Esiteks, pole tegelikult eriti põhjust Dresdeni pommitamist kuidagi eraldi välja tuua või käsitleda seda teisiti kui kogu sellele eelnenud Saksa linnade pommitamiskampaaniat lääneliitlaste õhujõudude poolt. Dresdeni pommitamine on Hamburgi 1943. aasta rünnakute kõrval ilmselt küll üks enim tõsiste ja vähemtõsiste ajaloolaste poolt uuritud rünnakuid ühe eraldiseisva linna pihta ning see on omandanud teatud „erilise“ maine suuresti sõja-aegsete ja sõja-järgsete propagandistlike käsitluste tõttu. Aga oma olemuselt – sihtmärk kui selline, rünnaku üldine eesmärk, pommitamisel brittide poolt kasutatud taktikalised ja tehnilised võtted, konkreetne sihtimispunkt, sihtmärgi kaitstus jne – ei erinenud Dresdendi pommitamine eriti kuidagi kümnete teiste linnade pommitamisest RAF-i poolt kolme eelneva sõja-aasta jooksul.
Tõsi, üheainsa öö jooksul hukkunud inimeste arvult oli Dresdeni pommitamine absoluutnumbritelt tõepoolest üks ohvriterohkemaid ühekordseid pommitamisi Euroopa sõjateatris, kuid võib öelda, et ka siin on kõik suhteline. Dresdenis hukkus u 25 000 inimest – iseenesest koletu number – mis moodustas linna rünnaku-eelsest elanikkonnast (600 000 inimest) u 4%. 10 päeva hiljem pommitas u poole väiksem hulk RAF-i pommitajaid Pforzheimi väikelinna Edela-Saksmaal, kus paari tunni jooksul hukkus pea sama palju, ehk u 17 000 inimest, mis aga selle linna elanikkonnast moodustas üle 30%. Erinevalt Dresdendist pole Pforzheimi pommitamisest aga keegi eriti kuulnud ja suurt numbrit teinud, kuigi põhjust nagu oleks küllaga.
Mis puudutab seda, kuidas Saksa linnade pommitamine toonase rahvusvahelise õiguse seisukohast paistab, siis lühikene vastus on vist selline, et toona kehtinud ja üldtunnustatud rahvusvahelise sõjaõiguse normide kohaselt oleks ikka pidanud päris palju pingutama, et seda sõjakuriteoks nimetada – rõhutan, toona kehtinud konventsioonide jm õiguse alusel. Õhusõda ja spetsiifiliselt õhurelva kasutamine n-ö tsiviilobjektide vastu oli enne Teist maailmasõda rahvusvahelises ning riikide poolt laiemalt tunnustatud ja ratifitseeritud õiguses praktiliselt reguleerimata. Kahe ilmasõja vahel tehti küll mõned katsed seda teha (edutult), olid ka mõned Rahvasteliidu üleskutsed kaitsta tsiviilelanikkonda õhupommitamise eest, kuid selget õigust või konventsioone polnud. Küll aga katsid seda valdkonda kaudselt Haagi 1899. aasta konventsioon ja selle 1907. aasta täiendused, maasõja ning merelt pommitamise seaduste ja tavade peatükkides sätestasid kokkuvõttes järgmist:
- keelatud on pommitada ükskõik mis moel linnu, külasid, majapidamisi ja hooneid, mis on kaitsmata;
- enne (kaitstud) asulate pommitamist peab ründava osapoole vägede ülem tegema maksimaalseid jõupingutusi, et vastaspoolt rünnakust hoiatada, v.a. juhtudel, kus on ise rünnaku alla sattunud;
- piiramiste ja pommitamiste käigus tuleb võimaluste piires astuda samme selleks, et säästa religiooni, kultuuri, teaduse, heategevusega seotud hooneid, ajaloolisi monumente, haiglaid jm haigete ja haavatute kogunemispunkte – eeldusel, et neid objekte ei kasutata sõjaliseks otstarbeks.
- Piirataval või rünnataval osapoolel on kohustus sedalaadi hooned selgelt ja nähtavalt märgistada ja vastast nendest ennetavalt teavitada.
