Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.

[krossipart]

Meil lisandus sellele veel ka täiustatud versioon.
"Kollektiivne karistamise versioon kogu remondiroodule välja arvatud probleemi põhjustaja".

Näide kooliajast: tüübid, kes tunni ajal peeretasid, saadeti klassiukse taha.

Siiani ei saa loogikale pihta.

Teie puuksunaljale lisaks on mul järg kadunud mis armee või meenutused kirjutatakse.. Kas nõuka armee või EKV.. Kuid peerunaljad on alati, mis teema, mis elavust tekitavad...

[krossipart]

Eriline probleem oli suvalisel ajahetkel voodil/naril pikutamisega, millega paistis eriliselt silma üks täiesti umbkeelne võitleja. Eriti suur oli probleem siis kui sel hetkel olid ka saapad jalas. Kõik ülejäänud said justkui aru, et nii ei saa teha. Tol ajal karistas kaader selliste rikkumiste eest kiirelt kiirelt, karmilt ja kollektiivselt. Tolleaegsed "populaarsed" karistused olid voodiralli, kapiralli ja kägarkõnd ümber kasarmu niikaua kuni keegi alla andis. Kes ei tea siis voodiralli on situatsioon kus iga võitleja tõmbab oma voodist kaks lina kaasa, jookseb koridori peale ja ootab uusi korraldusi, kapiralli korral tuleb kogu oma sõdurikapi sisu koridori peale tuua ja kägarkõnd on kägarkõnd Vastavalt korraldusele tuleb aja peale kas voodi uuesti ära teha või kogu varustus vastavalt nõuetele kappi tagasi panna.
--------

Konkreetne umbkeelne võitleja oli kogu rühmale selle karistuse/distsiplineerimise kaasa toonud. Ja mul oli kaunis kõrini, sest tegemist oli laupäevase päevaga ja mul oli huvitava raamatu lugemine pooleli enne kui kogu see pardakk algas. Umbes 4. või 5. voodiralli ringi ajal kasarmutuppa sisenedes tõukasin umbkeelse võitleja kogu jõust ta voodi suunas ja panin paar kiiret laksu kirja tema lõualuu suunas. Sain kiired laksud ka vastu!

Siis tulid teised vahele.

--------
Esmaspäevane õppekompanii rivistus oli "meeleolukas". Kutsuti kompanii ette, ümber pöörd ja karistuse ettelugemine kompaniiülema poolt- "Reamees X, vali noomitus kaasvõitleja löömise eest. Kas saite aru?" "Just nii, härra leitnant". "Astuge rivvi". Ja siis kohe uuesti: "Reamees X, rivi ette, ümber pöörd". Mõtlesin, et mida v*ttu te must veel siin venelaste pesas tahate. KÜ loeb ette: "Avaldan kiitust, reamees X-le kaasvõitleja korrale kutsumise eest. Astuge rivvi".

Tsitaat:

Tol ajal karistas kaader selliste rikkumiste eest kiirelt kiirelt, karmilt ja kollektiivselt.

Meil lisandus sellele veel ka täiustatud versioon.
"Kollektiivne karistamise versioon kogu remondiroodule välja arvatud probleemi põhjustaja".
Tema vaatas vanakeste käsul seda asja pealt, ja eriti jultunud triki korral näiteks öeldi (kästi), et "aga sa pikuta senikaua voodis, sa ju meil kah omastarust nagu "isake" ja/või "vanake".
Kui keegi sellises olukorras üritas rivvi ronida karistust kandma, siis see sai konkreetselt kõigilt kümpi. Nüüd passid kõrvalt vaadata ja oota oma aega Noorena sain ka ise kord niimoodi voodis pikutades pealt vaadata, kuidas kaaslased pedereerimist saavad.
Mulle öeldi konkreetselt ära, et "ära sa nüüd pesuruumi või peldikusse enam mine/tule".
Põhjuseks oli vanakeste arvates erinahhaalne järjepidev allumatus nende "soovidele". Keeldusin põhimõtteliselt mittesuitsetajana neile suitsu "pakkumast" (st igaksjuhuks kaasas kandmast ja nn justkui mõtteid lugedes kohe ulatamast, kui mõnel vanakesel tuju peaks tekkima.("Loen kolmeni!... üks... kaks...")) Siis tehti teistele noortele kollektiivne ketukas, et nad seejärel juba kogu kollektiiviga ise minu "upsakuse" ära murraksid, ja üleüldse mind "taltsamaks" teeksid.
See siis NA-ajast, lihtsalt "kollektiivse (välja arvatud põhjustaja) karistamise" vorm.

Palun nimetage üks EKV remondirood.. Tsiteerin:"Kollektiivne karistamise versioon kogu remondiroodule välja arvatud probleemi põhjustaja".

[speedsta]

Lugupeetav võiks tsiteeritava lõigu viimast lauset tähelepanelikumalt lugeda.

[mart2]

Lugupeetav võiks tsiteeritava lõigu viimast lauset tähelepanelikumalt lugeda.

Ja akf ise loeb hoolikalt antud lõime pealkirja!
Akf Peeter kirjutas oma kogemustest NLiidu armees, mitte EKV-s.

Peace?

[zephys]

Seejuures ei piirdunud see õmblustöö vaid nimesiltide-käise-embleemidega, vähemalt mitte toonases A-kompaniis. Nimelt tuli meil kõigil ka nii vormijaki kui -pükste pealeõmmeldud taskute nurgad vormijaki või -pükste külge kinni õmmelda. Miks ja kas üldse see tegelikult vajalik ja praktiline oli, jäi mulle arusaamatuks nii toona kui ka täna pea veerand sajandit hiljem.

Me saime lõunas teenides veel ka kõik nööbid üle õmmelda taskutele lisaks. SõduriFM põhjendas toona seda vähempakkumise võitnud vormi kehva kvaliteediga, ei teagi palju seal tõde oli (samas teist e taktikavormi, mis oli juba kantud, seda vist üle ei õmmeldud).

