Eesti ohvitserikoolitusest

[nimetu]

Aga kui seda mõtet veidi äärmusess arendada, siis peaks kogu KV tooma Tapa - Ämari - Tallinn piirkonda. Veel parem - ainult Tallinna. Muuseas, mul on kogemus ühe ohvitseriga, kes soovis isegi Tallinnas konkreetses üksuses teenida, sest teine üksus (Tallinna) oli kodust kaugemal.

Mida siis meie vaesed solidaarsed liitlased peaksid veel mõtlema kui nad saadetakse kuhugi Estlandi karumustikasse? Lõpetaks selle sõjanduse üldse ära, kõigil palju lihtsam, onju.

Tegelikult on kaitseväelaste mure (eriti pere kolimise osas) loomulikult mõistetav, aga kahjuks antud amet ongi üsna nõudlik võrreldes paljude teiste ametitega. Samas, meremehed on samuti palju aega kodust eemal, aga keegi peab sedagi ametit täitma, muidu jääb ühiskond seisma. Kokkuvõttes ongi raskete valikute küsimus. Mõnda asja annab ehk palgaga kompenseerida, kuid inimeste ametisse meelitamine ja eriti veel hoidmine on keeruline ülesanne, mis nõuab vahel ka teatud "pehmete väärtuste" tagamist. Palgaga ei saa ju lõpmatult võistelda. Seda on näha kõikjal avalikus sektoris.

[kaur3]

Teiseks, olen paar korda vaielnud just kaadri esindajatega samal teemal. Et miks Herem ei panusta inimestesse (selle all mõeldi vist palgatõusu), vaid panustab rauda (st relvadesse ja laskemoona). Olen arvamusel, et õigesti teeb, sest kui meie ajaline aken on paar aastakest ja see kahaneb hirmus kiirelt, siis panustada rauda ja üritada hakkama saada olemasoleva inimmaterjaliga (sh ka minusugustega) ongi ainuõige strateegia.

Tahaks kuulda, et millel see paari aasta jutt põhineb? Saaks siis paremini oma töö- ja eraelu planeerida?

[Ahhaa]

Teiseks, olen paar korda vaielnud just kaadri esindajatega samal teemal. Et miks Herem ei panusta inimestesse (selle all mõeldi vist palgatõusu), vaid panustab rauda (st relvadesse ja laskemoona). Olen arvamusel, et õigesti teeb, sest kui meie ajaline aken on paar aastakest ja see kahaneb hirmus kiirelt, siis panustada rauda ja üritada hakkama saada olemasoleva inimmaterjaliga (sh ka minusugustega) ongi ainuõige strateegia. Lihtsalt nii lühikese ajaga see inimestesse panustamine ei annaks tulemust, rauda panustamine võib aga anda küll.

Ukraina näitel on ju vastupidi, kus rauda&raha lääs uhab aina juurde aga inimmaterjali peab Ukraina ise välja panema, sealjuures lääs osa raua puhul peab nõrkuseks just inimfaktorit - annaks relvasüsteeme küll aga pole oskajat kaadrit ning isegi esmase inimosa väljaõpe kestab pikki kuid.
Kui Eesti panustab kõvasti rauda ja vähem inimfaktorisse, siis x päeval kiiresti kujuneda seis, kus seda rauda ja moona saaks ikka siit-sealt, aga napib motiveeritud kaadrit seda kasutama.

Veel suuremas strateegilises pildis on väikeriigi puhul üldse küsitav strateegia oma naabrussuhted ehitada üles "suurriiklikule" sõjalisele vastandumisele.

[Rabapistrik]

Ukraina näitel on ju vastupidi, kus rauda&raha lääs uhab aina juurde aga inimmaterjali peab Ukraina ise välja panema, sealjuures lääs osa raua puhul peab nõrkuseks just inimfaktorit - annaks relvasüsteeme küll aga pole oskajat kaadrit ning isegi esmase inimosa väljaõpe kestab pikki kuid. Kui Eesti panustab kõvasti rauda ja vähem inimfaktorisse, siis x päeval kiiresti kujuneda seis, kus seda rauda ja moona saaks ikka siit-sealt, aga napib motiveeritud kaadrit seda kasutama.

Miks Ukrainal 'pole oskajat kaadrit', on seetõttu, et väljaõpe lääne tehnikale võtab lihtsalt kõvasti kauem aega, kui Ukrainal on sõja ajal olnud. Isegi kui Ukraina oleks enne sõda investeerinud 'kõvasti rohkem inimestesse', siis lääne tehnika efektiivset kasutuselevõttu poleks see toetanud, sest nad poleks saanud harjutada enne sõda lääne tehnika peal.
Eestis on minu hinnangul ohvitseride väljaõpe pidevalt paranenud ja juba aastaid on see minu arvates väga heal tasemel. Küsimus on selles, kui lihtne on tulevikus leida uusi inimesi. Minu arvates on KV suutnud senimaani hoida ilusasti pead vee peal ja maksta inimestele väärikat palka, kuid viimasel paaril aastal on vahe vaikselt suurenema hakanud. Väita, et EKV oma inimestele kaarega laseb, on pahatahtlik.
EKV ei planeeri nii, et 'x-päeval hakkab saama rauda ja moona siit-sealt'. X-päeval on meil inimesed ja asjad olemas ja lahingus ja küsimus ongi, mis on inimeste ja asjade osakaal. Päeval X+d napib meil kaadrit siis, kui kaotused peaksid suured olema ja see on teine küsimus, kui rahuaja palgad. Ja ka see pole ainult ohvitseride küsimus, allohvitseride roll süsteemide käitamisel on niisama kriitiline.

Veel suuremas strateegilises pildis on väikeriigi puhul üldse küsitav strateegia oma naabrussuhted ehitada üles "suurriiklikule" sõjalisele vastandumisele.

See on küll Kremli jutupunkt.

[Fucs]

Ülekoormus on tingitud põhiliselt kolmest suurest teguriterühmast:
- töö iseloomust endast. Või õigemini teatud ametikohtade iseloomust;
- organisatsiooni poolsetest (ebamõistlikest?) tööülesannetest;
- inimese enda vähesest kogemusest või siis oskamatusest aega planeerida.
Mida ma nende asjade all silmas pean?

