Veiko Palm kirjutas: ↑24 Juul, 2023 20:48
Ülekoormus on tingitud põhiliselt kolmest suurest teguriterühmast:
- töö iseloomust endast. Või õigemini teatud ametikohtade iseloomust;
- organisatsiooni poolsetest (ebamõistlikest?) tööülesannetest;
- inimese enda vähesest kogemusest või siis oskamatusest aega planeerida.
Mida ma nende asjade all silmas pean?
Esimene punkt ongi nii karm, nagu see nimi ütleb. Ükskõik millise üksuse ülemal või veeblil (alates rühmast ja lõpetades laevade või brigaadide ülemate ja veeblitega) ei olegi võimalik oma tööga kaheksa tunni jooksul hakkama saada. Ei ole võimalik üheski sõjaväes. Sellist pataljoni ülemat, kes pühendab üksusele vaid kaheksa tundi päevas ja nelikümmend tundi nädalas, ei soovi pataljoniülemaks ükski sõdur. Ja seetõttu selliseid me üritame mitte määrata
Madis Toomla magistritööst...
viewtopic.php?p=796502#p796502
Toomla kirjutas:"...seda on kaitseväes tihti näha, et nö "tublimad ja võimekamad" saavad palju ka lisaülesandeid, sest on teada, et neid saab usaldada ja töö saab tehtud. Samas on suur on nii inimesed kiiresti läbi põletada. Tundub, et tihti on probleem ka see, et nt üksuses ei jaotu ülesanded võrdsemalt, ei jagata omavahel tööülesandeid..." (TO26)
Toomla kirjutas:Jäiga, hierarhilise süsteemi personali hulk kujuneb vastavalt koosseisutabelile ja alati ei kaasne uute ülesannetega lisa ametikohti. See toob kaasa (uute) ülesannete jaotamise olemasolevale personalile, mis omakorda võib tekitada liigse töökoormuse tunnetust töötajate seas.
„Tööd oli kogu aeg palju. Inimesi selleks liiga vähe. Kõik olid ülekoormatud.“ (RO24)
„Töötempo oli vahelduv kuid enamasti päris kõrge. Põhiline probleem tundus olevat liigne töömaht liiga vähese personaliga.“ (RO10)
Toomla kirjutas:Õppuste puhul, sõltuvalt nende iseloomust, võidakse kaitseväelane kindlaks perioodiks määrata tööle ilma vaba aja tagamiseta. Erialakursuste läbiviimine, nendel osalemine ja töölähetused lisanduvad reeglina lisaülesandena ja nende toimumise ajal põhiülesannetest ei vabastata. Isegi kui legaalselt määratakse teenistuja ainult kursustel või lähetustel osalema vabastades ta teistest ülesannetest, siis reaalsuses ei pruugi olla kolleegi, kellele oma ülesandeid jätta. Töö hulgast tulenevalt ollakse sunnitud tegema tööd ka väljaspool normtööaega- graafiku alusel tööl käivate teenistujate ületunnitöö arvestust peetakse nelja kuu pikkuste summeeritud perioodide lõikes ja suunisena kompenseeritakse ületunnitöö summeritud perioodi jooksul vabas ajas. Sõltuvalt perioodist ja teenistujatele määratud ülesannete hulgast võib ületundide välja võtmine olla võimalik või mitte. Nendele teenistujatele, kelle teenistus on organiseeritud tavatööajale ja kes graafikujärgselt tööl ei käi, kehtib suunis kompenseerida ületunnid vaba ajana.
Eelnevalt mainitud töö rohkus ja mingitel juhtudel ka personali nappus võib tekitada olukorra, kus ületundide vabas ajas välja võtmine ei ole võimalik- sellisel juhul lähevad need teenistuja jaoks kaotsi...
... „…eelduslikult poleks olnud enam mõistlik jätkata sarnase elustiiliga, sh perekonnast eemalolekuga, ületundide ja pikemate lähetustega.“ (RO3)
„Ületunnitööd ei tohiks tolereerida. See on otsene märk, et personali on puudu ja see tuleb lahendada.” (RO6)
...