Kui neid sätteid nüüd Teise maailmasõja ja Saksa linnade pommitamise konteksti seada, siis britid oma öiste pommitamistega alates u 1942. aastast loobusid edututest katsetest saada öösel pihta konkreetsetele sõjalistele või sõjatööstuslikele objektidele (päevavalges ei tihatud Saksamaa kohale pärast esimesi valusaid kaotusi 1939. aastal enam lennata), vaid keskenduti teadlikult ja sihilikult Saksa suurte asustuskeskuste ja linnasüdamete pommitamisele. Sest sellistele suurematele objektidele oli toonaste sihtimisseadmete ja -tehnikate juures reaalselt võimalik öisel ajal üldse pihta saada ning teiseks eeldati (ekslikult), et linnade (st sõjatööstuse tööliste elamute) massiline purustamine hakkab tõsiselt häirima tööstuslikku tootmist ja laastama Saksa elanikkonna võitlusmoraali. Lisaks oli selline tegevus kuni 1944. aastani üldse üks väheseid võimalusi, kuidas britid ja ameeriklased said kuidagi reaalselt Saksa emamaal toimuvat tõsiselt mõjutada ja kahjustada, n-ö sõda sakslastele koju kätte viia. Seejuures pidasid ameeriklased seda kampaaniat võrreldes brittidega üldjuhul märksa „puhtamalt“ – pommitati päevase ajal justnimelt konkreetseid sõjalisi või tööstussihtmärke, sõjategevust ja -tööstust toetavat transporditaristut. Seda tehti muidugi mitte niivõrd erilisest humanismist, vaid peamiselt põhjusel, et ameeriklased pidasid (suuresti põhjendatult) efektiivsemaks päevast täppispommitamist (niivõrd kui toonane tehnoloogia võimaldas) ja seeläbi konkreetsete sihtmärkide garanteeritud purustamist, mitte linnade vaippommitamist.
Tsiviilelanikkonna (isegi, kui neist suur osa töötab otseselt või kaudselt sõja heaks) asutuskeskuste massiline ja sihilik pommitamine on kahtlemata eetiliselt ja moraalselt küsitav tegevus (ja oli ka Inglismaal neid, kes seda juba toona tarbetuks barbaarsuseks pidasid), kuid parima tahtmise korral ei saa väita, et selline tegevus oleks vastuollu läinud sättega, mis keelas kaitsmata linnade ja asulate pommitamise. Sest enamikke Saksa linnu ei saa ka parima tahtmise korral täiesti kaitsetuteks sihtmärkideks pidada. Enamus suuremaid ja olulisemaid tööstuslinnu olid ümbritsetud õhutõrjesuurtükiväe patareidest, pidevalt kasvavat Saksa öiste hävituslennukite tegevust sai piisava eelhoiatuse ning toimiva side ja juhtimise korral suunata enamike Saksa linnade kaitseks, mis parajasti öise pommitamise ohvriks langesid.
Edasi – vastaspoole teavitamine eesseisvast rünnakust asulatele. Teatud mõttes seda tehti lendlehtedega või raadiopropagandaga, milles ähvardati Saksa linnu hävinguga ning soovitati elanikel sellega arvestada, võimalusel lahkuda või selle õuduse lõpetamiseks võimude vastu ülesse tõusta. Aga loomulikult ei hakanud britid omaenda lennukite ja pilootide kaitsmiseks ja pommitamise efektiivsuse tagamiseks sakslasi ette hoiatama konkreetest rünnakutest konkreetsete linnade pihta, vastupid, nähti väga palju vaeva selleks, et Saksa õhuseire ja juhtimissüsteeme iga suurema rünnaku ajal segada, eksitusse ajada, fookust vale- või teisejärguliste sihtmärkide suunas meelitada jne. Samamoodi ei tea mina, et sakslased oleksid vähemalt öiste pommirünnakute ajal hakanud eraldi tähistama või valgustama haiglasid jm „puutumatuid“ objekte, kuna see oleks läinud otsesse vastuollu pimendamise jm meetmetega, mille eesmärk oli linnad öisel ajal võimalikult „nähtamatuks“ muuta.
Sellele kõigele võib lisada suuresti filosoofilise arutluse teemal, et kust läheb piir lubatud ja lubamatute sihtmärkide vahel, kui faktiliselt on tõsi, et suur osa Saksa tsiviilelanikkonnast tegeles otseselt või kaudselt sõjategevuse ja -tööstuse toetamisega jne. Aga rahvusahelise õigusega pole sellel kõigel enam suurt midagi pistmist. Sõja lõppedes Nürnbergi sõjakurjategijate protsessi aluseid välja töötades kvalifitseeriti seal sõjakuriteoks ka tsiviilasulate valimatu hävitamine, kuid ei Nürnbergi ega Tokio protsessidel ei esitatud ühelegi sakslasele ega jaapanlasele linnade õhust pommitamise eest süüdistust mh põhjusel, et ka lääneliitlased ise tegelesid sarnase tegevusega, ning millega seeläbi kaudselt kvalifitseeriti ka iseenda sõja-aegne tegevus toonase õigusega mittevastuolus olevaks.
Kokkuvõttes:
- kas Dresdeni ja teiste Saksa linnade lauspommitamine oli eetiline ja humaanne tegevus – ilmselgelt mitte;
- kas tegemist oli efektiivse ettevõtmisega, mis täitis sellele algselt seatud eesmärke (Saksa sõjatööstuse ja ühiskonna moraali halvamine) – samuti mitte (tagantjärele tarkusega);
- kas tegemist oli sõjakuriteoga post-1945 rahvusvahelise sõjaõiguse mõttes – üldiselt vist jah;
- kas tegemist oli sõjakuriteoga toonase rahvusvahelise õiguse mõttes – ei, ei olnud.