Esimene punkt ongi nii karm, nagu see nimi ütleb. Ükskõik millise üksuse ülemal või veeblil (alates rühmast ja lõpetades laevade või brigaadide ülemate ja veeblitega) ei olegi võimalik oma tööga kaheksa tunni jooksul hakkama saada. Ei ole võimalik üheski sõjaväes. Sellist pataljoni ülemat, kes pühendab üksusele vaid kaheksa tundi päevas ja nelikümmend tundi nädalas, ei soovi pataljoniülemaks ükski sõdur. Ja seetõttu selliseid me üritame mitte määrata

Madis Toomla magistritööst...
viewtopic.php?p=796502#p796502

"...seda on kaitseväes tihti näha, et nö "tublimad ja võimekamad" saavad palju ka lisaülesandeid, sest on teada, et neid saab usaldada ja töö saab tehtud. Samas on suur on nii inimesed kiiresti läbi põletada. Tundub, et tihti on probleem ka see, et nt üksuses ei jaotu ülesanded võrdsemalt, ei jagata omavahel tööülesandeid..." (TO26)

Jäiga, hierarhilise süsteemi personali hulk kujuneb vastavalt koosseisutabelile ja alati ei kaasne uute ülesannetega lisa ametikohti. See toob kaasa (uute) ülesannete jaotamise olemasolevale personalile, mis omakorda võib tekitada liigse töökoormuse tunnetust töötajate seas.
„Tööd oli kogu aeg palju. Inimesi selleks liiga vähe. Kõik olid ülekoormatud.“ (RO24)
„Töötempo oli vahelduv kuid enamasti päris kõrge. Põhiline probleem tundus olevat liigne töömaht liiga vähese personaliga.“ (RO10)

Õppuste puhul, sõltuvalt nende iseloomust, võidakse kaitseväelane kindlaks perioodiks määrata tööle ilma vaba aja tagamiseta. Erialakursuste läbiviimine, nendel osalemine ja töölähetused lisanduvad reeglina lisaülesandena ja nende toimumise ajal põhiülesannetest ei vabastata. Isegi kui legaalselt määratakse teenistuja ainult kursustel või lähetustel osalema vabastades ta teistest ülesannetest, siis reaalsuses ei pruugi olla kolleegi, kellele oma ülesandeid jätta. Töö hulgast tulenevalt ollakse sunnitud tegema tööd ka väljaspool normtööaega- graafiku alusel tööl käivate teenistujate ületunnitöö arvestust peetakse nelja kuu pikkuste summeeritud perioodide lõikes ja suunisena kompenseeritakse ületunnitöö summeritud perioodi jooksul vabas ajas. Sõltuvalt perioodist ja teenistujatele määratud ülesannete hulgast võib ületundide välja võtmine olla võimalik või mitte. Nendele teenistujatele, kelle teenistus on organiseeritud tavatööajale ja kes graafikujärgselt tööl ei käi, kehtib suunis kompenseerida ületunnid vaba ajana.

Eelnevalt mainitud töö rohkus ja mingitel juhtudel ka personali nappus võib tekitada olukorra, kus ületundide vabas ajas välja võtmine ei ole võimalik- sellisel juhul lähevad need teenistuja jaoks kaotsi...

... „…eelduslikult poleks olnud enam mõistlik jätkata sarnase elustiiliga, sh perekonnast eemalolekuga, ületundide ja pikemate lähetustega.“ (RO3)
„Ületunnitööd ei tohiks tolereerida. See on otsene märk, et personali on puudu ja see tuleb lahendada.” (RO6)
...
„Tulenevalt ametikohast siis kindlasti mõjutab teatud kolleegide lahkumine otseselt töökoormust. Nende asendajate koolitamine vähemalt osaliselt on siis ka puhtalt minu enese teha.“ (TO7)

„Töökoormust on väga suurelt mõjutatud. Väga palju on tulnud lisa kohustusi ja koormust tulenevalt kolleegide lahkumistest. Suur osa sellest on ka uute teenistujate otsimine ja seejärel nende välja koolitamine. Oma meeskonna raames kannan suurt rolli uute teenistujate välja koolitamises.“ (TO10)

„Asendajaid ma ei ole koolitama pidanud, aga sel perioodil pean tegema nende tööd.“ (TO14)

„Minu praegune töö on paljuski seotud hetkel ära läinud teenistujate lahkumisega, sest pean asendajaid värbama ning kuna on puudu teenistujatest siis kuhjub tööülesandeid, mida peab ise tegema. Pikas perspektiivis võib see negatiivselt töö kvaliteeti mõjutada kuna tööd tuleb aina juurde aga teenistujaid jääb aina vähemaks.“ (TO8)

See on nagu nokk-kinni ja saba-lahti olukord. Mida rohkem on lahkujaid, seda suurem on töökoormus ja mida suurem on töökoormus, seda rohkem on lahkujaid...

Nõiaring, millest tuleks kuidagi välja rabeleda.

Alles on rotatsioonid, õppustel käimised, kuid ületunnid peavad olema ju tasustatud, tegevväelastel on 8-tunnine tööpäev (ja jah, ma tean, et paljuski on kaks viimast asja paberil) ja muu säärane. Eripensionid ei tule riigis tagasi, aga kaitseväe juhtkond tegeleb muude kompensatsioonimeetmete (lohisev sõnavärd) tekitamisega pikemat aega. Ka sellest on siin pikalt foorumis räägitud.

Kaitseväe hinnangul tähendab aastas 4000 ajateenija teenistusse kutsumine vajadust värvata juurde umbes 50 tegevväelasest instruktorit. Kuigi kehtivas Riigikaitse arengukavas nähakse ette tegevväelaste arvu kasvu 2031. aastaks 300 võrra, ei tähenda see automaatselt, et suureneb nende tegevväelaste arv, kes otseselt igapäevaselt tegeleks ajateenijatega.

Potentsiaalne kitsaskoht on instruktorite koolitamine ja värbamine, sest juba praegu ei ole kõik ametikohad täidetud, mistõttu instruktoritel on ettenähtust suurem koormus....