„Tulenevalt ametikohast siis kindlasti mõjutab teatud kolleegide lahkumine otseselt töökoormust. Nende asendajate koolitamine vähemalt osaliselt on siis ka puhtalt minu enese teha.“ (TO7)
„Töökoormust on väga suurelt mõjutatud. Väga palju on tulnud lisa kohustusi ja koormust tulenevalt kolleegide lahkumistest. Suur osa sellest on ka uute teenistujate otsimine ja seejärel nende välja koolitamine. Oma meeskonna raames kannan suurt rolli uute teenistujate välja koolitamises.“ (TO10)
„Asendajaid ma ei ole koolitama pidanud, aga sel perioodil pean tegema nende tööd.“ (TO14)
„Minu praegune töö on paljuski seotud hetkel ära läinud teenistujate lahkumisega, sest pean asendajaid värbama ning kuna on puudu teenistujatest siis kuhjub tööülesandeid, mida peab ise tegema. Pikas perspektiivis võib see negatiivselt töö kvaliteeti mõjutada kuna tööd tuleb aina juurde aga teenistujaid jääb aina vähemaks.“ (TO8)
See on nagu nokk-kinni ja saba-lahti olukord. Mida rohkem on lahkujaid, seda suurem on töökoormus ja mida suurem on töökoormus, seda rohkem on lahkujaid...
Nõiaring, millest tuleks kuidagi välja rabeleda.
Veiko Palm kirjutas: ↑23 Juul, 2023 20:58
Alles on rotatsioonid, õppustel käimised, kuid ületunnid peavad olema ju tasustatud, tegevväelastel on 8-tunnine tööpäev (ja jah, ma tean, et paljuski on kaks viimast asja paberil) ja muu säärane. Eripensionid ei tule riigis tagasi, aga kaitseväe juhtkond tegeleb muude kompensatsioonimeetmete (lohisev sõnavärd) tekitamisega pikemat aega. Ka sellest on siin pikalt foorumis räägitud.
Riigikontroll kirjutas:Kaitseväe hinnangul tähendab aastas 4000 ajateenija teenistusse kutsumine vajadust värvata juurde umbes 50 tegevväelasest instruktorit. Kuigi kehtivas Riigikaitse arengukavas nähakse ette tegevväelaste arvu kasvu 2031. aastaks 300 võrra, ei tähenda see automaatselt, et suureneb nende tegevväelaste arv, kes otseselt igapäevaselt tegeleks ajateenijatega.
Potentsiaalne kitsaskoht on instruktorite koolitamine ja värbamine, sest juba praegu ei ole kõik ametikohad täidetud, mistõttu instruktoritel on ettenähtust suurem koormus....
... Riigikontroll soovitab ajateenijate arvu suurendamisega seotud kulud võimalikult terviklikult selgeks teha ning tagada ajateenijate arvule vastaval hulgal tegevväelaste värbamine ja väljaõpe.
zephys kirjutas: ↑12 Juul, 2023 15:02
Reaalsus on aga paraku selline, et muuhulgas ka personalipuudustest tingitud, ülesannete rohkus käib noorel RÜ-l plaksuga üle pea. Ja seda märkavad ning tajuvad ka ajateenistuses olevad tulevased võimalikud ohvitserikandidaadid. Ja kui 21 aastaselt lastetuna ning vaba mehena on igati OK teha tööd niipalju kui jaksab ja elada ühiselamus või sõita päevas kolm tundi maha, siis isegi samas vanuses aga vähemalt ühe lapse isana või lihtsalt omades kohustusi teise pereliikme ees, ei tundu see enam nii atraktiivne...