[rockrapdude]

Vahipataljonis (2010-2011) pidime ka SBK ajal paraadvormi hooldama. Iga hommiku sai end üles rivistatud koridori ja siis käisid seersandid kontrollimas (mälu veidi petab, aga see oli vist enne tunde, aga peale hommikust rivistust õues), et kas pole lahtiseid niidiotsasid vormil, taskutel just eriti. Iga lahtine niit tõmmati küljest (või lõigati kääridega vms), võeti kätte, keerutati ümber just selle kontrolliva seeru väikese sõrme ja iga ring oli 10 pumpa. Rekord oli vist kusagil paarituhande pumba kandis, mida siis käidi seerude toas pumpamas, ma võin kogemata suurusjärkudega eksida. Kutil võttis veidi vähem kui nädalake, et see tehtud saada, niipaljut ma mäletan. Mul endal oli ka paar korda (kui ma nüüd õigesti mäletan) paar ringi, aga need sai kohe koridoris kontrolli ajal ära tehtud. Kui küsisin samal ajal Paldiskis teeniva sõbra käest, et kas neil ka selline vormihooldus on, siis ta ei teadnud mõhkugi, millest ma räägin. Õnneks metsavormiga seda pulli polnud

Isiklikust karistusest üks seik: ma täpselt enam ei mäleta, aga millegagi sain hakkama ja pidin siis paberile kirjutama numbrid kuni tuhandeni. Rõhk sõnal, numbrid. Aega oli mul kuni kas järgmise õhtuni vms. Ma siis sain loomulikult valesti aru ja hakkasin selle asemel, et numbritega kirjutama 0,1,2,...,999,1000, kirjutama hoopis tähtedega: null, üks, kaks,...,üheksasadaüheksakümmendüheksa, tuhat. Kui täiskirjutatud paberid seerule andsin, siis vanad esmalt naersid, et sa rumal pidid kirjutama numbritega, aga avaldasid mingil määral lugupidamist, et ma seda tähtedega hoopis tegin. Ühesõnaga, loll on loll olla ja ega ma tollel hetkel ei julgenud väga küsida ka (introvertne inimene), et kas tähtede või numbritega, saanuks veel takkapihta sõimata, et kuidas ma nii loll olen ja sellist asja üle küsin.

Kollektiivsest karistusest üks seik: siis metsalaagris üks reamees hakkas leitnanti sinatama ja vastu plõksima kui too üle küsis, mismoodi leitnantiga rääkima peab. OK, tegime oma tunniharjutuse ära, mis me seal metsas pidime tegema, leitnant kohe viha üles ei näidanud, vaid hakkas vaikselt podisema, nagu ma tagantjärgi aru sain. Nii, õhtusöögi aeg ja siis järsku, rühm leitnanti juurde, marss! Karistus seisnes selles, et pidime kahte rivvi võtma, võitlejad vastastikku. Plõksija ühte rivi otsa, nagu kadalippu hakkaks saama. Toenglamangvõtt! hüüdis leitnant. Plõksija pidi madalroomates kadalippu läbima, senikaua kui teised külma ja lumise märja maapinna peal toenglamangus seisid. Kes unustas kindad kätte panna, sellel oli eriti sant (ühel kaasvõitlejal niimoodi sattus). Leitnant siis tuletas kangelt meelde, kuidas peab endast kõrgema auastmega kaitseväelasega suhtlema ja mis võivad olla tagajärjed kui seda ei tehta. Mingi 15 või 30 minutit olime seal, vähemalt niikaua kuni plõksija kaks või kolm ringi oli edasi tagasi roomanud, täpselt ei mäleta. Siis leitnant hüüdis, püsti! Tõusime püsti ja meid saadeti tagasi omi asju tegema. Hiljem kui oli õhtune rivistus, tuli leitnant meie seerude juurde ja kiitis rühma, et nad ilma vastu vaidlemata oma karistuse vastu võtsid. Olgugi, et endal südames võttis selline plõksija poolt käitumine veidi kibedaks, siis teiste arvates polnud hullu midagi ja teda seepärast maha ei kantud ega oma rühma poolt korrale ei kutsutud (a la, "Kurat ära nu*si meid oma lollustega).

Andestust selle eest, et nii täpselt enam kõik meeles ei ole, 15 aastat vana teema siiski

[Fucs]

Mul on mällu sööbinud selline pilt.
Aasta võis olla 1991 või 1992 aga pead ei anna ja oli nagu hilissügis juba.
Mul toonane naabripoiss nõukaarmeest pääses, kuna vend sai NA-s surma, isa oli surnud, ema invaliidsuspensionär ja tema oma ema ainuke hooldaja.
Aga taasiseseisvumise alguses võeti/läks (ei tea kumb, ei mäleta) vastloodud või "just loodavasse" kaitseväkke.
Võin puusse panna, aga teenistuskohaks oli nagu Tallinn.

Õhtuhämaras rääkisime mingi seltskonnaga maja ees (100 km Tallinnast) tänaval juttu ja siis vaatame, et keegi kurat tuleb mööda tänavat natuke kõikudes, Eesti KV uus laiguline seljas, barett peas ja automaat töllerdab üle õla. No vot, see oli minu naabripoiss, kes oli saanud nädalavahetuseks kas linnaloale või koju puhkama paariks päevaks vms teema ja oli ka kergelt napsune. Me pidime kreepsu saama, et koos relvaga ja napsusena töllerdas ringi.

[Kuzmitz]

Seejuures ei piirdunud see õmblustöö vaid nimesiltide-käise-embleemidega, vähemalt mitte toonases A-kompaniis. Nimelt tuli meil kõigil ka nii vormijaki kui -pükste pealeõmmeldud taskute nurgad vormijaki või -pükste külge kinni õmmelda. Miks ja kas üldse see tegelikult vajalik ja praktiline oli, jäi mulle arusaamatuks nii toona kui ka täna pea veerand sajandit hiljem.

Me saime lõunas teenides veel ka kõik nööbid üle õmmelda taskutele lisaks. SõduriFM põhjendas toona seda vähempakkumise võitnud vormi kehva kvaliteediga, ei teagi palju seal tõde oli (samas teist e taktikavormi, mis oli juba kantud, seda vist üle ei õmmeldud).

Kusjuures nende taskunurkade ja nööpide kinni/üleõmblemisega ei tegelenud ainult ajateenijad, vaid ka kaaderkoosseis... Nööbid olid tõepoolest sümboolselt vormile kinnitatud ja taskutega oli selline lugu, et kui keegi juhtus vabrikukonditsioonis vormis sinna midagi panema, siis nägi nagu kloun välja... Tolleaegne kaader, kes endast veidikenegi lugu pidas, õmbles need taskunurgad kinni (või siis lasi proual õmmelda).