... Riigikontroll soovitab ajateenijate arvu suurendamisega seotud kulud võimalikult terviklikult selgeks teha ning tagada ajateenijate arvule vastaval hulgal tegevväelaste värbamine ja väljaõpe.

Reaalsus on aga paraku selline, et muuhulgas ka personalipuudustest tingitud, ülesannete rohkus käib noorel RÜ-l plaksuga üle pea. Ja seda märkavad ning tajuvad ka ajateenistuses olevad tulevased võimalikud ohvitserikandidaadid. Ja kui 21 aastaselt lastetuna ning vaba mehena on igati OK teha tööd niipalju kui jaksab ja elada ühiselamus või sõita päevas kolm tundi maha, siis isegi samas vanuses aga vähemalt ühe lapse isana või lihtsalt omades kohustusi teise pereliikme ees, ei tundu see enam nii atraktiivne...

Mõned aastad tagasi oma poisi tegemisi pärast KVÜÕA lõpetamist ja esimest 5-6 aastat nooremohvitserina teenimist kõrvalt jälgides ja mokaotsast vahest harva välja meelitatud infokilde kokku pannes nägin, kuidas see koormus mehe silmist sädeme kustutas ja lihtsalt ühel heal hetkel samamoodi jätkudes lihtsalt "ära tapab". Ei tundunud mulle küll ühestki otsast jätkusuutlik kogu see teema. Mingi hetk hakkas normiks saama, et mees ei sõida õhtul peale tööd enam väeosast koju, vaid magab kusagil kasarmus kabineti põrandal, et 1,5-2 tundi edasi-tagasi käimise pealt uneaega kokku hoida. Pereinimesena (siis oli tal veel ainult üks laps, hiljem juba kaks) sellist elu kaua ilmselt elada poleks võimalik. Käis "kusagil kõrgemal" ületundide eest omale vabu päevi kauplemas, kuid seal laiutati käsi, et no pole kaadrit ja midagi pole teha, aga asjad on vaja ära teha, ole hea mees ja pane edasi, "me maksame kõik ületunnid kinni". Poiss siis ütles, et asi pole juba ammu enam ületundide kinnimaksmises ega rahas, asi on sellise töötamise jätkusuutlikuses pikemas perspektiivis, normaalse pereelu võimatuses ja halvenevas tervises. Ühel hetkel ei kannatanud mees enam suuremaid rahvahulkasid (üle kahe-kolme inimese), käis ja istus igal vabal hetkedel üksinda kusagil metsas, sest seal oli rahulik ja vaikne. Lähedaste sünnipäevadel, juubelitel, pulmades jne ei käinud (liiga palju rahvast ja lärmi)... vaatasin kõrvalt ja ühel hetkel soovitasin tal lihtsalt kaitseväest ära tulla. Selle peale mees ütles, et ahh... ega ta ainuke ole, kõik peavad rabama... elukutse ONGI selline. Olukorra "päästis" toona esialgu see, et ta käis ja kauples lõpuks välja aastase vanemapuhkuse. Liiga järsk elustiili ja füüsilise ning vaimse koormuse muutus, pani aga üsna kohe puhkuse alguses tõsise paugu mehe tervisele (pädevate erialaarstide hinnang).

Viimase punkti kohta peab ütlema, et läbipõlemise alge tuleb teenistuse alguses. Jama on selles, et noored ohvitserid määratakse kõigepealt just allüksuse ülemateks (vaata esimest punkti) ja innukate inimestena üritavad nad KOGU töö ära teha, mis loomulikult on võimatu. Meie mentorlussüsteem ei toimi täiel määral ja vanema ning kogenuma inimese nõuannet pole alati käepärast.

Pikk vastus lühikesele lausele. Mitte vabandus, vaid vastus. Osade ülekoormust vähendavate asjadega saab tegeleda, osadega mitte.

Ei puuduta ohvitserikoolitust ja nooremohvitsere, aga olen omal ajal rääkinud ka näiteks paari nooremapoolse Scoudiga (seal 20-30 vahel), või tänaseks endiste Scoutidega, kes on muuhulgas kurtnud, et neid (aktiivsemaid ja vabast tahtest "rohkem panustajaid" - midaiganes see ei tähenda) justkui ei väärtustata kaitseväes ja see annab n.ö. osadele meestele "moraalse löögi" ning kallutab raskematel hetkedel (siis kui jälle mõnda aega "korjub" ja hakkab üle ajama) oma ametist loobuma. Isikute valimik, kellega on saanud lobiseda, millegi väitmiseks või statistika tegemiseks on küll olematu, kuid tundub, et see "läbipõlemine" vms frustratsioon on just nooremate meeste teema (nii Scoutsis kui ohvitserkonnas), kes lähevad n.ö. sinisilmselt alguses kõva motivatsiooni ja hurraaga panustama ning midagi "ära tegema" ja siis kui tegelik igapäevane rutiin ja reaalsus kohale jõuab, ollakse pettunud, löödud ja frustreerunud. Ja kõik need kellega ma vahel vestelnud olen, on läinud kaitseväkke kaadriks mitte raha pärast (OK vbl üks natuke vanem scout oli sinnapoole rohkem kaldu), vaid mingitel muudel põhjustel. S.T. et peamine põhjus pole olnud raha, mida igal pool koguaeg rõhutatakse ja esile tuuakse. IMHO on ekslik seisukoht, et kõike on alati võimalik rahas kinni maksta.

Inimestel, kellega vestelnud olen, tuleb see "raha" teema lõpuks sisse umbes sellises võtmes, et kui töökoormus oleks normaalsem ja suhtumine töötajasse, ennast kaitseväega sidunud inimeste väärtustamine oleks parem, siis pole teemaks töötasu suurus. See raha teema hakkab rolli mängima ja tekib argumentidesse liiga suure töökoormuse puhul ja siis, kui inimene hakkab tundma, et teda organisatsioonis justkui ei väärtustata. Siis tekib seisukoht, et "OK olgu siis nii, AGA siis laduge ka kõvasti rohkem raha letti". Ja kui siis laotaksegi rohkem, siis ühel hetkel tuleb ikkagi ette piir, kust edasi ei ole võimalik koormust tõsta / sama koormusega jätkata, ega rahaga kõike enam kinni maksta. No ma olen nendest vestlustest umbestäpselt niiviisi aru saanud. Et kui sa kuuled erinevatelt inimestelt erineval ajal umbestäpselt ühte ja sama juttu, siis hakkab mingi "pilt" justkui tekkima.

