Elu pärast teenistust

[isonts]

Lendurais hakkab esimene kuu täis saama. Enne seda oli 3 aastat Cyberneticas. Mina küll ei julgeks eelnevat karjääri ebaoluliseks pidada..

[smr]

Päris karm - endine KVJ läks araablaste heaks tööle.

https://www.delfi.ee/artikkel/120309436 ... oboticsiga

araabia sõjatööstusfirma koondab

https://www.delfi.ee/artikkel/120409574 ... a-koondama

[mayor]

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1204 ... amata-lood

[Kriku]

Kurbi lugusid ei hakka refereerima, igaüks ise lugegu.

Järgnev võiks laiemas plaanis oluline olla:

Umbes paar aastat tagasi võeti sealt komisjonist psühhiaater välja. Veterani töövõime üle otsustasid nüüd inimesed, kellel puudus igasugune haridus vaimse tervise osas – see põhjustas veteranide seas pingeid. Nende protsente hakati järsku vähendama, psühhiaatrite hinnangud jäeti kõrvale ning veteranidele hakkas tunduma, et selle taga on komisjoni ebapädevus. Mitmed ütlevad, et viimase paari aastaga on olukord läinud sandiks, ekspertide arvamusi ei võetud arvesse, veteranid tundsid end kõrvalejäetuna ning alandatuna, tajusid bürokraatlikke nippe ja venitamisi. Nii mõnedki räägivad kaitseväe tervisekeskuse ülema Anu Milli tõrjuvast ja isegi ebaviisakast hoiakust, kuigi Mill eitab seda kategooriliselt. Tema kedagi joodikuks polevat sõimanud ning pettuses kedagi ei kahtlusta.

Käesoleva artikli kirjutamise ajal augustis otsustas Mill aga ootamatult komisjoni taas psühhiaatri arvata. Meie kohtumisel ta seda miskipärast ei maini. Muudatus oli üllatus isegi kaitseväe peapsühholoogi Kaidi Kiisi jaoks, kes ei varja, et see on tema arvates hädavajalik muutus. Miks üleüldse otsustas kaitseväes veteranide vaimse tervise üle pikka aega komisjon, kus polnud ühtegi vaimse tervise spetsialisti, ei ole selge. Mill viitab, et komisjoniga lihtsalt peljati liituda, sest veteranid vaidlustavad otsuseid ning tegutsetakse vaimse pinge all. Komisjoni uus psühhiaatrist liige ei olegi kaitseväest.

Kuid nii veteranid kui kaitsevägi on ühel meelel, et üks suur pudelikael on veel – Eesti seadustes. Täna peab oma vaimse mure tõestamiseks ette näitama dokumendid, kus trauma tekkepõhjus peab olema kirjalikult fikseeritud. Missioonil peab olema juhtunud midagi erilist, sündmus peab olema registreeritud, seda peavad tõestama oma allkirjaga ka teised ja vähe sellest – sündmus peab olema kirjas tööõnnetusjuhtumina. Psühholoogiaga on neil seadustel vähe pistmist. Nad ei arvesta, et vaimsed mured ei teki ainult siis, kui midagi juhtub, vaid tekivad ka püsiva pinge tõttu. Keegi ei märgi seda pinget kuhugi registrisse, keegi ei saa kinnitada oma allkirjaga, lakkamatu hirm ei ole kunagi tööõnnetusjuhtum. Vahel on missioonist juba aastaid möödas, kui järsku miski kruvima hakkab – inimese psühholoogia juba kord on selline. Aga seadus seda ei tunnista.

Säärase seaduse alusel on meie missiooniveteranide vaimse tervise kohta langetatud otsuseid juba aastaid. Et keegi seaduse muutmisega aktiivselt tegeleks, sellele intervjuude tegemise käigus kinnitust saada ei õnnestunud. Kaitseministeeriumi sõnul on nad „veteranipoliitikat uuendamas“ ja varsti sätestatakse „vajalikud juriidilised nüansid“, aga kuna poliitika muudatus on planeerimisjärgus, siis „ei ole võimalik seda lähemalt avada“.

[Hunt86]

Ma omalt poolt EKV veteranina lisaksin siia teemasse niipalju, et kui me juba täna paarituhande veterani puhul ei saa aastaid peale konflikti lõppemist abi andmisega hakkama siis kuidas me hakkame seda tegema peale olulisemat ja suuremamahulisemat konflikti meie oma kodukamaral (Lootes muidugi, et seda kunagi ei juhtu)

Ma näen siin mitut eri aspekti:

1) Riik ei ole suutnud kehtestada ja piisavalt selgelt esitada narratiivi miks meie mehed üldse kodust kaugel pidid teenima.
Igasuguste inimõiguste, demokraatia edenendamise ja muude vabanduste kõrval, mida aastaid kultiveeriti oleks pidanud selgelt välja ütlema juba tol ajal ja peaks ka täna ausalt riigi tasandil välja ütlema, et need erinevad sõjad olid meie jaoks olulised, sest need olid olulised meie võtmeliitlaste jaoks. Ehk täiesti tavaline riikidevahelise suhtluse huvi.