[A4]

AJATEENIJA ARGIPÄEV SBK AJAL

Ametlikult algas sõduri teenistuspäev täpselt kell 06:00 kompanii päevniku röögatusega „A-kompanii, äratus!“. SBK ajal oli normiks, et sellise äratussignaali järel pidid kõik noorsõdurid vist lausa 45 sekundiga oma kasarmutoast väljas koridori peal rivis olema, seljas, või vähemat kaasas selleks päevaks hommikuvõimlemiseks ettenähtud vormiriided. Kes 45 sekundiga riideid nõuetekohaselt selga ei saanud, sellele anti tavaliselt veel mõnikümmend sekundit aega enda „kohendamiseks“. Vähemalt meie jaos leppisime aga kohe teenistuse alguses kokku, et keegi paneb äratuskella u 05.55 vaikselt helisema ja äratab ka teised ülesse, et ettenähtud riided-saapad enne ametlikku äratust vaikselt ja rahulikult selga ajada – sest nagu ütles üks vanematest ja targematest ajateenijatest – „pole ju mõtet ilmaasjata hommikul unise peaga tõmmelda“.

Seejärel liiguti seersandi hüüete „ruttu-ruttu, kiiresti-kiiresti“ saates kasarmu ette riviplatsile, kuhu kogu pataljoni isikkoosseis pidi hommikuti juba kell 06.05 olema ülesse rivistatud, et pataljoni korrapidaja-ohvitseri korraldusel hommikuvõimeline läbi viia. Ilmselt sel põhjusel – et kõik pataljoni rühmad ja kompaniid peavad viie minutiga riides ja kasarmust väljas olema, ei lastud pea kellelgi SBK ajal enne riviplatsile suudumist vetsu kusele minna – kuigi enamus sõdureid kannatas pärast pikka ja sügavat ööund üldjuhul üsna kange kusehäda all.

Hommikuvõimeline algas rühmade kaupa läbi viidava taktjooksuga ümber pataljoni sisemise perimeetri (usun, et üle kilomeetri distantsi ei kogunenud), mille poole peal, takistusriba lähedal olnud Nõukogude-aegse välikäimlani jõudes lasti kõik „hädalised“ mainitud hoonesse lõpuks ka põit kergendama. Jooks lõppes taas riviplatsil, kus hargnenud rühmad viisid rühma vastutava (SBK ajal üldjuhul mõni drill-seersantidest) läbi võimlemisharjutused. Üldjuhul oli selleks igasugused „ringid“ alates peast ja randmetest lõpetades pöidadega. Nagu aamen kirikus lõppes hommikuvõimlemine alati kätekõverdustega – teenistuse esimestel nädalatel ei suutnud ilmselt enamik ajateenijaid teha üle paarikümne kätekõverduse ilma „hülgeks“ muutumata. Edaspidi kerkis hommikuste kõverdustega arvu vist u 30-40-ni ning hakkas teenistuse viimasel kuul taas langema vastavalt teenida jäänud päevade arvuga. Viimasel, reserviarvamise päeva hommikul võeti lihtsalt korra sümboolne toenglamang sisse, st tehti „null“ pumpa, ja tõusti püsti tagasi.

Pisut pärast kella poolt seitset olid kõik rühmad oma kasarmukorrustel tagasi ning siis algas tavaliselt paras tormamine selleks, et enne hommikusööki teha ülesse oma voodi ja teha ära „hommikune hügieen“, st pesta hambaid ning raseerida vajadusel habet ja kukalt. Esimestel nädalatel toimusid need toimingud suure segaduse, trügimise, sõimlemise ja ebaefektiivsuse tähe all. Kohati tundus, et kogu kompanii isikukoosseis üritas samaaegselt minna justnimelt hommikust hügieeni tegema, mis päädis trügimise ja sõimlemisega pesuruumi kraanikausside ja pissuaaride ümber. Või siis tormasid kõik noorsõdurid korraga oma voodeid ülesse tegema, milleks suheteliselt täis tuubitud kasarmutubades loomulikult kõigi jaoks normaalselt ruumi ei jagunud. Ja sellesse protsessi üritas siis veel samasuguse sõimlemise saatel „sisse kiiluda“ selleks päevaks määratud koristustoimkond, kelle ülesanne oli vähemalt kahel korral päevas kasarmutoa põrand harja ja märja lapiga üle tõmmata, prügikastid tühjaks viia jne. Alles paari nädala möödudes tekkis mingisugune iseeneslik rütm, kus pooled mehed läksid hommikul esmalt pesuruumi, samal ajal kui teised oma voodeid ülesse tegid. Seejärel osad vahetusid, ning mõne aja möödudes saadi rütm juba niimoodi kätte, et „luuatoimkond“ sai oma töö ära teha ajal, mil kõik ülejäänud olid juba koridori peal edasisi toiminguid ootamas.
Pärast neid hommikusi toiminguid käisid allüksused kella 0700 ja 0800 vahel kompaniide ja rühmade kaupa hommikust söömas kasarmuhoone esimesel korrusel olevas sööklas. Hommikusöögi järel said suitsumehed hea õnne ja drillseersandi vastutulelikkuse korral (need olid meie rühmas kõik ise kah suitsumehed) teha päeva esimese sigareti enne väljaõppepäeva tegelikku algust.

SBK alguses viidi pärast hommikusööki riviplatsil läbi seersantide poolne „riviline ülevaatus“, kus kontrolliti habemete ja kuklakarvade pikkust, saabaste puhtust ja loomulikult ka nende eespool mainitud neetud õmblustööde kvaliteeti. Vastab tõele, et lisaks taskunurkadele ja siltidele-embleemidele tuli üle õmmelda suurem osa uute vormirde nööpe ja seejuures tagada, et kuskilt ei jääks niidijuppe välja tolknema. Kui õigesti mäletan, siis oli iga üleliigne millimeeter“ lahtist niiti võrdne 10 kätekõverdusega, mida siis seersandid lasid kas jõudehetkedel „ära pumbata“, või käidi õhtuti seersantide toas nende järelvalve all pumpasid tegemas.
Esmaspäevased teenistuspäevad algasid pataljoni rivistusega, mille puhuks rivistati riviplatsile ülesse kõik pataljoni allüksused ja kursused, rivi etteotsa ka pataljoni staabi kaadrikaitseväelased. Sellele järgnes tavapärane „tseremoonia“ – pataljoni staabiülem kandis kokkulepitud kellaajal kohale ilmunud pataljoni ülemale ette, üksteise järel marrsisid need härrad rivi ette, millele järgnesid tervitused. Ei mäleta, et ei SBK ega hilisemate väljaõppekursuste ajal oleksid pataljoni ülemad väeosale mingeid pikki kõnesid vms pidanud, või ka rivi ette kutsutud allüksuste ülematele pikki lektüüre pidanud vms. Pigem oli tegemist harjumuspärase rutiini ja tseremooniaga, mis lõppes alati kogu pataljoni möödamarsiga pataljoni ülemast ja staabiülemast – ja mis paaril esimesel nädalal kutsus esile pataljoniülema heatahtliku mulje, sest esimesi nädalaid teenistuses olevate noorsõdurite rivisamm oli ilmselt kõike muud kui määrustikukohane.
Seejärel algasid õppetunnid. Nagu ka keskkoolis, kestis iga tund 45 minutit, millele järgnes 10-15 minutiline „vahetund“, jalasirutuspaus, või suitsupaus. Seda olenemata sellest, kas tunnid toimusid kasarmu õppeklassis, kuskil „territooriumil“ või Männiku harjutusväljal maastikul. Kui õigesti mäletan, siis oli ettenähtud „tunde“ igas päevas kokku vist 8 – 4 või 5 tükki ennelõunal, ülejäänud pärast lõunat. Teenistuse esimestel nädalatel toimus valdavosa tunde väeosa klassiruumis, või riviõppe puhul riviplatsil, kuid nädalate möödudes toikus aina enam väljaõpet juba „metsa all“ Männikul. Keskeltläbi kord nädalas toimus „kehaline kasvatus“ u poole päeva pikkuselt – üldjuhul tähendas see sörkjooksu kuskile TTÜ ümbruse metsadesse või „Vanaka“ mäe juurde ning seal kohapeal siis kas järgmisi „jõu ja ilu“ numbreid, nagu nt teenistuskaaslast selga upitades Vanaka treppidest ülesse-alla jooksmine, või paremal juhul ka jalgpallimängu.