„Liialt kõrge nii töökoormuse mõttes, kui ka tegelikult selles osas, milliseid teadmisi pidin omama…vähesed said aru sellest, et minul on paljude asjade tähtajad määratud mitte minu juhtkonna poolt, vaid teise asutuse poolt… …sellele veel peale korralik töötempo, siis tekkiski
tunne, et milleks kaitseväes enda närve kulutada.“ (RO5)

„Koormus on suur mis soodustab läbipõlemist.“(TO28)

„…jõuan tegeleda prioriteetsete ülesannetega. Taga taustal on pidevalt 2-3 väiksemat ülesannet
ja vähemalt 1 suurem projekt, millega tuleb tegeleda... ülekoormusel ei lase ma tekkida ainult tänu
sellele, et prioriseerin või lasen ülemal prioriseerida oma ülesandeid. Samas on perioodid nagu
aprill-mai ja september-november, kus ülekoormus on üpris tõenäoline tekkima igal juhul.“ (TO2)

„[ei olnud rahul] ületundide tasustamisega.“ (RO16)

„Ületunnid olid täiesti tasustamata.“ (RO17)

„Arvestades kui palju nõudmisi esitab organisatsioon üleüldiselt ja minu ametikohal teenimiseks siis tunnen, et minu antud panus oleks väärt suuremat rahalist sissetulekut. Võiks olla õiglasem“ (TO26)

„Töötasu ei ole õiglane, kuna kvalifikatsiooni nõudmised ametikohale ja selle eest antava palga suurus ei ole tasakaalus. Nõutakse palju, antakse vähe.“ (TO20)

„Ei väärtustanud keegi midagi, eriti organisatsioon ise! Tundub et välised organisatsioonid ja ühiskond on need, kes väärtustavad teenistujaid.
Organisatsiooni jaoks on järjekord ukse taga, mis siis et su väljaõpe on maksnud 1M€. Sulle me midagi ei paku, küll aga oleme valmis järgmise mehe peale uuesti miljoni kulutama.“ (RO6)

„Minu meelest Kaitsevägi suures plaanis ei oska väärtustada oma töötajaid. Kindlasti on inimesi, keda igasugused aurahad ja diplomid motiveerivad, kuid üks endine kolleeg ütles väga tabavalt: Õhuväes on 75 protsenti spetsialistid. Kui sa neid "kotid" siis nad lihtsalt lähevad minema. Neil on kohti palju kuhu minna." See iseloomustab väga hästi organisatsiooni kultuuri.“ (RO8)

Vabandused muidugi ette ja taha, kobisemast ja kaasarääkimast, sest olen vist ainus või üks vähestest siin lõimes, kes midagi muudkui arvab kuid kes ise samal ajal kaitseväega seotud ei ole ning istub tsivilistide pingil.

Mina seepeale küsiksin, et kuigi ma töötan põhitöökohal ka umbes 250 päeva aastas, osalen ma sel aastal õppekogunemistel umbes 20 päeva, mille jooksul tuleb ka põhitöö ära teha. Tihti ongi nii, et mul on ees korraga kaks arvutit lahti, üks "kroonu" ja üks töö oma. Et mis põhjusel on see kaadri õigustatud eeldus 8h päevas, aga minul mitte?

Et mis oli selle väite sügavam mõte? See, et Sa 20-l päeval aastas rabeled Eesti riigi heaks panustades rohkem kui 8h päevas?
Või, et Sa panustad 20-l päeval aastas tasuta ilma igasuguste "ületundide" eest vabu päevi või tasu saamata?
No kaader ilmselt panustab üle 8 tunni rohkem kui 20-el päeval aastas. Siit tuleb juba esimene suurem erinevus.
Ja ilmselt panustab ka vabu päevi ja tasu saamata rohkem kui 20-el päeval aastas üle 8 tunni.
Või ei?

[kaur3]

Teiseks, olen paar korda vaielnud just kaadri esindajatega samal teemal. Et miks Herem ei panusta inimestesse (selle all mõeldi vist palgatõusu), vaid panustab rauda (st relvadesse ja laskemoona). Olen arvamusel, et õigesti teeb, sest kui meie ajaline aken on paar aastakest ja see kahaneb hirmus kiirelt, siis panustada rauda ja üritada hakkama saada olemasoleva inimmaterjaliga (sh ka minusugustega) ongi ainuõige strateegia.

Tahaks kuulda, et millel see paari aasta jutt põhineb? Saaks siis paremini oma töö- ja eraelu planeerida?

Vabandused moderaatoritele ja palun tõstke õigesse kohta. Leidsin akf Trummi võimaliku ajaakna üles Jüri Luige intervjuust, kus ta meenutab 1992. aasta Eesti-Vene läbirääkimisi.

[isonts]

See kogu lõik

Ma istusin mõned aastad tagasi Kalevi Spordihallis peale füüsilist testi pingi peal ja minu kõrval istus noormees, kes just kukkus läbi oma kolmanda füüsilise testi ...

siis lühike ja lihtne vastus on, et jah, peavad küll KÕIK tegevväelased tegema muuhulgas ka KVKT-d ja selle läbi saama. Samuti peavad ka muudest testidest läbi saama. See ongi üks põhilisi vahesid tegevväelase ja mitte-tegevväelase vahel.

