Pöörise puhul on katapulteerumise reeglid üsna ranged, keegi ei oota maapinnani, kas tuleb välja või ei tule. Hävitaja puhul võib pöörisest väljumiseks kuluda kõrgust tuhandeid meetreid.
Eriti legendaarne "pööriselennuk" oli MiG-23, sellel alla 6000 m polnud lootustki. Probleem oli selles, et lennuki kere oli suhteliselt pikka ja peenike ning pöörises paindus niipalju, et painutas ka mootorit ja turbiinilabad hakkasid käima vastu mootori kesta ja lõpuks mootor seiskus. Kokkuvõttes oli ühe probleemi asemel kaks ning kui sa said lõpuks 1000 m kõigusel asja kontrolli alla, oli kohe järgmine probleem, kuhu teha seisva mootoriga hädamaandumine.
Loemaa kirjeldab oma raamatus, kuidas taoline masin tuli pöörises alla Lvovi linna kohal ja eraldunud katapultiste tabas täpselt linna sõjaväekomandandi lemmiklillepeenart, niiet edaspidi sai komandandist tuline lennuväelaste vihkaja. 
 
 
Aga MiG-29 on heade K-36 istmetega, mida on praktikas demotud mitmel lennundusnäitusel. Muide pöörises alla tulev lennuk, kui seal suurt midagi plahvatamas pole, jääbki muljutud kujul, suht ühte tükki. Lihtsalt teha pole sellega muud kui vanarauda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.