Kaasaja autodel pigem annab otsida, millel ei ole progresseeruvaid vedrusid. Mõned lähevad katki, mõned mitte. Isegi möödunud sajandi viimasel paaril aastakümnel kasutati juba massiliselt vedrusid, millel varieerus mitte ainult vedrukeerme samm, vaid ka vedrukeerme ja vedrumaterjali läbimõõt ja kestsid väga edukalt. Vedru geomeetria pole süüdi, kui materjal või tootmistehnoloogia kehv on. Üldiselt, ma isiklikult loen vedru pigem kulumaterjaliks ja mingi aja jooksul väljavahetamist kas purunemise või väsimuse tõttu loomulikuks. Nagu ka amortisaatorit.Kapten Trumm kirjutas: ↑27 Apr, 2025 14:04Äkki kogemus?Kapten Trumm kirjutas: ↑27 Apr, 2025 8:40 Ei ole antud teemal keiss. Keiss on seal vedru ebaõnnestunud kuju, kus vedru alumine ots läheb peenemaks ja keerdude vahe on suurem. See tingib selle viimase otsa intensiivsema painutamise ja kiirema metalli väsimise.![]()
Võibolla ennegi olnud kokkupuudet vedrudega, mille ühes otsas on keerud hõredalt ja sealt lähebki pooleks....? nn progresseeruvad vedrud (vedru jäikus kokkusurumisel kasvab).
Sellega seoses üks huvitav anomaalia - Mercedese W638 autodel, väidetavalt ka veel mõnel, purunevad tüüpveana esivedrud pikemaajalise (üle 2 kuu) seismise käigus. Mu neljal autol, millest 2 vaheaegadega käigus ja 2 seisvat doonorit, on 10 aasta jooksul selliseid purunemisi olnud viiel korral ja mitte ühtki sõitvatel autodel. Lihtsalt tuled töökotta ja vaatad et seisev auto järsku lääbakil. Huvitav oleks teada, kuidas materjaliõpetuse teadjamad tüübid sellist nähtust seletavad...