Loomulikult oli kolmekäiguline lõunasöök väljaõppepäeva üks oodatumaid hetki – lõuna ajaks oli kõht juba üldjuhul üsna tühi, mida ilmselt võimendas esimeste nädalate nähtamatu stress ja pinge, mille leevendamiseks peale söögi, sigarettide või šokolaadi SBK ajal erilisi võimalusi polnud. Erinevalt hommikusöögist võis lõuna ajal sööklasse sisse pääsemine kuni paarkümmend minutit aega võtta, mida siis veedeti kas söökla ukse ees rivis seistes, või söökla sissepääsuga ühendatud kasarmu varuväljapääsu treppide peal. Loomulikult oli see ootamine drillseersantidele – kui nad nii suvatsesid – kohaks, kus „distsipliini“ tagada, olgu selleks siis vastu seina nõjatujate karistamine täiendavate pumpadega („Võitleja, seda seina pole vaja teil toetada, see püsib ka ise püsti“), või nende neetud niidijuppide leidmine ja harutamine vormi küljest.
Ametlikud õppetunnid lõppesid üldjuhul kella viie paiku, millele võis järgneda veel relvastuse või varustuse hooldamine, või meie A-kompanii puhul veel täiendavad rivitunnid. Kuna tseremoniaalkompanii rivisamm pidi ideaalis olema veatu, ning teatud mõttes oli ka sünkroonsete riviliste harjutuste sujuvus aluseks mitmetele hiljem õpetatavatele tseremoniaalsetele rivivõtele (püssivõtted, pärgade asetamine), pandi meie allüksuses veatule rivile ilmselt veel rohkem rõhku, kui muidu toona kaitseväes. Seejuures hurjutati neid üksikuid, kellel rivisamm kohe mitte kuidagi klappida ei tahtnud, C-kompaniisse üleviimisega, millisest perspektiivist loomulikult keegi eriti vaimustatud ei olnud.

Umbes kella kuue ja seitsme vahel toimunud õhtusöögi järel oli kuni kella 21.00 algava õhtuse rivistuseni nn vaba aeg, mis tõepoolest võis olla „vaba“, aga võis olla ka täidetud veel täiendava rivitunniga (kui päeval rivi kuidagi klappima ei saanud), koristamise, või ka seersantide „kasvatustegevusega“. Ühesõnaga, ei saa öelda, et meil SBK ajal oleks üldiselt olnud väg palju vaba aega niisama puhkamiseks, passimiseks vms.

Selline oli päevakava viiel tööpäeval, nädalavahetuseti oli päevakava pisut teistsugune. Laupäeval õppetööd üldjuhul ei toimunud, küll aga alustati pärast hommikuvõimlemist ja hommikusööki nn majanduspäevaga. See tähendas SBK ajal mitte ainult oma enda kasarmutoa, koridoride ja pesuruumide põhjalikumat koristamist-puhastamist, vaid justnimelt sügisel pataljoni territooriumi koristamist, esmajoones puulehtedest. Lehti oli palju, sest esmajoones kasvasid toonase Üksik-Vahipataljoni toonasel territooriumul justnimelt lehtpuud. Sõjaväele ja „noorteajale“ omaselt oli tarvis, et kokku oleks korjatud praktiliselt kõik eelneva nädalaga mahasadanud kuivanud lehed – kuigi järgmise paari päeva pärast võis vaatepilt olla täpselt samasugune. Eriti puhas pidi loomulikult olema väeosa riviplats. Olgu neetud see krobelise asfaltiga riviplats, mille külge tillukesed kaselehed niiske ilma korral justkui liimitud olid, ja olgu neetud need vitsadest vanakooli luuad, millega neid lehekesi lahti tuli „koukida“.

Pühapäev oli justkui päriselt ettenähtud puhkamiseks. Laupäeva õhtul algas öörahu tavapärasest tund aega hiljem ehk kell 23.00 ning pühapäevahommikune äratus oli 06.00 asemel kell 07.00. Hommikuvõimlemist pühapäeviti ei toimunud, selle asemel aga läksid kõik sel hommikul pärast ärkamist oma villaste tekkide ja patjadega riviplatsile, kus siis koos paarimehega tuli nii tekk kui padi tolmuks puhtaks kloppida. Üsna üllatav, kui palju tolmu võib kõigest nädala jooksul sõduriteki sisse koguneda!

Pühapäeviti olid ka külastuspäevad sõpradele-suguslastele, samuti oli vist pühapäevane päev see, mil sõdurid vastavalt toona kehtinud määrustikule sauna tuli viia. Kui erinevalt tänastest kasarmutest polnud Vahipataljonis saunu ei igal kasarmukorrusel ega pataljoni territooriumil üleüldse, viidi meid veoautode + ühe vana GAZ-bussiga sauna Nõmmele Trummi sauna.

