
Veids nagu kui restos tuleb kelner heietama, kui kuradi maheliha see nüüd ikka on ja kui käsitsi korjatud või kaugel setomaal või Vormsil vms. asuvast farmist on pärit mingi köögivili ja kui töömahukat protsessi "meie peakokk" ikka kasutas jne.. Samamoodi loogika - söök maitseb või mitte(on huvitav).
Sama veintsidega. On tehtud mitmeid katseid, millest selgub, et suured sommeljeed ei saa, kas nüüd just valdavalt, aga kindlasti mitte alati, pihta kas tegemist on 25 või 800 eurise(näiteks) veiniga. Eriti, kui kallim vein on odavama pudelisse villitud. Kuigi ka mingid regioonid, kõrgused merepinnast, pinnase PH-d, mõisa esmamainimise aasta jms.. on ilgelt tähtis ära märkida. Reaalselt on kriteerium - maitseb, ei maitse. Minu jaoks.
Samas ei vaidle üldse, et võibki hea kohv olla, aga see, mu meelest kasutu, lisainfo jätab kahtluse õhku, et tegemist on mingi marketingiga