Minu mõte jäi segaseks, aga lühidalt öeldes paber kannatab kõike ja muuta on seda ka väga lihtne. Uus valmis vana prügikasti. Mis me inimesega teeme? Ei huvita.
Üks aasta taheti erariietes patsiga poissi. Elu näitas, et poole aasta pärast ei saanud pikapatsiga poissi ilma vormita kevadtormile võtta. Paberil kirjutati patsiga poisile vorm selga ja pats kästi maha lõigata, kuna baretiga nägi see veider välja. Mõni kuu hiljem selgus, et patsiga poiss ei tee 40 kätekõverdust. Case closed?
Peaaegu. Kui mu mälu mind ei peta siis see ilma patsita poiss(või/ka keegi teine) vabastati ükskord teenistusest juba enne seda, kui koos seal pingil istusime. Tehti teenistusest vabastamise käskkiri ja oleks pidanud lugu nii lõppema. Kellegil oli ilmselt piinlik, kui selgus, et Kaitseväest ei saanudki teenistusest vabastada põhjusega, et ei teinud piisavalt kätekõverdusi.
Aitas jälle paberite muutmine. Sobivaks

Rotatsioon. Iseenda rotatsiooni nagu kannatab välja , aga kahjuks roteeritakse ka selliseid, kellega kohe kuidagi koos ei kannata teenida. Õnneks kolme aasta pärast siis toimub uus rotatsioon. Saad lollist lahti või ise minema....

Rotatsiooni kohta ei saa aru. Kas ei peaks roteerima? Kõik teenivad algusest lõpuni samal ametikohal? Lolle ei roteeri? Isonts teeb kindlaks, kes on lollid?

KV infra ei toeta rotatsiooni eriti hästi enam. Olen elanud KV ühikates ja isegi "kloostris". Masendav. Ajas jooma.
Olen teinud ja võin ka nüüd teha, kuigi ma ei ole veendunud, kas mõni "loll", keda mina tunnen veel teenistuses alles on. Aga ma pidasin "lollide" all pigem silmas ohvitseri/allohvitseri, kes ilmselgelt on õnnetus, mis hüüab tulles. Nendest olen mina, kui ka mu endised kolleegid häälekalt märku andnud. Aga need hääled jäid enamasti hüüdjaks kõrbeks. Nimesi siin avalikult kirja ei pane, aga esimese hooga tuleb lausa viis inimest meelde, kellest kolm "pidu" lõppes alles siis, kui vägiteod juba uudise künnise ületasid ning silma kinni pigistada enam polnud võimalik ja üks jõudis kahjuks ennem teistpoolsusse ja võttis kahjuks mõne hinge endaga veel kaasa. Viienda M oinapäev veel pole ilmselt kätte jõudnud.
Mõni teeb lihtsalt sigadusi, kannatab see läbi ise, aga kõige hullem, kui ta teiste teenistust ja kärjääri mõjutab.
Istud sellisega ühes kabinetis ja mõtled, suur vaenlane on justkui teisel pool piiri , aga kõrval laua taga istub ikka eriline tõbras, kellega võitled rahuajal 24/7. Seda raiska ei saa ka maha tappa erinevalt sellest, kellega lahinguväljal vastakuti satud.
Ja ma tean nii mõndagi sirge seljaga meest, kes on keeldunud jätkamast oma teenistus KV sellisega koos ja on pidanud ise ukse väljaspoolt sulgema.
Kusjuures sellist on võimatu või väga raske kuhugile mujale roteerida. Allüksusesse teda enam kunagi tagasi ei saadeta, sest teda ei tohi ka sõdurite ligi lasta või ei tohi tal ühtegi tegeväelasest vahetut alluvat olla.

Korteritest saan väga hästi aru. Ametikorterite ametlik põhjendus oli rotatsiooni soodustamine. Mõistlik ju - lähed uude kohta, saad pere vaevata kaasa võtta. Mõistlik jah, aga ... reaalne elu näitas, et niimoodi neid kortereid ei kasutatud. Kõige püsivamad olid ametikorterite asukad suurtes tõmbekeskustes (Tallinn, Tartu) ja hoolimata reaalsest teenistuskohast, inimesed sealt välja kolima ei kippunud. Oli lausa juhtumeid, kus välisteenistusse minnes üüriti korter hoopis välja. Samuti oli juhtumeid, kus osteti samasse linna korter ja üüriti see välja, kuid jätkati elamist ametikorteris. Ja neid ametikortereid oli ikkagi vähe. Kokkuvõttes - see süsteem soosis väheseid väljavalituid ja mitte mingil juhul ei teinud seda, mida esialgu plaaniti. Aga ka sellest on siin foorumis päris palju kirjutatud.

Ma ei oodanud sellist vastust. Kõlab nagu ilus vale isegi kui sellest foorumis palju kirjutatud. Oli teada inimesed, kes ei kasutanud kortereid sihipäraselt? Mis takistas korda majja löömast? Kas sellepärast, et tegu oli "süsteemi poolt väljavalitud" ohvitseridega? Kes need siis olid? Ma jälgisin siis ja jälgin ka täna tihedalt ajakirjandus, aga pole näinud uudist, et Kaitseväe ohvitserid petsid Kaitseväelt kortereid välja ja üürisid neid edasi? Mingid asutuse sisesed menetlused äkki toimusid? Vaigiti asi hoopis maha, kuna tegu oli oli "süsteemi poolt väljavalitud" ohvitseridega või on jutt ruubiigist "Naised saunas rääkisid"?

Lõpetame eripensioni maksmise. "Uuring" ju näitab, et noori see nagunii eriala valikul ei mõjuta.

Kontekstist välja rebitud väide. Kõik uuringud on tõepoolest näidanud, et värbamise puhul eripension ei mõjuta, kuid teenistuses püsimisel on see määrava tähtsusega. Eripensionid kaotati ära kogu riigis, mitte ainult kaitseväes. Väide kaitseväe (ja ka teiste) puhul, mis on ka osaliselt õigustatud, on see, et ei ole enam mingeid suuri erisusi. Alles on rotatsioonid, õppustel käimised, kuid ületunnid peavad olema ju tasustatud, tegevväelastel on 8-tunnine tööpäev (ja jah, ma tean, et paljuski on kaks viimast asja paberil) ja muu säärane. Eripensionid ei tule riigis tagasi, aga kaitseväe juhtkond tegeleb muude kompensatsioonimeetmete (lohisev sõnavärd) tekitamisega pikemat aega. Ka sellest on siin pikalt foorumis räägitud.

