Nõukogu esimees oli Kristo Tohver, Lisaks veel olid nõukogus Margus Hanson, Terje Trochynskyi, Merike Külm, Mait Mäesalu ja Ilmar Raag.
Tervet Lehtme case-i nõukogust paistis uurivat ning midagi ka ette võttis, ainult Raag. Kuigi samal ajal olid teistel täpselt samad võimalused.
Raagi puhul loomulikult, üritas ta mitte alguses panna asja suure kella külge - suhted valitsusringkondadega, oleks sellest saanud kõva löögi, lisaks me ei tea, kui vettpidavad tõendid tal sel hetkel olid. Selles osas tagantjärgi on loomulikult lihtne öelda, et oleks pidanud varem. Kuid samas on ka täiesti arusaadav, miks ta kahtles selles ja tegi nagu tegi.
Tema puhul oli siiski näha - uuris asja, ei üritanud kalevi alla lükata või teha nägu, et pole tema asi. Samuti on peale SU skandaali saanud ka kõige enam vett kraevahele.
Samal ajal, ei tundnud jõustruktuurid ja valitseva erakonna ladvik mingit muret. Kuigi näiteks tolle aegset peaministrit hoiatati juba
kohe kelle näol Lehtmega tegu on. Arvatavasti oli sellele infole juurdepääs ka meie julgeolekuagentuuridel.
Selles osas ma ei heidagi Raagile eriti midagi ette - selleks ajaks kui ta asjast sotti sai, olid rahad tuuri pandud ning minna terve poliitilise juhtkonnaga Eestis tülli, mängida Keskile ja EKRE-le valimistel kaardid kätte jne. Kas see oleks olnud mõistlik, on väga küsitav.
Mehel oli lihtsalt sitt õnn. Minu point on selles, et haugume siin suuresti vale puu all.