Mõned aastad tagasi oma poisi tegemisi pärast KVÜÕA lõpetamist ja esimest 5-6 aastat nooremohvitserina teenimist kõrvalt jälgides ja mokaotsast vahest harva välja meelitatud infokilde kokku pannes nägin, kuidas see koormus mehe silmist sädeme kustutas ja lihtsalt ühel heal hetkel samamoodi jätkudes lihtsalt "ära tapab". Ei tundunud mulle küll ühestki otsast jätkusuutlik kogu see teema. Mingi hetk hakkas normiks saama, et mees ei sõida õhtul peale tööd enam väeosast koju, vaid magab kusagil kasarmus kabineti põrandal, et 1,5-2 tundi edasi-tagasi käimise pealt uneaega kokku hoida. Pereinimesena (siis oli tal veel ainult üks laps, hiljem juba kaks) sellist elu kaua ilmselt elada poleks võimalik. Käis "kusagil kõrgemal" ületundide eest omale vabu päevi kauplemas, kuid seal laiutati käsi, et no pole kaadrit ja midagi pole teha, aga asjad on vaja ära teha, ole hea mees ja pane edasi, "me maksame kõik ületunnid kinni". Poiss siis ütles, et asi pole juba ammu enam ületundide kinnimaksmises ega rahas, asi on sellise töötamise jätkusuutlikuses pikemas perspektiivis, normaalse pereelu võimatuses ja halvenevas tervises. Ühel hetkel ei kannatanud mees enam suuremaid rahvahulkasid (üle kahe-kolme inimese), käis ja istus igal vabal hetkedel üksinda kusagil metsas, sest seal oli rahulik ja vaikne. Lähedaste sünnipäevadel, juubelitel, pulmades jne ei käinud (liiga palju rahvast ja lärmi)... vaatasin kõrvalt ja ühel hetkel soovitasin tal lihtsalt kaitseväest ära tulla. Selle peale mees ütles, et ahh... ega ta ainuke ole, kõik peavad rabama... elukutse ONGI selline. Olukorra "päästis" toona esialgu see, et ta käis ja kauples lõpuks välja aastase vanemapuhkuse. Liiga järsk elustiili ja füüsilise ning vaimse koormuse muutus, pani aga üsna kohe puhkuse alguses tõsise paugu mehe tervisele (pädevate erialaarstide hinnang).
Veiko Palm kirjutas: ↑24 Juul, 2023 20:48
Viimase punkti kohta peab ütlema, et läbipõlemise alge tuleb teenistuse alguses. Jama on selles, et noored ohvitserid määratakse kõigepealt just allüksuse ülemateks (vaata esimest punkti) ja innukate inimestena üritavad nad KOGU töö ära teha, mis loomulikult on võimatu. Meie mentorlussüsteem ei toimi täiel määral ja vanema ning kogenuma inimese nõuannet pole alati käepärast.
Pikk vastus lühikesele lausele. Mitte vabandus, vaid vastus. Osade ülekoormust vähendavate asjadega saab tegeleda, osadega mitte.
Ei puuduta ohvitserikoolitust ja nooremohvitsere, aga olen omal ajal rääkinud ka näiteks paari nooremapoolse Scoudiga (seal 20-30 vahel), või tänaseks endiste Scoutidega, kes on muuhulgas kurtnud, et neid (aktiivsemaid ja vabast tahtest "rohkem panustajaid" - midaiganes see ei tähenda) justkui ei väärtustata kaitseväes ja see annab n.ö. osadele meestele "moraalse löögi" ning kallutab raskematel hetkedel (siis kui jälle mõnda aega "korjub" ja hakkab üle ajama) oma ametist loobuma. Isikute valimik, kellega on saanud lobiseda, millegi väitmiseks või statistika tegemiseks on küll olematu, kuid tundub, et see "läbipõlemine" vms frustratsioon on just nooremate meeste teema (nii Scoutsis kui ohvitserkonnas), kes lähevad n.ö. sinisilmselt alguses kõva motivatsiooni ja hurraaga panustama ning midagi "ära tegema" ja siis kui tegelik igapäevane rutiin ja reaalsus kohale jõuab, ollakse pettunud, löödud ja frustreerunud. Ja kõik need kellega ma vahel vestelnud olen, on läinud kaitseväkke kaadriks mitte raha pärast (OK vbl üks natuke vanem scout oli sinnapoole rohkem kaldu), vaid mingitel muudel põhjustel. S.T. et peamine põhjus pole olnud raha, mida igal pool koguaeg rõhutatakse ja esile tuuakse. IMHO on ekslik seisukoht, et kõike on alati võimalik rahas kinni maksta.
Inimestel, kellega vestelnud olen, tuleb see "raha" teema lõpuks sisse umbes sellises võtmes, et kui töökoormus oleks normaalsem ja suhtumine töötajasse, ennast kaitseväega sidunud inimeste väärtustamine oleks parem, siis pole teemaks töötasu suurus. See raha teema hakkab rolli mängima ja tekib argumentidesse liiga suure töökoormuse puhul ja siis, kui inimene hakkab tundma, et teda organisatsioonis justkui ei väärtustata. Siis tekib seisukoht, et "OK olgu siis nii, AGA siis laduge ka kõvasti rohkem raha letti". Ja kui siis laotaksegi rohkem, siis ühel hetkel tuleb ikkagi ette piir, kust edasi ei ole võimalik koormust tõsta / sama koormusega jätkata, ega rahaga kõike enam kinni maksta. No ma olen nendest vestlustest umbestäpselt niiviisi aru saanud. Et kui sa kuuled erinevatelt inimestelt erineval ajal umbestäpselt ühte ja sama juttu, siis hakkab mingi "pilt" justkui tekkima.