Kell 21.00 algavaks õhtuseks rivistuseks rivistati taaskord kõik väeosa allüksused ja kursused riviplatsile ülesse, kompanii korrapidajad tegid selle kohta ettekante rivi ette ilmunud pataljoni korrapidaja-ohvitserile, kes seejärel andis korralduse viia läbi õhtune loendus. Selle loenduse mõte seisnes iseenesest selles, et kontrollida ja tagada, et kõik ajateenijad on parajasti seal, kus nad olema peavad ja et keegi jooksus vms poleks. Sõltuvalt pataljoni korrapidada nõudlikkusest ning kompanii korrapidaja võimekusest võis see loendus saada tehtud kõigest viie minutiga, kuid võis halvimal juhul venida ka vaat et poole tunni pikkuseks. Kui järgida täpselt nõudeid ja eeskirju, siis pidi kompanii korrapidaja esmalt iga rühma kaupa ette lugema iga võitleja nime, millele kohalolija pidi vastama hüüatusega „Mina!“, puudujate kohta pidi aga rühma vastutav ütlema midagi stiilis „laatsaretis“, „linnaloal“, „puhkusel“, „kursusel“ vms. Kuna A-kompaniis oli rühmasid kokku 4 tükki kokku pea 200 mehega, võis ainuüksi see loendus aega võtta omajagu. Pärast 200 nime läbilugemist tegi korrapidaja „järjest loe“ ning pidi seejärel kiiruga, hämaras, tihti ka vihmasajus väikesel paberilehel kõik kohalolijate ja puudujate numbrid ja põhjused kokku arvutama, niimoodi, et numbrid ka klapiksid lõpuks seisuga „nimekirjas“ versus „rivis“. Häda korrapidajale, kellel numbrid sassi läksid, või kes pidi „järjest loed“ tegema mitmendat korda, sest keegi ajas midagi sassi – ja sellele saateks vanemate ajateenijate vaikne sisin „käpardist korrapidaja“ aadressil.

„Paremal“ juhul, kui pataljoni korrapidaja sellisele lahendusele rohelise tule andis“, viis korrapidaja n-ö tegeliku loenduse läbi õhtusele rivistusele eelneva paari tunni jooksul kasarmus, käies iga rühma nimekirja ja hetkeseisu rühma vastutavaga rahulikult läbi. Sellisel juhul seisnes loendus vaid „järjest loe“ läbiviimises, mis oli eelnevate arvutuste n-ö kinnituseks.

Loenduse läbiviimise ja selle tulemuste pataljoni korrapidajale ettekandmise järel võis viimane anda veel mingeid „juhtnööre“ öörahu kohta vms, kuid üldiselt laudli selle järel kolm salmi Eesti Vabariigi hümni (eeldusel muidugi, et laul klappis ja kõlas ilusti – vastasel korral lasi korrapidaja seda korrata) ning seejärel algas valmistumine öörahuks.

See tähendaski üldjuhul hammaste ja näo pesu ning ka päev otsa saapasse kammitsetud jalgade pesu selleks ettenähtud pesuruumi jalapesuvannides. Kell 22.00 olid enamus ajateenijaid juba oma voodis linade vahel ning paar minutit pärast kompanii päevniku hüüatust „A-kompanii, öörahu!“ valitses tubades juba sügav uni.

[zephys]

Need Vahipati õhtused rivistused Rahumäel olid lahedad jah, mul uuemast ajast (2012 äkki) kustumatu mälestus, kuidas pataljonile koos kasarmu viienda korruse asukatega korduvalt järjest loe anti, mis ikka ja jälle hukka läks. Tuleb tunnustada korrapidaja ohvitseri järjepidevust selle tsirkuse väljakannatamisel.

[Sakamoto]

Kas keegi mäletab (võttis osa) või on kuulnud, sellest Vahipataljoni au vahtkonna, Rooma paavsti J. Paulus II vastuvõtust Tallinna lennuväljal 1993 a. sept. Nimelt seal siis toimus auvahtkonna-ülema apsaka tõttu mitteametlik "maailmarekord" relvaga valves seismisega (relva hoitakse ülestõstetuna enda ees). Seisti mingi 40+ min. kuna vahtkonna ülem unustas anda käskluse vabalt
peale paavsti ja presidendi tervitus jalutuskäiku. Ja nii seisti kogu L. Mere ja J. Pauluse kõnede ajal

[mongol]

Tänaseks päevaks on relvaga tervitusasendis seismise rekord juba 50+ minutit. Aukompanii väljaõppe ajal tahavad (või noh, tahtsid 10+ aastat tagasi) mõned lihtsalt ise proovida, kaua suudavad. Tseremooniate ajal, vähemalt Moreli ja Lilleka ajal harjutati enne asjad läbi ja "unustamisi" juhtus harva.

[A4]

VÄLJAÕPPE ÜLDINE KORRALDUS
Kirjeldan siinkohal natukene üldisemalt Üksik-vahipataljoni üldist väljaõppeprogrammi, et eelnev ja järgnev jutt ehk pisut paremini suhestuks sellega, mis laiemas mõttes oli ja on täna põhimõtteliselt ajateenistuse peamiseks eesmärgiks. Olemuslikult ei erinenud see väljaõppekorraldus ilmselt eriti teistes väeosades toona valitsenust, ja ega ka (paari erandiga) ei erine sellest, mismoodi Eesti Kaitsevägi, või üleüldse enamus kaitsevägesid väljaõpet läbi viivad (individuaalsetelt sõdurioskustelt edasiliikumine erialaväljaõppe ja seejärel allüksuse kokkuharjutamise peale).

Teenistuse esimesed u 2,5 kuud (septembri keskpaigast kuni novembri lõpuni) kestis sõduri baaskursus ehk rahvakeeli „noorteaeg“, mille eesmärgiks – nagu ka nimi viitab – oli äsja teenistusse astunud noorsõduritele esmalt sõduri baasoskuste õpetamine. Esimesed nädal-kaks keskendusid üsna palju garnisoniteenistuseks vajalikele „oskustele“, st riviõppele ja sisemäärustikele (st sõduri kohustused ja õigused), kuid sealt edasi hakkas asi vaikselt „praktilisemaks“ muutuma. Relvaõpe, laskeväljaõpe ja loomulikult söögi alla ja peale ohutustehnikat; liikumisviisid, käemärgid, maskeerimine; välikindlustamine, mis antud kursuse raames piirdus peamiselt üksiksõduri laskepesa rajamise harjutamisega; ning pioneeriõpe, mis seisnes peamiselt teoreetilises õppes, gaasimaski päheajamise harjutamises ja lõpuks „gaasikambris“ Männikule püstitatud telgis.

