Ma ei soovi praegu kommenteerida riigikogu riigikaitsekomisjoni riigikaitseraportit, kuid ühel killul siiski peatun ning võtan sõna eripensionite teemal.
On täiesti jabur väita, et KVJ oli nõus eripensionite kaotamisega, ükskõik, kes siis see KVJ on olnud. Ei olnud. Samas on täiesti jabur väita, et see oleks kuidagi olnud KVJ otsustuspädevuses või et isegi tema sõnal oleks olulist kaalu olnud. Peab tegelikult mütsi maha võtma, et seda "rinnet" niikauagi hoida suudeti.
Hea ülevaade avalikust ruumist
https://www.err.ee/1608927380/ametnik-e ... ise-suunas, kus selgelt näha, et kaitsevägi ja selle pensionid on meil Eestis ja Euroopas olnud suure-suure pildi pisike kild ja seega mitmendajärguline küsimus.
Ise protsessi sees olnuna kinnitan, et kaitseväe pensionite alalhoidmine muutus võimatuks peale seda, kui siseministeerium leppis politseiametnike eripensionite kaotamisega (vaadake ülaltoodud artiklis selget siseministri seisukohta).
Selge erisus on, et politseametnikele säilitati õigus pensionile jäädes ka edasi töötada ning saada korraga pensionit ja palka, kuid kaitseväelastele selline tegevus ei laienenud ja pani paljud kaitseväelased pensioniõiguslikku ikka jõudes sisuliselt paremat marjamaad otsima. Või siis tsivilistina kaitseväkke tagasi tulema. Huvitava nüansina võib välja tuua, et KVJ kindral Herem käis sellist erisuse laiendamist ka 2023 riigikaitsekomisjonis kaitsmas, kuid komisjon seda ei toetanud (protokoll
https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokume ... 60e3f7854/. Tasub tähele panna, et seller konkreetsel komisjoni istungil räägiti personaliteemadest laeimalt, aga ega see ainuke koht ja kord olnud. Personali"teenuse" KRA-sse üleviimise kohta ütleb protokollitult KVJ selliselt: "Kaitseväe juhataja otsustab ja vastutab. KRA teeb taustatööd, et otsustamine lihtsam oleks.". Aga lugege ise.
Koos pensionite kaotamisega lubati "riigi" poolt (meelega umbmäärane, panen ühte patta lugematud ametnikud ja poliitikud) välja töötada kompensatsioonimehhanism (piisavalt umbmäärane sõnaühend, et mitte kedagi liigselt ärritada), mis siis oleks sama rolli täitnud, kuid senini on kõik taolised üritused vastu kivimüüri põrganud. Osalt on selle põhjuseks kujutelm, et peabki liikuma edasi-tagasi riigi ja erasektori vahel, kuigi nüüd tuleb välja, et liikuma peab vaid "õigete" sektorite vahel. Kindlasti on selle taga ka sulaselge kadedus - miks nemad saavad, aga mina mitte (samuti selgelt artiklis välja toodud)? On demagoogiat - me koolitame väga häid inimesi, kellel ei ole mingit probleemi leida rakendust tsiviilis, vaadake kasvõi Palmi ennast. Kuid põhiliseks põhjuseks on absoluutne taipamatus, kuidas toimub personalipoliitika kaitseväes. Lihtsalt ei saada aru ja kõik.
Kas pensionid vms on tähtis? See on ülioluline ja ilma selleta on raske ettekujutada jätkusuutlikku kaitseväge. Vastab täiesti tõele nimetu kommentaar, et värbamisel ei mängi pensioni olemasolu või puudumine mingit rolli, kuid inimeste organisatsioonis säilitamisel ja organisatsiooni tugevana hoidmisel on sellel määrav mõju. Ühelt poolt on kõikidel sõjavägedel vaja hoida inimesi tippjuhtkonna valiku jaoks 20-25 aastat sees ja teisalt peab olema võimalus paljudele nägemist öelda. Ei hakka praegu otsima, aga mälu järgi ütlen, et nt USA maaväe näite põhjal oli neil suur otsusekoht 12 teenistusaasta paiku ja seal lükkas inimeste teenistusest lahkumise edasi 20 aasta pealt tulev pension.
Kuid muidugi tunnistan, et sellisel kujul oli raske näha selle süsteemi jätkumist täpselt samasugusel kujul ning selle reaalsusega leppimist oleks poliitikutelt, kes selle raporti kirjutasid, kindlasti oodanud.