Toomla kirjutas:„Liialt kõrge nii töökoormuse mõttes, kui ka tegelikult selles osas, milliseid teadmisi pidin omama…vähesed said aru sellest, et minul on paljude asjade tähtajad määratud mitte minu juhtkonna poolt, vaid teise asutuse poolt… …sellele veel peale korralik töötempo, siis tekkiski
tunne, et milleks kaitseväes enda närve kulutada.“ (RO5)
„Koormus on suur mis soodustab läbipõlemist.“(TO28)
„…jõuan tegeleda prioriteetsete ülesannetega. Taga taustal on pidevalt 2-3 väiksemat ülesannet
ja vähemalt 1 suurem projekt, millega tuleb tegeleda... ülekoormusel ei lase ma tekkida ainult tänu
sellele, et prioriseerin või lasen ülemal prioriseerida oma ülesandeid. Samas on perioodid nagu
aprill-mai ja september-november, kus ülekoormus on üpris tõenäoline tekkima igal juhul.“ (TO2)
„[ei olnud rahul] ületundide tasustamisega.“ (RO16)
„Ületunnid olid täiesti tasustamata.“ (RO17)
„Arvestades kui palju nõudmisi esitab organisatsioon üleüldiselt ja minu ametikohal teenimiseks siis tunnen, et minu antud panus oleks väärt suuremat rahalist sissetulekut. Võiks olla õiglasem“ (TO26)
„Töötasu ei ole õiglane, kuna kvalifikatsiooni nõudmised ametikohale ja selle eest antava palga suurus ei ole tasakaalus. Nõutakse palju, antakse vähe.“ (TO20)
„Ei väärtustanud keegi midagi, eriti organisatsioon ise! Tundub et välised organisatsioonid ja ühiskond on need, kes väärtustavad teenistujaid.
Organisatsiooni jaoks on järjekord ukse taga, mis siis et su väljaõpe on maksnud 1M€. Sulle me midagi ei paku, küll aga oleme valmis järgmise mehe peale uuesti miljoni kulutama.“ (RO6)
„Minu meelest Kaitsevägi suures plaanis ei oska väärtustada oma töötajaid. Kindlasti on inimesi, keda igasugused aurahad ja diplomid motiveerivad, kuid üks endine kolleeg ütles väga tabavalt: Õhuväes on 75 protsenti spetsialistid. Kui sa neid "kotid" siis nad lihtsalt lähevad minema. Neil on kohti palju kuhu minna." See iseloomustab väga hästi organisatsiooni kultuuri.“ (RO8)
Vabandused muidugi ette ja taha, kobisemast ja kaasarääkimast, sest olen vist ainus või üks vähestest siin lõimes, kes midagi muudkui arvab kuid kes ise samal ajal kaitseväega seotud ei ole ning istub tsivilistide pingil.
Kapten Trumm kirjutas: ↑25 Juul, 2023 10:09
Mina seepeale küsiksin, et kuigi ma töötan põhitöökohal ka umbes 250 päeva aastas, osalen ma sel aastal õppekogunemistel umbes 20 päeva, mille jooksul tuleb ka põhitöö ära teha. Tihti ongi nii, et mul on ees korraga kaks arvutit lahti, üks "kroonu" ja üks töö oma. Et mis põhjusel on see kaadri õigustatud eeldus 8h päevas, aga minul mitte?
Et mis oli selle väite sügavam mõte? See, et Sa 20-l päeval aastas rabeled Eesti riigi heaks panustades rohkem kui 8h päevas?
Või, et Sa panustad 20-l päeval aastas tasuta ilma igasuguste "ületundide" eest vabu päevi või tasu saamata?
No kaader ilmselt panustab üle 8 tunni rohkem kui 20-el päeval aastas. Siit tuleb juba esimene suurem erinevus.
Ja ilmselt panustab ka vabu päevi ja tasu saamata rohkem kui 20-el päeval aastas üle 8 tunni.
Või ei?