Autotehnikateema

[OLAVI]

Kes on autotehases käinud ekskursioonil, see teab, et need kereplekkide stantsid on suured nagu raudteevagunid. Nendega tehakse siis kereplekke, millest usinad robotid asuvad autot kokku keevitama. Mingi linnalegend räägib, et algul stantsitakse mingi x korda nendega originaalplekke ja pärast seda hakatakse B varuosa kereplekke tootma, kui täpsus juba käest ära minema kipub.
Kuidas see tehniliselt käib ma ei tea, aga olen selliseid jutte kuulnud.

Kes tunneb metallide tehnoloogiat, see teab, et metallis jäädava deformatsiooni tekitamiseks on vaja selle esmast ülepainutamist teatud % ulatuses, et detail jääks hiljem algselt soovitud kujusse.
% oleneb konkreetse metalli omadustest.

Mahuliste toodete stantsiga vormimiseks on vaja kasutada stabiilsete parameetritega süvavalitsimist võimaldavat plekki, mille hind on loomulikult kallim, kui vanarauast ümbertoodetud plekil.

Kui stantsivorm on algselt projekteeritud täpselt määratud omadustega (kalli) pleki töötlemiseks ja hiljem sama vormi kasutada vanarauast toodetud (odavmetallist) pleki töötlemiseks, siis on naiivne loota, et toodang tuleb täpselt algselt soovitud kujuga.

[Kapten Trumm]

Korralikel tootjatel (nt BMW, MB) on juba alguses stantsimise täpsuse nõuded palju kõrgemad kui nt Opelil või Mazdal. Seda võib kogeda, kui nt auto ust sulgeda. Korralikul asjal sulgub uks nagu Sveitsi panga seifil, klõmpsi ja tihedalt. Tuleb sellest, et tolerantsid on minimaalsed.

Kas sa tead kindlalt et mersu või bemmi keredetailide stantside valmistamise tolerantsid on kõrgemad kui opeli või japside omad või praegu ainult arvad ? Kui sul on anda vastavate stantside tööjoonised siis paluks neid lahkesti kõigiga jagada. Vaata näit. mõne lexuse uksi (vahet pole kas uuemate või vanemate autode), kuidas need sulguvad, kui vaikne on auto seest ning kui täpsed on kerepaneelide vahelised pilud ning kas see saavutatakse siiski millegi muuga - näit. koostetäpsuse, uste, hingede, lukustite ja tihendite konstruktsiooniga, heliisolatsiooni lahendustega vms.-ga?

Eks see õige tunne ukse sulgemisel tuleb sellest, et uks käib kinni palju täpsemalt. St ukse ava on üsna minimaalselt suurem ukse enda mõõtmetest ja täpsust pole vaja paika ajada liiga paksude ja pehmete tihenditega, mis tekitavad sellise vedela "löraka", millega uks käib.

Kus täpsust napib, siis tehaksegi jupid selline pluss-miinus, et montaazil mingeid probleeme ei tekiks ja liigne "luft" võetakse ära pehmete juppidega.

[AMvA]

Kes on autotehases käinud ekskursioonil, see teab, et need kereplekkide stantsid on suured nagu raudteevagunid. Nendega tehakse siis kereplekke, millest usinad robotid asuvad autot kokku keevitama. Mingi linnalegend räägib, et algul stantsitakse mingi x korda nendega originaalplekke ja pärast seda hakatakse B varuosa kereplekke tootma, kui täpsus juba käest ära minema kipub.
Kuidas see tehniliselt käib ma ei tea, aga olen selliseid jutte kuulnud.

Kes tunneb metallide tehnoloogiat, see teab, et metallis jäädava deformatsiooni tekitamiseks on vaja selle esmast ülepainutamist teatud % ulatuses, et detail jääks hiljem algselt soovitud kujusse.
% oleneb konkreetse metalli omadustest.

Mahuliste toodete stantsiga vormimiseks on vaja kasutada stabiilsete parameetritega süvavalitsimist võimaldavat plekki, mille hind on loomulikult kallim, kui vanarauast ümbertoodetud plekil.

