AMvA kirjutas: ↑01 Juul, 2025 7:13
Pagan, see võtmete paljusus hakkab juba närvidele käima. Lisaks on veel XZN, mida VW grupp kasutab usinalt.
Muig jah
Mutrivõtmete ja muu säärase imelisse ajalukku tagasi minnes...
Ma nõuka aja inimesena pidin ENSV viljastavates tingimustes oma esimesed 3 aastat autojuhiametit pidades (sealjuures loomulikult ka sõjaväes) kõik need tranduletid ikka ise otsast lõpuni ära remontima. Kolmas ja teine juhiliik tähendasid üldiselt seda, et sa olidki samal ajal ka autoremondilukksepp ja vastavad koolitusprogrammid läbinud.
Autotranspordibaasis meil garaažides ei olnudki ühtegi remondilukkseppa selle erisusega, et vahel käisid mingid koolipoisid mingist kutsekoolist vms praktikal ja siis oli ka "remondilukksepp" vahest saadaval, aga need tegid midagi ainult sinu kõrval kaasa ja pidid olema neile hoopis juhendaja... ja teine erisus oli vahel perioodiliselt see, kui mõni sohver jäi väravas alkolõhnadega vahele (või tegi tööluusi... või kurameeris mõne direktori või kolonniülema naisega
) ja siis karistuseks suunati nt 3 kuuks garaaži nn "lukksepaks", aga need ei teinud üldjuhul sedagi, mida koolipoisid... eriti, kui olid ise noor juht ja karistust kandev persoon mingi vana barankakeeraja juba. Noh meil oli üks selline vanamees, kellel võeti load aastaks ära ja siis tiksus selle aasta garaažis "lukksepana".... kui hästi läks ja pudeli tegid, siis vbl aitas käigukasti maha tõsta ja uuesti üles paika tubida
Autobaasis olid spetsialistidena garaažis ainult motorist(id), kaigukastimees/spets (lappas peamiselt MAZ-ide, KRAZ-ide ja KaMaz-ide käigukaste kokku, väiksemate kärude omad viidi tavaliselt kusagile mujale ja said laost kohe asenduskasti kui vaja), radikamees kes vase ja tinaga radikaid jms jootis ja kõike muud lekkivat lappis, autoelektrik (nähti harva ja otsiti pidevalt taga) ja akumees.
Värviboksis oli eraldi värvija/automaaler/keretööde spets ja kummipoksis eraldi rehvide/velgede mees.
Tehnohoolete T1 (traadipingutus) ja T2 (traadivahetus) kanalitel olid lisaks omad hooldusmehed, kes tavotti pritsiga lasid kuhu vaja ja õlisid vahetasid
Üks spetsialist oli veel eraldi oma garaažis - diagnostik.
Põhilised lehtvõtmed, küünlavõti, mingid näpitsad, HAAMER, SÕRGKANG, rattavõti ja kruvikeerajad olid ikka igas autos igal juhil olemas, sest trandulette parandati pidevalt ka teel olles. Silmusvõtmed, padrunvõtmed ja tellitavad olid juba defka nähtus. Puuduvaid võtmeid sai garaažis võtta tööriistakambrist, kus anti üle leti nimeliselt allkirja vastu mõni imevõti või vahend (nt kammitsa võti, tõmmitsad, momentvõti või padrunvõtmed) ja need pidi pärast uuesti allkirja vastu tagasi viima. Kui ei viinud (virutati remondi ajal ära nt), siis peeti töötasust kinni, said kuu aega sõimata ja järgmine kord sul enam sinna asja polnud, sest sulle sealt enam midagi välja ei antud. Supler/nihkkaliiber, lehtkaliibrid, keermekammid, keermelõikurid ja tavaline sisse keritav metallist mõõdulint olid ka sellised imeasjad, mida sai sealt.
Sõjaväes oli veelgi komplitseeritum. Seal oli pidev võtmete jm tööriistade puudus. Käisin korra uut GAZ-66 sidekeskust Arsenalist pataljonile toomas, sellel olid kõik ettenähtud uued võtmete jms komplektid ilusasti kaasas ja kui väeossa jõudsin, siis autoroodu ning masinapargi ohvitserid ja prapporid olid kohe nagu kaarnad auto kallal ja lahjendasid kogu komplekti 5 minutiga ära... ma sain omale enne seda kõrvale panna sealt ühe spetsvõtme mis oli eridefka
Esimene imemõõtu võti, mida vaja läks, oli nõuka aja lõpus täna kõige tavalisem 13 võti.
Vene ajal olid 8mm poldid kas 12 või 14 võtmetele mõeldud, 6mm-sed olid kas 10 või 11 võtmega keeratavad. Ja siis äkki hakkasid välja ilmuma mingid 8mm poldid mida sai keerata 13 võtmega. Ja need poldid ilmusid enne, kui liikvele läksid 13 võtmed. Neid 13 võtmeid siis viiliti ja käiati 12 võtmetest omale.