Kummaline, et me ei suuda ise selles osas ausaks jääda ja ajame mingit ümmargust mulli miks meie sõdureid peab kuumadesse konfliktidesse saatma.
Täna, aastaid hiljem ei ole ma ka enam kaugeltki mitte kindel, kas see mida me kaugetel maadel tegime oli sõduri tasandil vajalik. Kindlasti olen nõus väitega, et riiklikult oli see oluline. Ja seda peaksid meie poliitikud ja ka KV juhtkond avalikult välja ütlema. See veri mida kaugetel maadel valati on üks osa (iseasi kui suur, ning seda on raske hinnata) meie tänasest kuulumisest NATO´sse.

2) Kuidas peaks ennast täna tundma Scoutspataljoni või ka muu väeosa liige kellel seisab lähiajal ees välislähetus otsesesse lahingpiirkonda? Nooremate meeste jaoks see võib olla täiesti okei valik, aga kui nad täna loevad, et nende ees sammunud põlvkond on raskustes ja abi ei saa ning ei leia - kas see ei ole mitte olulise tähtsusega negatiivne tegur?

3) Omalt poolt tahan öelda, et ei ole KV toetust peale reservi siirdumist vajanud, aga kindlasti on isikuid, kes seda vajasid/vajavad. Kuna isiklik kogemus puudub siis ei saa hinnata kui hea/pädev riigi abi on olnud.

Aga soovitan igal vähegi kuumema sihtkoha veteranil lasta silme eest läbi oma tutvusringkond. Isikliku kogemuse põhjal pelgan, et need erinevad probleemid on oluliselt suuremad kui meile nii tänases artiklis kui ka varem esitletud on.

4) Siinkohal on oluline märkida, et väga raskete välismissioonide põlvkond on täna kas keskealised, selle läheduses või selle ületanud. Ja keskea saabumine on iga mehe elus teatav murdepunkt kus iga isik hindab oluliselt ümber kogu senise elu, tänase hetke ja tulevikuväljavaated.

5) Meenub, et keegi siin foorumis (kahjuks ei mäleta kes) on juba varem maininud, et kui tugivõrgustik puudub ja suurem usk teenistuses tehtu/kogetu õigustamiseks puudub, siis ongi väga raske...

[Kuzmitz]

Akf Kriku viidatud tekst on õige, aga ka ilma sõjakoldes käimata on võimalik stressi all töötada... Tean paljusid endiseid (ja ka veel tegevaid) kaitsevägilasi, kes on öelnud, et "lihtsalt ei jõua enam..."

ka püsiva pinge tõttu.

[Kriku]

Minu kui täieliku kõrvalseisja ja asjatundmatu jaoks:
1) on selge, et psühhiaatriliste probleemide diagnoosimise või nende poolt mõjutatud töövõime hindamisega peaks tegelema psühhiaater;
2) tundub, et viimaste aastate olukorra üks olulisemaid põhjusi on ühe kindla vanemohvitseri isikuomadused.

[BFMtudeng]

Anu Milli väide,et ta ei ole kedagi süüdistanud eks rünnakut saab ju mõtestada mitmeti.Aga eks täna olen seisus kus sõna sõna vastu mitte minemiseks tuleb vestlusi salvestada ja/või kõiki väitetid paluda esitada kirjalikult.
Kõnekas on ka fatk,et “suitsiide ei esine veteranide hulgas rohkem kui tavapäraselt aga kaitsevägi täpselt arvu ei tea kui palju veterane suitsiide teeb”

[isonts]

https://www.postimees.ee/8343462/kolone ... taja-laual

Kaitsevägi suhtub kolmapäeval Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Ma langesin pärast sõjasuve» avaldatud väidetesse väga tõsiselt ning käimasoleva menetluse käigus otsustatakse, kas algatada kriminaalmenetlus seoses Eesti kaitseväelaste väidetavate sõjakuritegudega välismissioonidel, rääkis sõjaväepolitsei ülem kolonel Toomas Väli «Ringvaates».

https://jupiter.err.ee/1038472/ringvaade

[Kriku]

Aga eks täna olen seisus kus sõna sõna vastu mitte minemiseks tuleb vestlusi salvestada ja/või kõiki väitetid paluda esitada kirjalikult.

Minu isiklik elukogemus ütleb, et kui ikka aastate viisi kellegi üle kurdetakse, siis väga harva on maailm pasameri ja tema lillekene selle sees. Erandeid muidugi leiab, aga need on pigem erikoolidest, kinnipidamisasutustest vms. süsteemidest. Arutleda rohkem ei soovi, aga suhtun skeptiliselt.

[Kriku]

Madis Koosa, kolonelleitnant, Scoutspataljoni ülem:

Lahingupiirkonnas viibimine ise on juba stressisituatsioon: pidev oht enda ja võitluskaaslaste elule kurnab. Aga see kõik mõjub inimestele erinevalt. Pärast Estcoy-8 missioonilt naasmist olen näinud, kui erinevat rada hakkavad samas üksuses teeninud inimeste elud minema.