Kõik uuringud näitasid on jutuks hea küll. Riik lihstalt koonerdab. Kaitseväe juhtkond tõstis ka käed ülesse ja andis poliitikute survele alla. Jutt sellest, et meil on munadega mehed seal eesotsas võib olla õige. Kahjuks on need munad poliitikute pihus ja kui pigistamine enam üldse ei aita siis 5 aasta pärast saab ka jalaga lüüa sinna kus need olid 5 aastat enne ametikohale määramist.

Sulgeme väeosad. Pärnu Pataljon, Päästekompanii, .........

Nagu pudru ja kapsad.

Siiralt nõus, härra kindral. Vanasti tehti kõik valesti, siis tehti jälle mõned korrad valesti, prooviti veel ja nüüd siis tehti kõik korda. Eks laastud peavadki lendama, kui metsa raiutakse

Kogu postitus iseloomustab 100% ühte tuntud lausungit, et sõduritele ei meeldi ainult kaks asja - see, kuidas asjad praegu on ja teiseks ei meeldi muutused.

See peaks tähendama, et ka teile kui sõdurile ei meeldi kuidas asjad on, aga te ei hakka ka midagi muutma.. Või ikka ei saanudki jälle asjad korda ning peab varsti uuesti muutma hakkama?
Minule sai küll kõriauguni sellest, kui kergekäeliselt jälle mõni hea sõber või kolleeg oma asju kokku pakkima saadeti.
Ja ma tõesti ei taha norida, aga ühes teises teemas KVJ mainis, et ta ei ole tegelikult leebe ja ta hakkab lõugama. Teil on nüüd antud need 2 viimast lisa aastat. Aeg on teisele poole kõvemini lõugama hakata. Rohkem aastaid teile ei anta. Vbl ainult läheb pärast keerulisemaks liitumine mõne parteiga.

[Martin Herem]

Mis värk teil selle poliitikaga ikkagi on? Ja jälle teab keegi, kus asuvad minu munad
Muuseas, ka mina olen 2 aastat Kloostris elanud. Ülejäänud 3,5 aastat Tapal teenides elasin teistes ühikates. Ei ajanud jooma. PSÜna elasin ka üle aasta ühikas, ikka ei hakanud jooma.
ÜFTi mitteläbimise eest vabastatakse teenistusest juba aastast ... 2016 kindlasti.

Üldiselt ma siiski ei mõista seda "väärtustamise" etteheidet.
Esiteks on amet loomulikult erinev arstidest, õpetajatest ja inseneridest.

Rotatsioonid on paratamatud. Veidi vajalikud aga peamiselt paratamatud. Kui Jõhvist läheb kapten õppima, siis on sinna vaja uut KÜd. Jõhvis ei pruugi seda olla. Leida tuleb mujalt. "Imekombel" on meil teada, et ltn Isoants lõpetab järgmisel suvel KAKi. Ta on üks paarist võimalusest, kuid lõpuks tuleb välja, et siiski parim omaduste poolest. Ülejäänud ehk isegi tahaksid, kui mingi põhjusel ei sobi nii hästi.
Nii antaksegi ltn Isoantsile teada, et järgmisel aastal pärast õpingute lõpetamist jätkab Jõhvis.
KV vajadus, ohvitseri omadused, ohvitseri soovid - just selles järjekorras toimub määramine. Kas see pole väärtustamine? Või et ei arvesta inimese tahet? Siis peaks meil KVJi või kindrali ametikohti, ja ainult Tallinnas olema 100+ ... Inimese väärtustamine peaks seisnema ikkagi selles, et otsustatakse tema sisu järgi.

Eluase. Lisaks sellele mis Palm kirjutas - see oli ebavõrdne. Jõhvis polnud piisavalt kortereid. Võrus ka mitte. Talinnas aga ei huvitanudki tihti see "korter". Siia tuldi elama pensionini. Otsus oli: anname kõigile ühika toa, hoiame palgad 130% riigi keskmisest, kinnitame rotatsioonid vähemalt 1/2 aastat ette, lubame paindlikku tööaega. Ka mulle see ei meeldinud. Mitte isiklikult vaid ülemana. Kuid täna tundub see mulle ausam, võrdsem, KVle lihtsam ... nagu Eesti meditsiin - kõige tõhusam maailmas, ainult et patsiendile ei meeldi eriti.

Transport. See ja iga järgmine aasta kulutamine 2+ milj inimeste transpordiks Tartu - Jõhvi, Tallinn - Tapa, jne marsruutidel.

Palgad. Eesmärk on hoida neid 130% üle Eesti keskmise ja personalikulud tervikuna 1/3 kaitseeelarvest. Võime siin rääkida, et tuleb raua arvelt rohkem maksta ... ja Ukrainas pole inimesi ... Küsige täna UKRist, kas 5 aastat tagasi oleks pidanud palkasid tõstma või HIMARSe ostma. Kui keegi arvab, et sõja ajal hakkab siia varustust tulema, siis tal on vist õigus. Aga meil on vaja esimestest minutitest.

Väärtustamine muul moel.
Meditsiin ja hambaravi. Tasuta. Arstid ja insenerid maksavad ise.
Täiendusõpe ja tasemeõpe ... ei tohiks vist olla küsimus.
Tunnustamine ja tulemustasud. Igal tähtpäeval allkirjastan ma paki ergutusi, hinnalisi kingitusi, teenetemärke. Tulemustasu makstakse minu teada aasta kestel ja tihti aasta lõpuski. Kui hästi vahetud ja otsesed ülemad seda korraldavad on iseasi. Ma tean aga oma kogemustest, et eristamine on paras "veristamine". Aga inimeste väärtustamine toimub. Loomulikult need, keda just kui vähem väärtustatakse, protesteerivad.
Organisatsiooni eesmärkide selgitamine ja inimese rolli selgitamine ning laiemalt teadmisvajaduse rahuldamine. See on iga tasemel ülemate ülesanne. Paraku algab see kultuur meil ajateenistusest, kus asjad on paremad kui mõni aasta tagasi, kuid ikka veel on inimeste alaväärtustamist et mitte öelda alavääristamist. Embleemid, nimesildid, külalistepäevad, väljaload on või väga õiges suunas arenenud. Aga kui väljaloale saamine selgub lõplikult reedel kell 1500 ... või kui reservimineku kuupäev öeldakse päev varem ... Ma olen tegevväelaste ja töötajatele teinud järelevaadatavaid VTC esitlusi. Olen rääkinud korduvad eesmärkidest, arendustest, muudatustest ... tihti suurema kasuta. Kõik need rotatsioonid ja kolimised, "raua eelistamised inimestele" on seal selgitust saanud ...
Ülekoormus ja ületunnid. Tegeleme sellega aga ... neil päevil ja aastail mõtleme pigem tööaja regulatsioonide kaotamise, mitte nende täitmise peale.