Kui stantsivorm on algselt projekteeritud täpselt määratud omadustega (kalli) pleki töötlemiseks ja hiljem sama vormi kasutada vanarauast toodetud (odavmetallist) pleki töötlemiseks, siis on naiivne loota, et toodang tuleb täpselt algselt soovitud kujuga.

Igasuguse terase tootmiseks on vajalik teatav kogus vanarauda. Kui metallurgiast midagi ei tea, pole mõtet kirjutada. Püsid äkki oma valdkonnas (elekter)

[Kapten Trumm]

Ümbertöödeldud metallist plekki kasutab nt Mercedes juba ammu, minge proovige salongis uste käimist. Ju nad siis oskavad arvestada.
Aga kõlakatel, et tehases kulunud stantsid (mis maksavad hiigelsummasid) võivad rännata koos B-osade tootmise litsensiga mõnele varuosatootjale, sellel paistab jumet küll olevat.

Muidu pleki roostetamisele aitavad kaasa kaks "rohelist" lahendust, mis on kasutusele võetud just roheliste survel:
1. vesipõhjalised kerevärvid ja hiljem kere kruntimisest loobumine
2. vanarauast ümbertöödeldud pleki kasutamine.

Kui need "lahendused" kasutusele võeti, oli häda üle ääre, meenutame "kurvasilmset" mersut, Ford Mondeot ja Mazda 6. Mõnel autol sai liisingperioodil uksi rohkem kui kord värvitud.

Mäletan, et 80ndate BMW, millel olen istmeraame auto põhja küljes pidanud keevitama, plekis oli vingelt igasugu lisandeid, mis muutis poolautomaadiga keevituse kaunis vaevaliseks, ka siis kui keevituskoht põhjalikult lihvkettaga puhastada. Eks toona kuskilt Ruhri orust see plekk tuli ja sinna ei häbenetud roostetamist takistavaid lisandeid panna. Hiljem tuli Türgi ümbersulatustehasest. Kõige lihtsam on keevitada ju vene külmvaltsplekki, see ei sisalda suurt midagi ja roostetab isegi kuivas õhus.

[AMvA]

Kruntimisest loobumise kohta paluks mingit viidet

[Kapten Trumm]

Mida ma ise näinud olen.
2016 a toodetud Fiat Doblo, millel uste alumistelt äärtelt lahkus värv kirjamargi suuruste tükkidena, võis selles ise veenduda, kuna auto oli punast värvi, siis küüneservaga kätte saadud värvitükid olid pleki poolt ka sama punased, st mingit kruntvärvi ei tuvastanud. Ja tavaline kerevärv pole happelise reaktsiooniga ega nakku tsingitud plekiga. Ja punast autot ei krundita kunagi punase krundiga, vaid mingi kontratsega (nt helehalliga), küllap oleks näha olnud.

Küllap see fosforhape, mille abil happelist (st tsingiga seonduvat) krunti tehakse, osutus jälle "mitteroheliseks" ja eks tehas võibolla rõõmustas ka, et saab auto pealt äkki 100 eurot kokku hoida, kui kruntima ei pea enam.

[AMvA]

Trummile tutvumiseks.
https://www.youtube.com/watch?v=zQeQWGqfFN0

see vanni kastmine ongi kruntimine.

[Kapten Trumm]

Antud videos on ju näha, et krunt on helehalli värvi. Sissekastmisega krunditakse autosid juba 1990ndatest, kui mitte varem. Probleem kirjeldatud autoga oli selles, et sellist halli krundi kihti ei olnudki. Milline näeb välja tsingitud plekk ja milline krunditud, sellest pole ju raske aru saada. Antud juhul oli kerevärv lastud otse tsingitud pleki peale. Teoorias on nii teha võimalik, kuid tsingitud pinna külge värvi nakkumiseks peab värv olema happelise reaktsiooniga. Võibolla oli, võibolla oli happelisust liiga vähe. Igal juhul probleem oli/on, et värv pudeneb kõikvõimalikest kohtadest, peamiselt sealt, kus plekk kasutamise käigus paindub. Näiteks ukselinkide juurest.