Kõige äärmuslikum näide oli raskelt haavata saanud Aare Viirmaa. Kui missioonilt naastes temaga kohtusime, oli teda raske ära tunda – tegu oli justkui teise inimesega. Oma äärmuseni mineva joviaalse käitumisega varjas ta psüühikale tugeva jälje jätnud ränga haavatasaamise mõju, mis kahjuks päädis peatse enesetapuga. Me keegi ei heitnud seda talle ette. Ta tegelikult jäigi Afganistani. Kaitseväe psühholoogiateenistus ei olnud sellisteks tõsisteks probleemideks valmis. Oli abivajajaid, kes pöördusid sinna, kuid tundsid, et see toetus pole piisaval tasemel, ja otsisid seejärel abi omal käel. Õnneks enamasti edukalt, sest häid spetsialiste Eestis siiski oli.

Loomulikult oli ka neid, kellele rängad üleelamised justkui üldse ei mõjunud. Nad suutsid mineviku maha jätta ja oma eluga edasi minna.

Kuna valmistusin ise juba uueks rotatsiooniks missioonipiirkonda, ei olnud mul aega Estcoy-8 kaaslastega liiga palju kontaktis olla. Aga ohumärke hakkas siit ja sealt juba tulema. Oli neid, kes ise tunnistasid, et läheks esimesel võimalusel kohe Afganistani tagasi, kuna ei suutnud kohaneda kodus olemise rutiini ja igapäevaste olmeprobleemidega. Probleemsete meeste radarilt kadumisele aitas kaasa ka tol ajal populaarne „piraadiküttimine“, mis oli paljudele Scoutspataljoni sõduritele ahvatlevaks väljakutseks. Igatahes, mida suuremaks läks missioonidelt naasnute hulk, seda rohkem hakkas siit-sealt välja tulema, kuidas mõni pataljonist lahkunud kaitseväelane on oma eluga ummikus. Tihti kaasnes sellega ka alkoholi liigtarbimine.

Kui nende meestega suhtlema sattusin, siis viisid jutud alati ühele ja samale teemale – nende läbielamistele missioonipiirkonnas. Ja ega siin ei osanudki teha muud, kui rääkida. Rääkida sellest, millest mehed ise tahtsid rääkida, rääkida neile ka enda kogemusest, kuid samas üritades alati tuua sisse ka tulevikuperspektiivi, et mitte jääda kinni sellesse, mida enam muuta ei saa. Sai räägitud ka erinevatest viisidest, kuidas abi saada. Tol ajal, aastaid pärast Estcoy-8 missiooni, julgesin juba julgelt soovitada ka kaitseväe poolt pakutavat abi, sest organisatsioon oli teinud omad järeldused ning inimestega tegelesid palju paremad spetsialistid.

Kapral Rivo Ekbaum, kes teenis samuti Estcoy-8 koosseisus missioonil, oli esimene kaitseväelane, kes sai haavatumärgi seoses missioonidel kogetu tõttu diagnoositud posttraumaatilise stressihäirega. Temaga tegeleti kaitseväe poolt aktiivselt ning Rivo käis isegi meditsiinikonverentsidel rääkimas sellest, kuidas ta on suutnud sügavast mustast august välja ronida ning vaatab mineviku asemel juba ka tulevikku. Kuid 2015. aastal, veidi rohkem kui viis aastat pärast Estcoy-8 missiooni, said vaimsed probleemid temast võitu. Ta ei olnud viimane kaitseväelane, kes vaimsete probleemide tõttu on ainsa lahendusena näinud ise elust lahkumist. Ja teinekord ilmselt ei paistagi muud lahendust.

Ma ise näen neid kui lahinguväljal surmavalt haavata saanud kaaslasi, kelle (vaimne) tervis ei suuda abile vaatamata traumaga toime tulla ning isegi radikaalsed meetmed ei pruugi tagada elamisväärset elu.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120410644 ... kaaslaseid

[Kriku]

Samuti tõi Väli välja, et Eesti Ekspressi artikli pealkiri viitavat suurele hulgale enesetappudele, mis ei vasta tõele. «Tahan ka seda öelda, et tegelikult pisut on selles artiklis üle mindud eetikakoodeksi piiride, mille nad on iseendale seadnud. Pealkiri viitab nagu tohutule hulgale enesetapjatele, mis on jabur. Vaimse tervise probleemid on laiemad kui kaitsevägi. 2023 statistika järgi oli vist 100 000 Eesti elaniku kohta 13 enesetappu. 4000 missioonisõdurist on umbes 0,5 protsenti, kelle puhul saab öelda, et tema lahkumine teispoolsusesse on tema enda käe läbi. Siin on ka muuseas probleem delikaatsete isikuandmete kaitsega.»

https://elu24.postimees.ee/8343454/soja ... e-on-jabur