Järgmised imepoldid ja võtmed, mis kapitalismi silmapiirile kerkides tekkisid, olid kuuskantvõtmed. Neid käiati ja väänati häda korral ka ise armatuurist või muust balvankast. On nagu meeles ka analoogsed nelikant (nii väline kui sisemine) võtmed, aga ei mäleta kus neid selliseid polte kohtas.
1988 läksin Soome firmasse tööle spetspinkide seadistajana. Jah, oli nõuka ajal selline ime elukutse, mida isegi nt 6. kutsekeskoolis 3 aastat omandati. Ametlik elukutse nimetus oli "Agregaat- ja spetspinkide seadistaja". Noh, mul seda "spets" haridust ei olnud, olid 2 liigi autojuhi ja autolukksepa paberid ja soomlased suunasid mu siis alguses sujuvalt ennast alguses nö täiendama ja väljaõppele. Neil oli selle elukutse nimetus "koneasentaja-, korjaus- ja huoltomies". Seal siis nägin esimest korda imetööriistu. Esimene kuu aega sai käidud ainult suu lahti kogu aeg ringi
Koolitus hõlmas pneumaatikat, hüdraulikat, automaatikat, nõrkvoolupaigaldisi ja elementaarset keevitamisoskust (elektrood ja argoonkeevitus).
Ma olin muidugi autobaasis vene keevitusaparaati näinud, mida kaks meest ratastel vaevu lohistada suutsid ja kui mulle siis pisike üle õla kantav inverterkeevitus toodi, siis pidin seda nähes ära minestama. Elektritööriistadest üldse, parem ei hakka rääkimagi. See oli nõuka inimese jaoks kõik täielik kosmos.
Seal siis nägin ka esimest korda võtmekomplekte, kus kõik numbrid (ka 15, 18, 20 jne) ilusasti rivis + kuna paigaldatavaid seadmeid oli ka USA omasid ja mulle anti töö tegemiseks üks Made In USA akudel ise sõitev Genie V1832 platvormtõstuk, siis jagati välja ka tollimõõdus võtmete komplektid - lehtvõtmed, padrunvõtmed ja kuuskantvõtmed. Et siis nagu esimest korda süvenenumalt teadvustasin endale, et on olemas ka tollimõõdus võtmed.
Esimest korda sain käega katsuda siis ka neid seda tüüpi lehtvõtmeid, mis täna nii elementaarsed ja millel on teises otsas silmus, mitte avatud muu nr võti. Ja need olid harjumatult pikad võrreldes nõuka võtmetega. Töö tegemine kogu selle kraamiga oli nõuka tavaariga võrreldes lust ja lillepidu
No ja mingid eluaegse garantiiga Kyoto Tools padrunvõtmete komplektid, mis tundusid toona ikka täisulme. Üks suur komplekt (8mm kuni 32mm kõik numbrid + eraldi 34 ja 36 padrunid ja erinevad sabad, pikendused, käristi, kardaanliigend jms) on mul siiani alles ja olnud 37 aastat kasutuses. Ühtki võtit ega saba pole suutnud (ka jõuõlga toruga pikendades) puru, nurki maha ega kõveraks keerata.
Soomlased jätsid terve kastitäie tööriistu ja võtmeid mulle, kui minema läksid ja mind siia enda asemel masinate ja seadmete garantii ajaks garantiiremonti pidama jätsid. Elektrilised olid eraldi suures lukuga metallkastis (ESAB inverterkeevitus, paar pakki RV ja mustast metallist elektroode 1mm kuni 3mm, üks Makita suurem ja kaks Metabo keskmist trelli, üks mutrikeeraja, akutrell koos laadijaga, HILTI üks veidi suurem lööktrell/puurvasar koos betoonipuuride komplektiga, kuumaõhuföön, Makita lintlihvija, üks suur ketaslõikur ja kaks väikest, viis suurt kummikaabliga pikenduskaablirulli) ja need varastati üsna kohe koos kastiga ühel ilusal ööl lukustatud tööruumist ära (see oli nii suur ja raske, et pidi tõstukiga tõstma ja liigutama)
aga hunnik lehtvõtmeid, padrunvõtmeid jm träni, mis olid tööriista kastides ja pidevalt minu autos, on siiani alles ja töökorras.
Mida ma aga ei mäleta, et oleks olnud või kuskil näinud, olid igasugused Torx, E-Torx/täht ja XZN poldid-võtmed, sest selliseid polte ega muid asju polnud kusagil nagu näha. Ühel Jaapani aparaadil olid aga mõned detailid (lõiketerad) kinnitatud mingi imelise "poolkuu", või pooleks lõigatud ringi kujulise peaga poltidega ja sellel riistapuul olid spetsiaalsed padrunvõtmed kaasas (jaapanlane, kes apastraadiga kaasa tuli seda seadistama, jättis need vajalikud padrunvõtmed meile). Aga need asendusid kiirelt pärast esimest vajaduspõhist lahtivõtmist ja uuesti kokku panemist tavaliste poltidega
, võimalik et see tähendab müüjate keeles roostevaba terast. See paneb samuti hinnale kõvasti juurde.