Laskeväljaõpe oli toona SBK ajal üsna „teoreetiline“, keskendunud pea eranditult laskmisele lasketiirus käskluste peale ja väga rohke ohutustehnilise osaga. Praktikas tähendas laskeoskuste harjutamine meie SBK ajal peamiselt seda, et väeosa staadioni peale löödi maasse tillukesed märklauda matkivad vaiad-sildid (mis pidid imiteerima 50 või 100 meetri kaugusel olevast „päriselu“ märklehte); pooled rühma sõdurid said peotäie õppepadruneid ja võtsid nendest märklehtedest u 10 meetri kaugusel sisse erinevaid laskeasendeid, milledest (ülema käskluste peale) laskmist ning laskmisele eelnevat ja järgnevat OT-d matkiti selliselt, et teine pool rühmast oli laskurite selja taga ning sikutas päästikule vajutamise hetkel Galili lukuraami edasi-tagasi vinnastushoova külge seotud vintraua puhastusnööriga. Lahingumoonaga saime SBK ajal lasta vist vaid täpselt kahel korral – ühe korra SBK-aegses välilaagris relvade sisselaskmiseks + vist 5 padrunit selle kõige algelisema laskeoskustesti proovimiseks. Järgmised laskmised olid juba SBK-lõpueksami ajal „hinde“ peale.

SBK teises toimus nn ellujäämisõppe e „näljalaager“ kuskil Klooga kandis, mis A-kompanii uutele ajateenijatele kujunes üldse esimeseks välilaagriks. Sellest „meeleolukast“ üritusest püüan millalgi eraldi kirjutada. „Näljalaagrist“ peaaegu otse siirdusime kaheks nädalaks n-ö tavalisse välilaagrisse Männiku harjutusväljal. Ilmselt sarnaselt tänasega oli juba toona Kaitseväe väljaõppes üldine põhimõte, et iga olulisem väljaõppekursus peab tipnema õpitu praktilise läbiharjutamisega maastikul ehk metsa all. SBK laagris käidi seetõttu uuesti läbi suurem osa eelneva pooleteise kuuga õpitu, ehk liikumisviisid, maskeerumine, kaevumine, orienteerumine jne. Seejuures säilis ka selles välilaagrid üldiselt sama päevakava mis linnakus – äratus kell 06.00 hommikuvõimlemisega, seejärel õppetunnid ning õhtul taas rivistus-loendus-hümn. Vahe „kasarmueluga“ seisnes ainult selles, et lisaks päevasele väljaõppele tuli ööseks välja panna tunnimehed kaevikutesse, laagrisse endasse + ahjuvalve, mis kõik kokkuvõttes vähendas iga meie öiseid unetunde.
Pärast SBK laagrist naasmist oli meil (mälu järgi) mingi „vahenädal“, kus A-kompaniile viidi vist läbi suurem osa tseremoniaalväljaõppest Kadrioru vahtkondade jm tseremooniate tarbeks.

Ja SBK viimasel nädalal toimus sõdurieksam. Selle tarbeks viidi vist riviplatsil läbi kiire ja piiratud mahus määrustiku ja riviõppe oskuste test, aga suurem osa eksamist toimus rännaku näol. Poole öö pealt aeti meid häire korras ülesse, viidi veoautodega vanasse Pahkla raketibaasi (see on linnulennult u 40 kilomeetrit Tallinnast Rapla suunas) ning sealt liiguti kahe päeva jooksul u jao-suuruste puntidena tagasi Tallinna poole. Marsruudi peal oli terve rida kontrollpunkte, kus väeosa kaadrikaitseväelased testisid siis liikumisviise/käemärke/kauguste määramise oskust/jne jne. Rännaku teiseks ööks jõuti välja Männiku harjutusväljale, kus hommikul tuli veel hinde peale kaevata lamades laskepesa ning seejärel lõppakordina laskeoskustest lasketiirus.

Selle eksami said kokkuvõttes vist kõik läbitud. Toona anti vastavalt eksamil saadud punktidele ajateenijatele välja ka nn sõdurieksami märgid, mis tuli triikrauaga suvise välivormi vasakpoolsele taskule kinni kõrvetada. Kui ma õigesti mäletan, siis sai valdavosa meie lennu ajateenijatest nn hõbedase märgi, mingi hulk võitlejaid said ka rohelise märgi, kuid kuldse märgi sai 100-st sõdurist vaid täpselt 1 võitleja – tänane Lux Ekspressi bussifirma tegevjuht Ingmar Roos.

SBK lõppes vist ühel detsembri esimetest päevadest, reedese ennelõunasel ajal piduliku rivitusega ja vandeandmistseremooniaga riviplatsil, mida kutsuti jälgima ka sugulased-tuttavad, ja kus Kaitseväe Orkester (või osa sellest) pilli puhus. Oli tegelikult pidulik, hea ja uhke tunne senisaavutatu üle, ning ka kergendus, et vähemalt distsipliini osas muutub elu nüüd natukene rahulikumaks. Tseremoonia ametliku osa järel visati veel rühmaülema käskluse „rihmad maha!“ saatel vöölt vöörihmad – toona eristas väliselt noorsõdurit see, et ta pidi pea igal juhul vormi peale kandma vöörihma – erinevalt kaadrikaitseväelastest ja SBK läbinud sõduritest, ning pärast uute, värviliste Vahipataljoni käiseembleemide väljajagamist lasti kõik esimesele kahepäevasele linnaloale.

SBK viimastel päevadel valiti igast rühmast välja u 5-6 võitlejat, kes suunati nooremallohvitseride kursusele ehk NAK-i – ja kelle teenistusaja pikkuseks kujunes seetõttu mitte 8, vaid 11 kuud. Kuni 1990. aastate lõpuni koolitati kõikide väeosade ajateenijatest nooremallohvitsere tsentraalselt Kaitseväe Lahingukoolis Meegomäel, aga millalgi 2000. aastate alguses sellest loobuti – ilmselt põhjusel, et ajateenijate ja vajaminevate nooremseersantide arvu muutus nii suureks, et need ei mahtunud enam Meegomäele ära – sinna jäi vaid kaadrikaitseväelastest vanemallohvitseride e veeblite kursused ning ajateenijatest või reservväelastest rühmaülemate kursused. Seetõttu hakkas iga suurem osa väeosa ise oma NAK-e korraldama, aga Vahipataljoni NAK-is said toona väljaõppe ja pagunid ka Jägalas asunud Kalevi Üksik-Jalaväepataljoni tulevased seerud, samuti mingi hulk kaadrireamehi ja -kapraleid Rahuoperatsioonide Keskusest.