Ma ei tea, kuipalju ametlikud värvitöökojad kasutavad, aga ise tehes, kui sul on haljas metallipind, soovitatakse ikkagi happekrundist alustada. Ja nt alumiiniumi puhul peaks see eriti happeline olema, muidu hakkab värvi pärast vigastuste kohtadest moodustama lahtilöönud laike ja koos alumiiniumi oksüdeerimisega hakkab lapphaaval eralduma. Ise tehes sa muidugi igat eurot ei loe, mis miljonitiraazide puhul on tähtis.

[Madis Reivik]

Kes metallitehnoloogiat veel paremini tunneb, ei räägi

a) pahast vanarauast. Peale vanaraua ümbersulatamist ja legeerimist on tegemist täpselt sama kvaliteetse tootega kui "neitsiraual" mis on tegelikult ju palju hullemini roostes pask kui vanaraud

b) "ülepainutamisest". Kuidas võiks välja näha nt uksepleki "ülepainutamine" ? Kahtlane..

Tegelikult disainitakse vormid nii, et uue kuju saavatel pindadel toimub metalli venitamine kogu paksuse ulatuses, teatud miinimumist kõrgemal. Nt 3%. Siis tekivad jääkdeformatsioonid ja "ei paindu tagasi".

Miks "teise ringi vormid" teevad viletsamat tööd - teatud pinnad on kulunud ja seesama venitamine ei ole enam nii täpne. Mis kulub ? Igasugu sise- ja välisnurgad. Raadiused natuke muutuvad, väliselt ilmselt pole aru saadagi.

Kerevormid on tõesti õudse hinnaga aga veel õudsemad on majasuurused pressid kuhu alla need topitakse Ilmselt saab mudaliiga plekitootja ka pressi valestiseadistamisega hakkama, need pressid ei ole lihtsalt "üles-alla" vaid seal on ettevalmistusrullid mis plekki sirgestavad jne jne jne jne. Sissetulev plekk peab olema kontrollitud, termotöötlus õige jne jne jne...

[AMvA]

Tegelikult disainitakse vormid nii, et uue kuju saavatel pindadel toimub metalli venitamine kogu paksuse ulatuses, teatud miinimumist kõrgemal. Nt 3%. Siis tekivad jääkdeformatsioonid ja "ei paindu tagasi".

Keerulisema kujuga detailid, üldistades tänapäeva autodel siis pea kõik kerepaneelid, tehakse mitme stantsimisega, tavaline kaks kuni kolm.

Mingi ülepainutamise jutt on BS ja seda räägib inimene, kes teemast mitte midagi ei jaga.

[vanahalb]

a) pahast vanarauast. Peale vanaraua ümbersulatamist ja legeerimist on tegemist täpselt sama kvaliteetse tootega kui "neitsiraual" mis on tegelikult ju palju hullemini roostes pask kui vanaraud

Neid terasetehaseid on küll mis ainult vanarauda kasutavad. Siis kui energia (elektriahjudes) samuti taastuvenergia on saab EL "rohelise terase" sertifikaadi. Põhja-Rootsis on muteada üks selline ja Volvo kasutab niisugust terast . Võib-olla veel keegi.

Vanaraud ei ole tingimata halb. Laevaehitus, autotehased jms kus palju terast kasutatakse ei müü oma jäätmeid mitte suvalisele kokkuostjale vaid otse terasetehasele. Kui on suured partiid siis on lihtne sulatada uuesti täpselt samasugune teras. Stantsijäätmed mis igasuguste kereplekkide tegemisel üle jäävad maksavad peaaegu sama palju kui uus teras.
Halb on niisugune vanaraud kus igasugust mittemetalli ja värvilist metalli hulgas on. Pioneerid korjavad sellist et sandwich praepann, alumiiniumist saba taga ja puust käepide. Neid päris puhtaks ei saagi ja rauasulatajad vaatavad siis ise et milleks kõlbab.
Rooste pole probleem.

