainult ette.
Ükskord käisin ühel olümpiaadil Tallinnas TSIK-is , ca 1985 ja söök oli ikka kole küll. Kahepäevane üritus oli, õpetaja-juhendaja tuli järgmiseks hommikuks ja temagi arvas hommikusöögi kohta et see pole inimeste jaoks tehtud. Võib-olla sportlastele
Seesama 55-60-selt pensionile saamine oli ikka suuresti hädalahendus. Niimoodi maal või põllumajanduses olid juba 50-selt ainult inimvared järgi. Töötingimusi ei saa tänapäevastega võrrelda kus jope peab vett ja traktoril on konditsioneeriga kabiin ning õhkvedrustusega iste. Töökojas oli treiali töö hinnas - alati soe ruum. Lihtsamatest töödest võib-olla ka laomees vedas pensionini välja.