Samuti nopiti millalgi pärast SBK lõppu (aga ma ei mäleta täpselt enam, millal) igast rühmast välja vist 2 meest side-eriala õppima ja 1-2 meest rühma parameediku kursusele. Seda, kas sidemeeste erialaväljaõpe viidi läbi iga väeosa juures eraldi või toonases Üksik-Sidepataljonis, ma enam ei mäleta. Parameedikute kursused aga toimusid Magasini tänava linnakus (seal, kus täna asub KV Luurekeskus), kuid erinevalt tänasest ei koolitatud parameedikutest paralleelselt ka nooremseersante.

Septembris teenistust ajateenijate lõviosale algas aga pärast SBK lõppu ja esimest linnaluba kolmenädalane nn SBK-2, mille käigus käsitleti õpetati pealiskaudselt tankitõrjegranaadiheitjaid, kuulipildujaid, täiendavalt välimeditsiini, sõjaõigust jms. SBK-2 lõppes jõulude eel, mil algas u 2-nädalane puhkuse ja väljaõppepausi periood. Suurem osa kaadrikaitseväelasi kadus oma jõulupuhkustele, väeosa ajateenijad aga käisid kahes jaos puhkusel – nädal aega jõulude ajal, või nädal aega alates 31. detsembrist. Millalgi detsembris lasti reservi ka kaks rühmatäit kevadel teenistust alustanud vanemaid ajateenijaid, ja jaanuari alguses võeti nende asemele A-kompaniisse teenistusse vist kahe rühma jagu uusi ajateenijaid, kellest hakati vist esmakordselt koolitama mitte jalaväeüksuso, vaid sõjaväepolitseikompaniid.

Sügisel alustanud ajateenijate jaoks algas aga jaanuari teisel nädalal kuni kuu lõpuni kestnud eriaalaväljaõpe, mille käigus rühmad jagati laias laastus kaheks – tankitõrjurid ja kuulipildurid. Esimesed said väljaõppe kõikide toona kasutuses olnud jalaväe tankitõrjerelvade – RPG-7 Hiina koopia M-69, Iisraeli päritolu B-300 ja vana hea Carl Gustaf – kasutamiseks, et edaspidi teenida kas tankitõrjurite või nende abidena. Kuulipilduja erialakursuslastest koolitati aga tulevasi kuulipildureid ja nende abisid, peamise rõhuga MG-3-l.

Veebruari alguseks olid kõik erialakursused läbitud ning NAK andis „meile“ tagasi ja meie tulevased jaoülemad, v.a mõned üksikud värsked nooremseersandid, kes suunati veel u kaheks kuuks Lahingukooli rühmaülema kursustele. Erinevate kursuste „produktidest“ klopsiti kokku ka väljaõpetatavate rühmade lõplik koosseis, kusjuures säilis rühmade n-ö algne koosseis, st 3. rühmas teenistust alustanud värskeid seersante ei suunatud nt 4. rühma juurde ja vastupidi. Siin seisneb ka ilmslet suurim erinevus Kaitseväe tänase väljaõppetsükliga – alates vist 2003. aastast võtab Kaitsevägi tulevased nooremallohvitsrid + teiste pikemat väljaõpet nõudvate erialade esindajad teenistusse algusest peale teadmisega 11 kuuks ja kolm kuud enne 8-kuulise reakoosseisu väljaõppe algust u kolm kuud hiljem.

Jalaväerühma struktuur, mille alusel meid kokku õpetati, oli kokkuvõttes järgmine. Rühmaülema ja tema lahingupaarilisest rühma sidemehe, ning rühmavanenema ja tema paarilisest parameediku all oli rühmas kokku neli u 10-mehelist jagu. 1., 2. ja 3. jagu olid n-ö tavalised: lisaks jaoülemale, tema abile/pooljao ülemale ja autojuhile oli jaos üks kuulipilduja-paar MG-3-ga ja üks TT-paar M-69-ga + 1-2 tavalist laskurite paari. 4. ehk „raskejaos“ oli aga kaks KP-paari ning kaks TT-paari, aga viimased mitte M-69-tega, vaid Carl-Gustafitega.
Ja alates veebruarist kuni teenistuse lõpuni maikuu kesksel läks siis lahti allüksuse õpe – esmalt harjutati kokku jaod ning jagude kaupa erinevad peamised lahinguliigid; seejärel tehti sedasama rühma tasemel ning teenistuse viimastel nädalatel harjutati juba manöövreid kompaniina. Teenistus muutus toona suhteliselt rutiinseks: esmaspäevane päev möödus suuresti klassiruumis ühe või teise lahinguliigi n-ö teoreetilisi aluseid õppides, misjärel harjuati järgmisel neljal päeval sama asja hommikust õhtuni läbi Männiku harjutusväljal maastiku peal. Keskseltläbi ülenädalati toimusid ka laskmised – kas siis lasketiirus või lahinglaskmiste alal Männiku karjääris harjutati läbi ühte või teist „manöövrit“ lahingumoonaga, või siis käidi aegajalt lihtsalt teenistusrelvi või tseremoniaalrelvi uuesti sisselaskmas, või laskeoskuse püsimist „mõõtmas“.

Suures osas oli A-kompanii väljaõpe samasugune või identne sama väeosa C-kompanii omaga, kuid teenistuse teisel poolel tekkis teatud mõttes üks erinevus. Nimelt, kui C-kompaniis tipnesid ka toona enamus erinevaid eriala- ja allüksusekursusi 1-2 nädalase välilaagriga, siis A-kompanii kuni märtsi lõpuni välilaagrites ei käinud. Põhjus – pärast vanemate ajateenijate lahkumist detsembris langes meie peale pearaskus Kadrioru vahtkondade ja veel mõnede väeosas toimkondade mehitamisel, kuhu jaanuaris alustanud noorsõdureid enne nende SBK lõppu (sarnaselt meie endiga) toona ei määratud. St oli tarvilik, et väeosas/Tallinnas oleks pidevalt olemas mingi hulk ajateenijaid, kelledega ära mehitada kõik vajalikud vahtkonnad-toimkonnad, milliste hulk võis veel täiendavalt kasvada perioodidel, kui C-kompanii oli täies koosseisus „metsas“ ja A-kompanii pidi üle võtma ka „traditsiooniliselt“ C-kompaniile kuuluvad vahtkonnad-toimkonnad. Aga nendest kirjutan ma millalgi eraldi.