[kaupo51]

Huvi pärast küsiks, kas mõni autotehnika teemas osalev foorumlane on külastanud mõnda autotehast ja näinud, kuidas need majasuurused stantsid kereplekke stantsivad? Ma stantsimise teemal arutlema ja vaidlema ei kipu, küsin niisama suusoojaks. Ühes autotehases nägin ma seda, et kui näiteks poritiib stantsi alt välja sõidab, siis toimub visuaalne kontroll. Ühte seda sama poritiiba vaatleb korraga kümme silmapaari. Enamus poritiibasid jätkab oma teekonda ja temast tehakse auto, aga mõni poritiib tõstetakse aeg ajalt ka kõrvale ja läheb...ma ei teagi kuhu. Äkki Klokkerholmi

[isakene]

Huvi pärast küsiks, kas mõni autotehnika teemas osalev foorumlane on külastanud mõnda autotehast ja näinud, kuidas need majasuurused stantsid kereplekke stantsivad?

Viimane kord ekskursiooniga möödunud aasta oktoobris Saksamaal, Mercedese tehases Sindelfingenis.
Majasuurused stantsid on täiesti tõsi, matriitsid raudteevaguni mõõtu just ei ole, aga platvormvaguni plate pooleks lõigata ja üksteise otsa panna on täitsa asine võrdlus, lihtsalt natuke paksem. Ning neid on PALJU. Kvaliteedikontroll toimus laserpingis, mitme pingi vahel oli mõningaid haigutavaid tüüpe näha, kes toimuval ükskõikse pilguga silma peal hoidsid. Üldse, sellises tehases tunned ent tõeliselt pisikesena. Ekskursioon toimus bussiga, vahepeal lasti üht ja teist kohta natuke lähemalt uudistama. Tehas ise oli Tõrva linna mõõtu riik riigis. Oma elektrijaam, päästeamet ja politsei ja muu infra, et end riigina tunda. Ei taibanud küsida, aga pakun et selle tehaslinna eelarve võiks olla meie riigieelarvega samasse kanti. Ja see pole sugugi ainus MB tehas...

[OLAVI]

....
b) "ülepainutamisest". Kuidas võiks välja näha nt uksepleki "ülepainutamine" ? Kahtlane..

Tegelikult disainitakse vormid nii, et uue kuju saavatel pindadel toimub metalli venitamine kogu paksuse ulatuses, teatud miinimumist kõrgemal. Nt 3%. Siis tekivad jääkdeformatsioonid ja "ei paindu tagasi". ...

Saad ju aru küll, et painutatav asi painutatakse ja sirge olema peav asi venitatakse, täpselt sammuti kui võrkaia, rullist võetud keerdus tugitraat sangpommiga "sirgeks lüüakse", peaasi on, et jääkdeformatsioon saavutatakse.
Tänapäevastel sõiduautodel ei olegi enam sirgeid paneele (peale Tesla) ja kõik plekid on rohkem või vähem kõverad.

[Kapten Trumm]

a) pahast vanarauast. Peale vanaraua ümbersulatamist ja legeerimist on tegemist täpselt sama kvaliteetse tootega kui "neitsiraual" mis on tegelikult ju palju hullemini roostes pask kui vanaraud

Mine vaata, mida laetakse Paldiskis Kuusakoskis laevale, seal küll keegi neid tükikesi ei sorteeri, et mis on stal-3 ja mis kroomvanaadiumteras. Kõik, mis purustajast tuleb ja magneti külge hakkab, see laeva läheb. Lähevad kõik ühte katlasse. Küsimus on selles, et MIDA seal peale ümbersulatamise käigus väidetavalt lisatavate lisandite veel metalli koostises on, mida seal keegi välja ei korja, mis seal ümbersulatamise protsessis välja põleb jne.

Samamoodi tasub vaadata, mis seal musta metalli hunnikus on, kuhu te oma vanaraua veate. Musta metalli mõistes on kõike - alates malmist mootoriplokkidest kuni treilaastuni. Väga erinevate omadustega Fe sulamid. Lähevad kõik koos veskist läbi ja saadakse pisikesed tükikesed, sorteeritakse magneti abil ning sedasi nad laevale lähevadki. Mitte keegi ei sorteeri seal eraldi plekki, malmi jne. Lisaks on seal sees muidugi igasugu paska, mis tükkidega kaasa tuleb. Ei eraldata isegi malmi terasest.