Sellel asjal on natuke teised põhjused, nimelt diagonaalõõtshoobade kasutamine tagasillas, mille seade oli 1960-1980ndate mudelitel päris radikaalne, oskuslikule juhile meeldis, kuid saamatu võis kergesti kirstu sattuda. Läbi aja muutis BMW neid õõtshoobade seadenurki vähem radikaalsemaks ja ja nt E34 mudel, mis oli üks viimaseid sellise tagasilla kasutajaid, oli juba üsna mersu taoline (mersu kasutas veel W123 ja W126-l taolist tüüpi tagasilda, kuid üsna rahulikus seades.90'datel oli E21 323i oma 1110kg tühimassiga päris ootamatu käitumisega tegija ja nii mõnigi suutis sellisega linnavahel surma saada.
Isegi kuival asfaldil järsemalt gaasi andes keeras masina risti.
Antud sillatüübile on omane, et vedrustuse koormamisel muutub tagarataste külgkalle ja veeresuund päris korralikult, mis muudab auto selliseks närviliseks (nt tee pikilaines). Samas antud vedrustus omab passiivse roolimise efekti (kurvis, kui juht keerab rooli paremale, keeravad auto kaldumisel tagarattad kergelt vasakule), see lükkab tagaotsa libisemise momendi kaugemale. Mercedes kaotas selle asja ära 1982 W201-ga (190E), BMW- 1990 E36-ga, asendades selle multilink-tüüpi tagasillaga.
Taolise vedrustuse miinus järjest saamatumate juhtide kontekstis on see, et see nõuab juhilt ülesannete kõrgusel olemist, õigeid ja täpseid juhtimisvõtteid ja kõik on bueno. Kui aga seda pole, siis keskmise tojootahübriidjaarise juhi kontekstis on tegu pikem tiksuva pommiga. Ja taolisele juhile kindlalt ei meeldi, et auto on "täitsa juhitamatu" ja "ei hoia suunda". Seepärast võib tähendada fenomeni, et kes autodest suuremat ei jaga, ei mõista ka seda 80-90ndate BMW fenomeni.
Loomulikult, suur ja raske rida-6 mootor kerges keres ei muutnud omal ajal asja paremaks, kuigi kaalujaotus oli üsna ok, siis raske mootori inerts ja rataste napp pidamine (toona komplekteeriti autod täielike kummikookidega, juba 195 rehvilaius oli über sport) muutsid selle tagasilla kalduvused veel radikaalsemaks.