Aga kui jaanuaris teenistust alustanud A-kompanii uued ajateenijad oma SBK millalgi märtsis läbitud sai, andsime siis juba meie vahtkonna-toimkonna kohustused suuresti neile üle ning suurem osa aprillikuust ja maikuu algusest möödus meil kahes suures välilaagris rühma- ja kompaniitaseme väljaõpet lihvides. Mõlemad välilaagrid toimusid Piirsalu-Risti piirkonnas, seal asunud endise Nõukogude raketibaasi territooriumil või selle ümbruses. Reakoosseisu jaoks kujunesid need kokkuvõttes üsna üksluiseteks, kuid samas väsitavateks ettevõtmisteks, kuna tegevus käis või vähemalt pidi käima „võimalikult realistlikult“, st magada sai suhteliselt vähe kuna pidevalt tuli välja panna tunnimehi, vaatlus- ja kuulamisposte, välja saata luurepatrulle jne. „Õppisid“ peamiselt jao- ja rühmaülemad (saime oma aspirandid-SA-rühmaülemad Meegomäelt tagasi vist millalgi märtsi lõpus) ning kordamööda kompaniiülemana kätt harjutavad kaadrikaitseväelastest rühmaülemad. Nende välilaagrite lõppakordiks oli viimane kahenädalane laagres, kus peamiseks vastutegutsejaks oli meie enda väeosa C-kompanii. Ühel nädalal luurasime ja seejärel ründamise meie neid; järgmisel nädalal rollid vahetusid ning A-kompanii pidi kaevuma, kaitseliinid välja ehitama ning vastse rünnakuks valmistuma.

Tänase süsteemiga sarnast suurt, ülekaitseväelist Kevadtormi õppust toona ei olnud peamiselt põhjusel, et ajateenijad ei läbinud väljaõpet mitte ühe ühtse, samaaegse tsüklina, vaid kolme erineval ajal alustanud tsükliga, mistõttu n-ö täie rauaga said (teoreetiliselt) üksteise vastu või üheskoos harjutada need ajateenijad (vajadusel erinevatest väeosadest), kes olid teenistust alustanud samal ajal – tavalisetl siis kas jaanuaris, millalgi kevadel või septembris. Aga meie „lend“ oli ka üks viimaseid, kellele see süsteem kehtis – alates 2002. aasta suvest mindi üle sellele nn ühe suure tsükliga ja Kevadtormiga päädiva süsteemile.

Teenistuse viimased paar nädalat olid suhteliselt rahulikud. Käidi uuesti vahtkondades-toimkondades, ühiskondlikult kasuliku töö korras käisime korra ka Lagedil asunud Vabadusvõitluse muuseumit koristamas, aga n-ö Kevadtormi asemel oli toona kombeks ajateenijate väljaõppetsükkel lõpetada hoopis rahvakeeli „demblirännakuks“ kutsutava nähtusega. Meile tehti neid rännakuid kaks tükki. Esimene, nn proovirännak oli veel suhteliselt kerge ettevõtmine – täisvarustuse ja -relvastusega alustasime hommikul jalgsirännakut Rahumäelt Pahklasse, õhtupoolikul kohale jõudes viisime seal läbi paar „tatimoonaga“ rünnakut ning seejärel keerasime ööseks bibi alla magama, kust veoautod meid hommikul väeossa tagasi viisid.

Nn põhirännak kujunes aga ilmselt terve rühma jaoks üheks pikimaks ja kurnavamaks ettevõtmiseks – sisuliselt ühekst pikaks 36-tunniseks järjestikuseks ülevalolekuks ja tegutsemiseks. Nimelt – ennelõunal viisime Kadriorus läbi kompanii koosseisus läbi paar nn volikirjade-tseremooniat, seejärel sõime väeosas lõunat, vahetasime paraadvormis taktikavormi ning täisrelvastuse-varustuse vastu. Siis paisati meid veokitel sinnasamasse Pahklasse, kus tuli täies lahingukorras jalastuda, hargneda, vastase imaginaarsed positsioonid vallutada ja siis nendele positsioonidele kaitsesse asuda. Selleks ajaks oli kätte jõudnud keskköö, mis ajal lasti meil paar tundi puhata niimoodi, et üks lahignpaarilistest pidi positsioonil olema. Niiviisi sai iga mees magada heal juhul 1-2 tundi, kuni varavalges algas jalgsirännak tagasi Tallinnasse. Mäletan, et selle rännaku esimesed kilomeetrid läbisin kinnisilmi, püüdes kuidagi kõndimisega samaaegselt ka magada. Pisut paremaks läks asi hommikupoole, kui organism n-ö uuele ringile läks. Sellise kiirrännakuga jõudsime pärastlõunaks Männiku karjääri, kus viidi veel läbi jagude kaupa lahinglaskmised kaitselahingu läbiharjutamiseks. Selleks ajaks oli väsimus jälle selline, et meie jao laskmiste järjekorda oodates suutsin kuskil mätta peal magada rahulikku und, samal ajal kui teised jaod vaid paarikümne meetri kaugusel automaatidest, kuulipildujast ja TT-granaadiheitjast tuld andsid.

Seejärel viidi meid veokitega väeossa tagasi, kust pärast relvastuse ja varustuse hooldust lasti meil veel nädalavahetuseks linnaloale. Mäletan, et läksin sellelt kahepäevaselt ettevõtmiselt veel otse tsiviil-sõpradega õlut jooma, kuid see lõppes minu jaoks pärast esimest õlut, misjärel läks pilt lihtsalt nii uduseks, et pidin kuidagimoodi koju magama komberdama.

[Sander17]

Vahipataljonis (2010-2011) pidime ka SBK ajal paraadvormi hooldama. Iga hommiku sai end üles rivistatud koridori ja siis käisid seersandid kontrollimas (mälu veidi petab, aga see oli vist enne tunde, aga peale hommikust rivistust õues), et kas pole lahtiseid niidiotsasid vormil, taskutel just eriti.

Enda ajateenistusest meenub ka sarnane kontroll, ka veel peale SBKd. Lisaks tolknevatele niidiotstele vaadati näiteks, et habe oleks aetud ning saapad viksitud, midagi oli kindlasti veel. Kellel mingi puudus leiti, pandi nimi kirja ja samal õhtul pidi kasarmus põrandat pesema (nt WCs või koridoris). Üks kutt sai kord linnaloal korralikult peksa ning tal õmmeldi haiglas näohaava. Rivistusel ühel hommikul seersant siis kommenteeris, et tal on niidiotsad väljas .. Karistada ta siiski ei saanud.

[mongol]

Krt, alati on riviülevaatus olnud enne päris rivistust, pärast rivistust jooksid õppetunnid juba selga..