[Kapten Trumm]

Vabandused moderaatoritele ja palun tõstke õigesse kohta. Leidsin akf Trummi võimaliku ajaakna üles Jüri Luige intervjuust, kus ta meenutab 1992. aasta Eesti-Vene läbirääkimisi.

Järeldada saab peamiselt õlgade kohal asuva mõtteagregaadi abiga. Kui vaata, kui paljud asjad peavad meil valmis saama 2025, siis sellest võiks järeldada....mida?

[Kapten Trumm]

Teiseks, olen paar korda vaielnud just kaadri esindajatega samal teemal. Et miks Herem ei panusta inimestesse (selle all mõeldi vist palgatõusu), vaid panustab rauda (st relvadesse ja laskemoona). Olen arvamusel, et õigesti teeb, sest kui meie ajaline aken on paar aastakest ja see kahaneb hirmus kiirelt, siis panustada rauda ja üritada hakkama saada olemasoleva inimmaterjaliga (sh ka minusugustega) ongi ainuõige strateegia. Lihtsalt nii lühikese ajaga see inimestesse panustamine ei annaks tulemust, rauda panustamine võib aga anda küll.

Ukraina näitel on ju vastupidi, kus rauda&raha lääs uhab aina juurde aga inimmaterjali peab Ukraina ise välja panema, sealjuures lääs osa raua puhul peab nõrkuseks just inimfaktorit - annaks relvasüsteeme küll aga pole oskajat kaadrit ning isegi esmase inimosa väljaõpe kestab pikki kuid.
Kui Eesti panustab kõvasti rauda ja vähem inimfaktorisse, siis x päeval kiiresti kujuneda seis, kus seda rauda ja moona saaks ikka siit-sealt, aga napib motiveeritud kaadrit seda kasutama.

Veel suuremas strateegilises pildis on väikeriigi puhul üldse küsitav strateegia oma naabrussuhted ehitada üles "suurriiklikule" sõjalisele vastandumisele.

See müstiline tohutu väljaõpe, mida lääne tehnika nõuab, on lääne ajakirjanduslik lemmikspinn õigustamaks teatud "kaalukate" relvasüsteemide andmisega venitamist. MiG-29 on palju raskemini kasutatav kui F-16 ja T-72 käigushoidmine nõuab meeskonnalt enamaid ostkusi kui Leopard 2. Lääne piloodid, kes on pidanud õppima ümber vene lennukitele (kas siis testimise või OPFOR eesmärgil) väidavad intervjuudes kui ühest suust, et vene tehnika on piloodi suhtes palju nõudlikum (abisüsteeme pole, mis aitaks ja kui eksid, sajad taevast alla) ja piloodi töökoormus palju suurem, et kõvasti harjutamist on vaja, enne kui neid virtuoosselt kasutada oskad. Ja remondi/hoolduse maht on tohutult suurem. Lisaks on lääne kogu simulaatorimajandus sootuks teisel tasemel, mis mõistagi lihtsustab/kiirendab ümberõpet. Enamvähem viimane lääne aeroplaan, mis oli tõeliselt nõudlik piloodi oskuste suhtes, oli F-4. Sealt edasi on juba arvuti kaudu juhitavad aparaadid, kus piloodil ei lubatagi lollusi teha. Näitek Super Horneti peal on juba olemas süsteem, mis kriitilises olukorras võtab lennnuki stabiliseerimise enda kätte, kui arvutile tundub, et piloot on kas pilt kotis või ei saa asjast aru.

[Kapten Trumm]

Ametikorterite kohta. VVP-le.
See "kaotamine" oli mälu järgi Ligi ministriks oleku ajal, kus asju tehti ka kirvemeetodil, sest nii "tundus". Hüve võeti ära (väärtus sadu eurosid kuus), kuid Ligi lubatud palgatõus (et KV-lane ostab turult ise) oli jällegi näpuotsaga. Käteplaginat ei järgnenud.

Et siin on probleemil 2 eri tahku

1. ametikorterite süsteem kui selline (ehk kuskile karumustikasse roteeritu ei pea muretsema, kus ta perega elab, sest nt Jõhvi kinnisvaraturg on olematu)
2. ametikorterite süsteemi kuritarvitamine (sealt väljakolimisest keeldumine jne) ja puudulik kontroll nende sihipärase kasutamise üle.

Ametikorterite kaotamise argumendina (ka VVP ise muide) tuuakse välja just viimast. See meenutab koos pesuveega lapse üle parda viskamist, kus inimeste saamatust süsteemi käigus hoidmisel hakati likvideerima süsteemi kaotamisega.

Olgem ausad, argumendid, et elasin 1995.a kuskil postmargisuuruses ühikatoas ei ole täna kuigi tõsised. Täna on elule teised standardid kui toona. Ka KV peab nendega arvestama, kui tahab konkurentsis püsida.

Täna kasutavad paljud tööandjad (sh erafirmad) samasugust süsteemi, sest pole muidu inimesi võtta. Ja pole kuulda olnud, et mõni lahtilastud tööline oleks plaaninud tööandja korterisse "pensionini" jääda. Küsimus on selles, kas 1. süsteem on väär või 2. kas süsteemi kasutamine on väär. Mina näen, et vajaliku süsteemi probleem oli üldine onupojapoliitika (et mitte öelda korruptsioon) ja väärkasutus. Selleks sõlmitakse ikkagi korrektsed lepingud ja kui tuleb välja kolida, siis sunnitakse asjaosaline ka kolima, vajadusel tõstetakse välja.

