Nõuka ajal oli tavaline, et kõikide põllumajandusmasinate õlide metallide sisaldust testiti perioodiliselt õlilaboris, spektraalanalüsaatoriga.
Spektraalanalüüs on lihtne ja odav meetod, mille üks EPT labor asus Tartus Vitamiini tänavas ja mille teeneid ka ise eraviisiliselt kasutasin.
Käesolevas vabariigis ei ole spektraalanalüsaatoriga teenuse osutamisest kuulnud.
(Need laborid olid "risuks jalus" naftakartellile, sest võimaldasid odavalt tuvastada müüdavate vedelkütuste solkimise, mis sajandivahetuselgi oli väga levinud.)
Oma õliproove saab saata Saksamaale laborisse.
Hetkel jäi ette Ameerika õlilaboris tehtud erinevate autode, samade mootorite, sadade õlianalüüside põhjal koostatud pikk artikkel koos tabelitega, mis sisaldab huvitavat sisu neile, kes on õlide "müstilisest" maailmast süviti huvitatud.
https://bobistheoilguy.com/used-oil-ana ... is-normal/
Kuna nii pikka artiklit viitsivad vähesed lugeda, siis kopeerin siia selle artikli AI poolt tõlgitud lõpuosa:
Mida me järeldada ei saa
Makroanalüüs ei võimalda teha järeldusi selle kohta, milline(d) toode(d) võiks(id) olla „parem“ või „halvem“ kui ükski teine selles rühmas, nagu me saame teha mikroanalüüsi puhul. Seda on väga sageli näha, kuid ometi on see väga vale. Kui mõni valim jääb keskmisest ühe või kahe standardhälbe piiresse, määratledes end seeläbi „normaalseks“, saame järeldada vaid seda, et sündmused ja tooted, mis viisid selle ainulaadse andmevoo tekkeni, olid samuti „normaalsed“. Igasugune variatsioon ei tulene ühest konkreetsest tootest või tingimusest, vaid makrosisendite loomulikust variatsioonist. Seetõttu ei saa me öelda, et bränd X oli „parem“ kui bränd Y või bränd Z, sest mängus on tüüpiline variatsioon.
Mida me saame järeldada
Ainult mikroanalüüsi abil, kasutades pikki ja detailseid kontrollitud uuringuid, saame teha konkreetseid otsuseid selle kohta, mis võiks rakenduse jaoks olla „parem“ või „kõige parem“.
Makroanalüüsi abil saame aga väita, et kui kaks eraldi valimit jäävad mõlemad standardhälbe piiresse, siis ei andnud need eraldi tingimused ja tooted üheselt erinevaid tulemusi. Kui mootoritüüpkonna piires võrreldakse ja vastandatakse mootorit A mootoriga B ning need kaks mootorit kasutasid erinevaid määrdeaineid, kuid andsid tulemuseks sarnase kulumismetallide arvu ja kiiruse, siis võime järeldada, et kumbki õli polnud teisest „parem“. Ja kui tulemused jäävad ühe standardhälbe piiresse, on lõplik tõestus, et kummalgi tootel polnud teise ees eelist. Põhimõtteliselt ei saa me nendes tingimustes öelda, et kumbki valik on „parem“, kuid saame öelda, et kumbki pole „parem“.
Oma piirangute tundmine
Standardhälbe andmed on igasuguste erinevate seadmete puhul suured või väikesed, olenevalt teie enda sõnade „suur“ ja „väike“ definitsioonist. Mingil moel, kui standardhälve on üle 50% keskmisest suurusjärgust, peavad paljud seda „suureks“; ma ei vaidleks vastu. Kuid see ei välista, et see on „normaalne“, nagu see on defineeritud selle kontseptsiooniga: toimub suure regulaarsusega ja ilma kahjulike järgnevate mõjudeta. Ryan Stark Blackstone'ist ütleb meile, et suurim kulumist mõjutav muutuja on kasutustegur; siinsed andmed võivad teatud tingimustel seda järeldust toetada. Kuid on ka selge, vähemalt kõigis neis näidetes, et selle kasutusteguri varieerumine on endiselt „normaalne“ ja standardhälbed on piisavalt suured, et enamik meist kasutab seadmeid „normaalselt“. Ja OCI kestus (liiga lühike või pikk) võib samuti mõjutada kulumiskiirust sama palju kui kasutustegurid.
Kahjuks ei saa te kunagi teada, kui palju kõrvalekaldeid esineb ega seda, kas neid on teie jaoks eelnevalt kontrollitud, sest enamik UOA teenuseid seda täiendavat matemaatilist filtreerimist ei tee. Teid võib lohutada teadmine, et kui teie UOA näitajad on „universaalse keskmise“ lähedal või sellest väiksemad, olete tõenäoliselt väga heas vormis; sisuliselt olete te „normaalne“.
Mis kehtib enamiku meist kohta…
Pakun siinkohal välja mõned üldistused, mis tulenevad andmetest, mida olen kogunud tuhandetelt UOA-delt, igasuguste seadmete abil ja paljudest erinevatest allikatest:
1) Kasutuse, keskkonna, määrdeõli klassi jms suur mitmekesisus on makroanalüüsi andmekogumites juba arvesse võetud.
2) Korrektse mikroanalüüsi metoodika jaoks vajalik pühendumus on haruldane ja enamik inimesi ei pööra sellele tähelepanu.
3) Alati on olemas „parim“ varustuse, määrdeaine ja filtri kombinatsioon, kuid enamik inimesi jääb selle avastamata, kuna nad ei rakenda õiget metoodikat.
4) See „parim” kombinatsioon kehtib ainult ainulaadsete üksikute seadmete ja piiratud töötingimuste puhul.
5) On olemas „magus koht“, kus varustus ja määrdeaine toimivad koos paremini
6) Selle „magusa koha“ algus on iga seadme puhul ainulaadne ja kestab palju kauem, kui paljud inimesed arvaksid
7) Vastupidiselt levinud arvamusele väheneb metallpindade kulumiskiirus õli kasutamise käigus.
8 ) Õli sagedane vahetamine ei vähenda kulumist tervete mootorite puhul, kus on terve õli.
9) Liiga varane õlivahetus on toote raiskamine, olenemata sellest, millist määrdeaine marki/klassi/baasõli te kasutate.
10) Määrdeaine vahetamine peaks põhinema paljudel kriteeriumidel, mitte ainult ühel, vaid ka ühel kontekstist väljarebitud kriteeriumil.
11) Vahetus on palju kaugemal, kui paljud arvaksid; ainult siis, kui ületaksite oluliselt „magusa keskpunkti“, hakkaks kulumine eskaleeruma.
13) Mis tahes premium-toote väidetava kasu realiseerimiseks tuleb tegutseda tingimuslikes oludes, mis avalduvad statistiliselt eristatavate erinevustena; kasu peab olema käegakatsutav, vastasel juhul kasu puudub.
(Oma kogemusest saan öelda, et olen
kontrolliks avanud ühe oma 130 000km sõitnud auto kaasaegse mootori ja kõrvaldanud sellest (tüüpvea?) probleemialge, mille põhjuseks saan pidada ainult tootja poolt ettenähtud õlist parema õli kasutamist.)
Kes küsib, on loll üks kord, aga kes ei küsi on loll surmani.
Kõik kes on käinud, need teavad...