[kaur3]

Fucs tõmbab siin teadustöid nagu varrukast ja ehk leiab ta ka töö tegevteenistuses olevate kaitseväelaste abikaasada kohta. Kui esimesed peavad olema rauast, siis need teised vist titaanist. Selle pealt võib arutada kas multifilmis "Rio 2" papagoide dialoogis välja öeldud "Happy wife, happy life" mõte kehtib ka inimeste maailmas.

Kindral Herem.

Küsige täna UKRist, kas 5 aastat tagasi oleks pidanud palkasid tõstma või HIMARSe ostma. Kui keegi arvab, et sõja ajal hakkab siia varustust tulema, siis tal on vist õigus. Aga meil on vaja esimestest minutitest.

Millal panna käima stopper? Jättes kõrvale asjaolu, et Moskva on olnud Ukrainal turjas vähemalt 20 aastat, kui hakata lugema vastastikku maadejagamist 2004. aasta Oranžist revolutsioonist, kui Putini favoriit Janukovitš kaotas presidendivalimistel (Azovi võitlejate vastu väljavahetatud Medvetšuk oli siis tema valimisstaabi pealik. Janukovitš sai hiljem siiski presidendiks ja põgenes peale 2014. aasta Maidani pea kogu kollaborantliku valitsusega Venemaale, kust see susib tänaseni ja väidetavalt just see grupeering omas olulist mõjujõudu sõja algatamisel) ning räägime selle matši käimasolevast raundist ehk suurest sõjast Ukraina ja Vene vahel, siis tänaste teadmiste seisuga saab öelda, et Moskvas alustas FSB kukutusrünnaku ettevalmistustega 2021. aasta suvel, kui Ukraina suuna üksus oli suurendatud pea 10x. Jänkidel oli lõplikult sõtta libisemise pilt selge 2021. aasta oktoobris ja siis hakati nii liitlaseid ja ukrainlasi veenma. Ei uskunud nii esimesed, kui ka teised. Kuupäev ei olnud selge, sest Moskvas loodeti nii esimeste kui ka teiste kapituleerumist ilma sõjata. Kuna mittesõjaline poliitiline ja majanduslik pigistamine ei andnud tulemust, siis liiguti sõjalise lahenduse peale. CIA direktor Burn ütles jaanuaris 2022 ehk kuu enne sõda, et vastavalt kukutusrünnaku sõjaplaanile tulevad venelased Hostomeli lennuväljale. Kuna 24.02 ehk sõja alguses kaitses seda objekti alamehitatud ja -relvastatud Ukraina üksus, siis jääb mulje, et ukrainalsed ei võtnud USA hoiatusi tõsiselt. Zelenski tunnistas ka ise, et ta ei viinud riiki aegsasti mobilisatsioonilainele, sest kartis Ukraina majanduse käekäigu pärast ja inimeste massilise lahkumise pärast riigist.
Ühesõnaga - sõjad ei alga äkki ja Ukrainal ei olnud NATO kaitseplaane.

Kasutatud kirjandus, mille lugemist jätkub terveks nädalavahetuseks või puhkuseks:
https://www.washingtonpost.com/national ... ad-to-war/
https://www.washingtonpost.com/world/in ... raine-war/
https://www.nytimes.com/interactive/202 ... raine.html
https://www.politico.com/news/magazine/ ... y-00083757
https://static.rusi.org/202303-SR-Uncon ... al.pdf.pdf
https://rusi.org/explore-our-research/p ... ssias-eyes
https://static.rusi.org/special-report- ... ne-web.pdf
https://verstka.media/kak-putin-pridumal-voynu
https://meduza-io.translate.goog/featur ... x_tr_hl=en
https://express.adobe.com/page/rDmpLuBEOacRz/

[kaur3]

Vabandused moderaatoritele ja palun tõstke õigesse kohta. Leidsin akf Trummi võimaliku ajaakna üles Jüri Luige intervjuust, kus ta meenutab 1992. aasta Eesti-Vene läbirääkimisi.

Järeldada saab peamiselt õlgade kohal asuva mõtteagregaadi abiga. Kui vaata, kui paljud asjad peavad meil valmis saama 2025, siis sellest võiks järeldada....mida?

Mõtteagregaator peaks vahet tegema Eesti ametikandjate programmiliste tekstide ja ümbritseva vahel
https://www.err.ee/1608959203/lekkinud- ... -riikidega

[andrus]

Millegipärast tuli selline tekst meelde seoses selle paariaastase ajaakna mõtteagregeerimisega:

Valge mees hakkab valmistuma esimeseks lähenevaks talveks. Mõtleb, et ei tea, kui külm talv tuleb, et tuleks minna vana indiaanlase käest küsima. Lähebki. Vana indiaanlane arvab, et tuleb karm talv.
Teebki siis valge mees kõvasti puid, näeb kõvasti vaeva, aga et asi täitsa selge oleks läheb küsib veelkord vana indiaanlase arvamust talve karmuse kohta. "Väga külm talv on tulemas", vastab too.
Valge mees teeb veelgi rohkem puid, riidad muudkui kerkivad. Lõpliku selguse saamiseks otsutab viimast korda vana indiaanlase käest uurida, kas tuleb ikka külm talv. Vana indiaanlane kinnitabki, et viimaste aastate kõige karmim tali on tulemas. "Aga kust sa seda tead?" pärib seepeale valge mees.
"Valge mees teeb palju puid," vastab vana indiaanlane.

https://www.folklore.ee/~liisi/o2/otsin ... q_button=1

[Kriku]

Valmistumiseks paari aasta pärast tuleva invasiooni tõrjumiseks võiks tegelikult oleksoloogia alla uue teema teha, kui sel jutul vähegi pidet oleks... Siis peaks alustama kõiksugu kindlustuste rajamise ja mineerimisega. Ohvitseri karjääriredelil paari aastaga kaugele ei roni, nii et siin teemas võiks lõpetada.